Kui kõnelevad kahurid, siis muusad vaikivad. Autoritaarne võim proovib enne kahurite juurde asumist kätt muusade kallal, on David Vseviov kirjutanud Sirbis ja toonud selle tuntud lause Venemaa-Ukraina sõjaliste sündmuste konteksti.
„Kõiki eluvaldkondi hõlmav ja tugevnev autoritaarne juhtimisstiil ei saa jätta kultuurisfääri – selle mõiste nii laiemas kui ka kitsamas tähenduses – puutumata ja muusasid omapead edasi toimetama,“ kirjutas Venemaa-ekspert.
Pealkirjas toodud aforism sündis 52. aastal eKr Marcus Tullius Cicero poolt Titus Annius Milo kaitseks öelduna variandis inter arma silent leges – kui kõnelevad relvad, siis seadused vaikivad. Tänapäeval mõistetakse seda lauset selliselt, et sõja ajal ei saa tegelda kunstiga.
Loomulikult saab lugeja aru, et jutt triivib valitsuse nende viimase aja otsuste või kaalutluste manu, mis puudutavad kaitseväe ja politsei- ja piirivalveorkestri likvideerimist.
Eelolevast lähtudes võiks küsida: kas meil käib sõda; kas meie liberaalidest valitsus evib autoritaarseid iseloomujooni? Ju siis.
Kõnesolev plaan on juba väga palju kriitikat saanud ning õigusega. Ühtäkki on konservatiividega ühel pool rindejoont ka need paljud, kes varem seda polnud. Inimesed väljendavad lihtsalt jõuetust, sest kokkuhoiutuhinas on mindud sümbolite kallale. Sümbolitel on tähtsus.
Males asetub lipp kuninga kõrvale, ta on kõige tugevam vigur, ta kaitseb kuningat. Kahurid on kõige kaugemal kuningani pääsemist kindlustamas. Kui lipp langeb, läheb males raskeks võita. Pärislahingus tähendab lipulangemine aga allaandmist või kaotust. See tähendab, et kahurid on juba hävitatud.
Kadriorus istub president, kellele kaitseväe orkester mängib aastas kümneid ja kümneid kordi erinevate riiklikult tähtsate sündmuste puhul. Nüüd, mil protesti on avaldanud nii muusikanõukogu, paljud poliitikud kui ka avalikkus, siis muidu päevapoliitikas alatasa sõna sekka öelda püüdev Kadriorg vaikib. Ja see teeb muusikutele haiget. Sest see ei ole lihtsalt päevapoliitika.
Mäletate, kuidas NO teatri puhul hakati EKREt sõimama, kuidas tigedusest vappunud lavastaja ja näitleja Juhan Ulfsak kutsus kahe aasta eest üldsust teatriauhindade vastuvõtmisel seakisa tegema, kui hoiatas konservatiivsuse eest. Millega hakatakse kiusama väiksemaid ning mille märgid avalduvad juba praegu. “Me peame hoidma väikseid ja me peame hakkama tegema seakisa, kui kellelegi liiga tehakse,” ütles Ulfsak loomeinimeste aplausi saatel.
Kas mõni näitleja ja lavastaja või muu arvamusliider võiks hoiatada nüüd lõpuks siiski liberaalsuse eest? Me kõik näeme, et võimule saades risti ette ei lööda. Täiesti arusaamatu on valitsuse esindajate poolt kostuv ülbus ja õigustamine. Iga uue päevaga teeb muidu sümboleid armastav (päikesetõus, kaabud, rattad, palgid) valitsus haiget üha järgmisele ja järgmisele inimgrupile.
Kas nad teevad seda meelega? Kas tõepoolest on see Brüsseli kannuste teenimine nii oluline, et isegi enam ei teeselda, et ollakse näoga oma rahva poole?
Kui Titanic põhja läks, mängis sealne orkester viimse hingetõmbeni. Siin lastakse kõigepealt orkester põhja ja seejärel läheb riik.
Või hakkame selle ärahoidmiseks kutsuma siia koos liitlassõduritega ka liitlaspasunaid?
Aarne Mäe