16.09.2026
Kai Rimmel
Mulle tundub, et me oleme Eesti sündimuse üle arutades teinud ühe üsna suure strateegilise vea. Me kulutame tohutult aega küsimusele, miks inimesed lapsi ei taha. Miks noored on muutunud individualistlikuks. Miks pere pole enam nii tähtis. Miks naised saavad lapsi hiljem. Miks inimesed tahavad reisida, õppida, teha karjääri, elada endale. Me võime seda kõike arutada veel kümme aastat, aga mida me selle teadmisega peale hakkame? Kas riik hakkab inimesi ümber kasvatama? Kas me hakkame 25-aastasele naisele seletama, et ta tahab oma elult valesid asju? Või 30-aastasele mehele, et tema väärtushinnangud vajavad parandamist?
See ei tööta. Mida rohkem poliitika inimesele seletab, kuidas ta peaks oma eraelu elama, seda suurem on võimalus, et ta saadab poliitika lihtsalt pikalt. Minu meelest peaksime alustama hoopis teisest otsast.
Mitte inimestest, kes lapsi ei taha, vaid neist, kes tahavad. Ja neid ei ole vähe. Statistikaameti värske uuringu järgi tahab 25–34-aastastest Eesti inimestest 44 protsenti järgmise kolme aasta jooksul kindlasti või tõenäoliselt last. Lastetutest tahab lähiajal last 35 protsenti. Ühe lapsega inimestest 33 protsenti. See pole mingi ühiskonna ääreala, vaid kümned tuhanded inimesed.
Ja nüüd peaks poliitika kujundaja esitama neile ühe väga lihtsa küsimuse: te tahate last, aga miks teil seda last veel ei ole? See on palju viljakam küsimus kui lõputu ohkimine selle üle, miks mõni teine inimene lapsi ei taha.
Kui inimene ei taha last, võib riik talle maksta sada, viissada või tuhat eurot ja ta ei pruugi ikkagi last tahta. Kui inimene aga tahab teist last, kuid tal pole suurema korteri sissemakseks raha, siis on meil konkreetne ja lahendatav probleem.
Kui inimene tahab last, aga kardab sissetuleku kaotamist, on meil lahendatav probleem. Kui ta tahab teist või kolmandat last, kuid lastehoid ei võimalda tööl käia, on meil samuti lahendatav probleem. Kui paar tahab last, aga neil ei õnnestu seda saada, saab riik aidata viljatusraviga.
Võib-olla peaksimegi sündimuspoliitika puhul mitte küsima, kui palju raha peredele juurde anda, vaid millise takistuse me selle rahaga laste saamise teelt kõrvaldame.
Kui maksame kõigile lastega peredele 500 eurot juurde, võib see olla väga hea sotsiaalpoliitika. Pere saab paremini süüa, lapsele uued saapad osta ja elektriarve ära maksta. Aga sellest ei järeldu veel, et sünnib rohkem lapsi.
Sündimuspoliitikast saame rääkida siis, kui muudame midagi selles hetkes, kus inimene otsustab, kas saada esimene, teine või kolmas laps.
Vanemahüvitis oli siin hea näide. Selle kehtestamise järel suurenes nii teise kui ka kolmanda lapse sünni tõenäosus. Järelikult oli poliitikaga võimalik inimeste käitumist mõjutada.
Vanemahüvitis ei ole kuhugi kadunud, aga sündimus langeb juba neljandat aastat ja on jõudnud ajaloolisse madalseisu. Järelikult ei piisa enam sellest lahendusest, mis töötas kakskümmend aastat tagasi. Võib-olla võttis vanemahüvitis toona maha ühe olulise takistuse – hirmu sissetuleku kaotamise ees. Täna seisavad laste saamise ees teisedki takistused, mida üksnes vanemapalgaga ei lahenda.
Nagu juba öeldud, ei saa Eesti poliitikud lahendada küsimusi, mis pole meie võimuses. Laste saamine nihkub üha hilisemasse ikka ja meil on aina rohkem naisi ja mehi, kes on valinud pereelu asemel üksinduse. Poliitika abil saab mõjutada neid, kes tahavad saada mõjutatud.
Lisaks elukalliduse hüppelisele tõusule on laste saamise suureks takistuseks praegu eluase, õigemini selle puudumine. Noored inimesed ei julge saada 21. sajandi Eestis lapsi, kui neil pole oma kodu. Kinnisvarahindade tõus muudab selle unistuse järjest kättesaamatumaks.
EKRE pakkus juba 2019. aasta programmis, et abielus noore pere kodulaenust või kodu rajamiseks tehtud kulutustest tasuks riik iga lapse sünniga 25 protsenti, arvestades keskmise kodulaenu summat. 2023. aastal läksime sama mõttega edasi: pakkusime välja soodsa kodulaenu, millest kustutataks iga uue lapse sünniga neljandik.
Laste sünd on üksiti kinnisvaraküsimus. Järjest vähem on neid, kes on valmis sünnitama kolmanda lapse kahe- või kolmetoalisse korterisse. Seni pole riik peresid selle küsimuse lahendamisel kuigivõrd aidanud, nüüd on tagumine aeg.
Sama kehtib tööelu kohta. Üks suur muutus võrreldes meie emade ja vanaemade ajaga on see, et tänapäeva naisel on oma haridus, oma amet, oma sissetulek ja oma tööalased ambitsioonid.
Pole mingit mõtet kurta, et maailm on muutunud. Ta lihtsalt on muutunud. Kui lapse saamine tähendab naisele valikut lapse ja tööelu vahel, siis osa naisi valib tööelu. Mitte seepärast, et nad vihkaksid lapsi, vaid seepärast, et nad peavad tegema raske valiku.
Perepoliitika ülesanne ei peaks olema naisele seletada, kumma ta peab valima, vaid teha nii, et ta ei peaks neid kahte üldse vastandama. Lapse sünd ei tohiks tähendada loobumist aastatega üles ehitatud ametist, sissetulekust või võimalusest oma erialal edasi liikuda.
Selleks peab vanemapuhkus olema paindlik, et ema ja isa saaksid lapse eest hoolitsemist jagada. Lastehoid peab olema kättesaadav siis, kui vanem on valmis tööle tagasi minema. Ka tööandjaid tuleb sundida arvestama, et väikeste laste vanem ei lakka olemast hea töötaja ainult sellepärast, et tal on kodus lapsed.
Me ei peaks järgmise perepoliitika kujundamisel alustama sellest, milliseid uusi toetusi välja mõelda. Kõigepealt peaksime tegema selgeks, miks soovitud esimene, teine või kolmas laps jääb sündimata.
Need põhjused ei ole kõigil samad. Ühe pere puhul on probleem eluasemes. Teise puhul sissetuleku vähenemises. Kolmanda puhul selles, et töö ja väikeste laste kasvatamine ei sobitu. Neljanda puhul viljatuses. Kui me neid põhjuseid teame, saab ka raha palju täpsemalt kasutada.
Ja pärast tuleb mõõta tulemust. Kui riik toetab noore pere kodu ostmist, siis tasub mõne aasta pärast vaadata, kas toetust saanud peredes sündis rohkem lapsi. Kui muudame lastehoidu paindlikumaks, tuleb uurida, kas see mõjutas teise või kolmanda lapse saamise otsust.
Kui suurendame mingit toetust, tuleb eristada kahte asja: kas perede elu muutus majanduslikult paremaks või muutus ka sündimiskäitumine. Need ei ole üks ja sama asi.
Meil on võimalik kulutada perepoliitikale väga palju raha ilma, et sündimus sellest märgatavalt muutuks. Ja meil võib olla ka suhteliselt odavaid meetmeid, mis tabavad täpselt seda hetke, kus pere kõhkleb järgmise lapse saamise üle.
Seepärast peaks uuenenud perepoliitika olema vähem toetuste nimekiri ja rohkem takistuste nimekiri. Mis takistab esimese lapse saamist? Mis takistab teise lapse saamist? Mis takistab kolmanda, neljanda või viienda lapse saamist? Ja millised neist takistustest on sellised, mille ületamisel saab riik aidata?
Kui vastus on, et inimene ei taha lapsi, siis pole poliitikaga palju peale hakata. Aga kui vastus on, et ta tahab, kuid ei julge või ei saa, siis tasub hakata vaatama, miks.
Kui me tahame perepoliitikaga sündimust mõjutada, siis tulekski alustada mitte neist lastest, keda ei taheta, vaid neist, keda tahetakse, kuid kes mingil põhjusel sündimata jäävad.
Kai Rimmel, EKRE Naisühenduse esinaine