13.03.2022
Kai Rimmel
Peamiselt välisabile lootva valitsuse lühinägelikkuse tõttu pole naiste ja laste kaitsmiseks midagi kasutuskõlblikku tehtud. Peame rajama varjendeid, sest Ukrainas näeme, et evakuatsiooniks ei jää aega,“ kirjutab EKRE Naisühenduse esimees Kai Rimmel Eesti Päevalehe arvamusloos.
„Ukraina oli kaitstud paremini kui kunagi varem, sest Euroopa Liit ja NATO tegid pai. Praegu vaatame ahastusega, kuidas naised ja lapsed varjuvad pommide eest keldritesse. Või hukkuvad.
Usume, et Eesti on paremini kaitstud kui eales, mistõttu pole mõelnud vaenlase pommirahe eest varjumisele. Erinevalt Soomest, kus arendajatel lasub kohustus uute korruselamute ja kaubanduskeskuste alla projekteerida ja ehitada nõuetekohased varjendid, piirdume meie autodele varjualustega. Ma pole kindel, et nendes vähestes uusehitistes, kus leidub keldreid, vastaksid panipaigad sõja aja tingimustele, pakkudes piisavalt ruumi ja õhku. Kas meie keldrid üldse peavad vastu pommitamisele?
Ehitusnormatiive tuleb muuta, et ühtegi uusehitist ei rajataks ilma varjendita. Päästeametist kostab, et inimeste kaitsmiseks tegeletakse ennekõike evakuatsiooniküsimustega. Varjumise soovitusi hakati välja töötama, kui Venemaa alustas Ukrainas tsiviilelanike pommitamist.
Puudub plaan
Lisaks varjendite puudumisele pole meil vettpidavaid plaane ka tsiviilelanike evakueerimiseks. Me ei tea, kuidas toimub inimeste hoiatamine sõjaolukorra puhkedes, kus asuvad evakuatsioonipiirkonnad ja varjendid.
Siseminister Kristian Jaani kirjeldab, kuidas rahvast teavitatakse ohust SMS-i teel, sest oleme ikkagi kuulus IT riik. Kahjuks kõlab see jutt lihtsameelsena, sest pommitamine võib meid jätta ilma nii elektrist kui ka elektroonilisest sidest. Palju usutavam pole nägemus, et vabatahtlikud hakkavad korterist korterisse käima ja teavitama. Asjad lähevad halvaks ootamatult ja väga kiiresti. Kõik me mäletame Venemaa agressioonile eelnenud reportaaže Ukrainast, kus naeratavad inimesed rääkisid, et ei usu sõja puhkemist.
Siseministri väite kohaselt peavad inimesed ise leidma lahendused, kuidas varjuda ning mida enese kaitseks teha. Selline lähenemine on lühinägelik ja kõlbab ehk vaid tormikahjustuste või tulekahju korral. Olukorras, kus vaenlane pommitab tsiviilelanikke lakkamatult nii moraali murdmise kui ka etnilise puhastuse eesmärgil, isetegevusest ei piisa. Peame arvestama, et peamine oht – Kremli peremees, kavandab just tsiviilelanike vastu suunatud hävitussõda. Ajalugu näitab, et ka alla andmine ei aita, sest järgneb veretöö ja küüditamine.
Pole põhjust loota, et vaenlase rünnaku korral saavad eestlased lahkuda maismaad mööda, sest Balti riike Euroopaga ühendav Suwalki koridor on liiga kitsas. Me ei suuda prognoosida, kuidas võtavad Eesti põgenikke vastu Soome ja Rootsi, sest Soome lahe ületamine võib muutuda küsitavaks.
Vajame asulatesse toimivaid õhuhäire sireene ning juhendeid, kuidas häire korral käituda, kuhu minna ja mida kaasa võtta. Tublid naiskodukaitsjad koostasid põhjalikud nimekirjad, mida varuda autosse või seljakotti. Kuid me vajame plaani ka puhuks, kui inimesed on asjad kokku pannud ja autosse istunud. Korrusmajades, koolides ja kaubanduskeskustes võib näha evakueerimise plaane. Oluline, et evakuatsiooniteed peavad olema avatud. Kui evakuatsioonitee lõppeb õues lageda taeva all, aitab see üksnes tavalisest tulekahjust pääsemiseks. Iga inimene peab teadma, kuhu minna õhuhäire korral.
Mis saab kriisis?
Kriisiolukorraks joogivee, toiduainete, ravimite varumist ja jagamist pole riigi ega omavalitsuse tasandil praeguseks üldse korraldatud. Iga omavalitsus jääks üksinda abituks isegi loodusliku või tehnogeense katastroofi korral. Omavalitsused saavad arvestada üksnes varudega, mis asuvad kauplustes. Kriisi puhkedes ostetakse poed esimesel päeval lagedaks. Kui 100 mehega Kaitseliidu üksus läheb nädalavahetusel õppusele, siis peab ta oma lepingupartneriks olevale kaubandusketile esitama tellimuse vähemalt viis päeva ette. Kui vaenlane hävitab tsiviiltaristu, siis kraanist vett ei tule ja poodidesse kaupa ei veeta. Inimene peab soodsates oludes ilma veeta vastu kõigest 3-4 päeva.
Peame teadma, kuidas on korraldatud kaitsevahendite näiteks gaasimaskide varud ja kättesaadavus tsiviilisikutele. Viirusekriisi puhkedes nägime, et valitses puudus lihtsatest ühekordsetest maskidest, mis muutis selle kauba lühikeseks ajaks halastamatu spekuleerimise vahendiks.
Ma mõistan vajadust lakkamatult korrata fraase, et meil otsest sõjaohtu ei ole ja et oleme kaitstud paremini kui eales varem. Inimesi tuleb rahustada. Kuid me ei saa hakata tegutsema ja rahva peale mõtlema alles siis, kui pommid lendavad.
Hilisest ajaloost saame tuua näite, kus rahva terve mõistus suutis talitseda reformierakondlasest kaitseministrit Jürgen Ligi (2005-2007), kes mängis ideega ajateenistuse kaotamisest. Küllap ta pidas silmas eliidi pojukeste mugavust. Ligi põhjendas oma ideed suurte ja edukate NATO riikide eeskujuga, kellel pole ajateenistust. Kahe silma vahele jäi fakt, et ajateenistusest loobusid riigid, kellel polnud Venemaaga ühist piiri ja kes arvestasid, et vähemalt pool aastat toimub sõda naaberriikide territooriumil, mis kujuneb piisavaks oma reservide välja õpetamiseks. Leedu ja Läti kaotasid ajateenistuse rumalusest.
Loodan, et valitsusel jätkub piisavalt tarkust, et tsiviilkaitse üles ehitamine kohe ja jõuliselt käsile võtta.
Kai Riimel, EKRE naisühendus