03.11.2019
Kaimar Karu
Nauditav oli näha, kuidas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna uus väliskaubanduse ja -IT-minister pani pidevalt EKRE lühikesest pingist pasundanud pressi õhku ahmima.
EKRE vastu üldiselt pahatahtlik ajakirjandus parastas enne seda juba nädal otsa, et rahvuskonservatiividel pole enda ridadest niikuinii kedagi võtta ja kui tahetakse väljast, siis vaevalt keegi nendega end siduda tahab. Ironiseeriti, et pink on küll pikk, aga tühi. Pärast Kert Kingo sisulist lahtikangutamist hõõruti meediamajades käsi ja kirjutati lausa, et seda ministrikohta polegi üldse vaja. Ja ikka samas vaimus edasi.
Toodi välja erinevaid nimesid nagu Toivo Tasa või isegi Hannes Võrno. Kuigi sobivaid kandidaate oligi mitu, osutusid need nimed valeks, kuid meedial juba kord on komme lihtsalt puusalt tulistada. Seekord suudeti ministri nimi kitsas ringis saladuses hoida kuni viimase hetkeni.
Ajakirjanikud võtsid piltlikult öeldes sisse stardiasendid, et tormata uue ministri nime kuuldes teda sõelapõhjaks tulistama. Nagu neil ikka kombeks. Eriti, kui asi puudutab EKRE-t.
Läinud reede pärastlõunal, kui uue ministrikandidaadi Kaimar Karu nimi pressiteate vahendusel teatavaks tehti, saabus toimetustes hetkeline vaikus, sest kõik hakkasid nime guugeldama.
Tund hiljem kutsuti ajakirjanikud pressikonverentsile ning huvi oli mõistagi tohutu.
Nauditav oli näha, kuidas vaestel ajakirjanikel lihtsalt polnud kusagilt kinni võtta ja küsimused said otsa ootamatult ruttu.
Siiski üritati küüsi taha saada EKRE väärtuste jagamise teemal, kuid siin unustati tõsiasi, et Karu näol on tegu spetsialistiga, kes pole kuulunud ühtegi erakonda, pealegi elanud viimased aastad Londonis, mistõttu ta ei peagi siinset päevapoliitikat teadma. Ja ministrina seda vähem. Eriti hale oli Õhtulehe reporteri üritus teha filosoofiat tudeerinud Karuga jah- ja ei-vastuste tüüpi ülekuulamine, mis kiilus tema poolt kinni juba teise küsimuse juures.
Täiesti ebaprofessionaalne oli kogu seda tausta teades Postimehe reporteri küsimus Karu keelteoskuse ja reisimiste kohta.
Seda, et Karu EKRE-sse ei kuulu, ei saa ka eriti olulise puudusena käsitleda. Selles osas meenutati raadiokanalites kõlanud poliitsaadetes näiteks, et ka Marina Kaljurand oli Reformierakonna minister ilma parteilise kuuluvuseta, samuti Liisa Oviir jt.
Kuigi kolm päeva hiljem pole meedias Kaimar Karu kohta ikkagi veel ühtegi halvustavat sõna leitud, ei tasu olla naiivne, et seda edasi ei otsita. Mäletatavasti oldi ka Kert Kingo puhul esimesed kolm päeva heatahtlikud, kuni tuli keele- ja reisiküsimus.
Kiitused on ilusad asjad, aga need võivad sageli karukallistustega lõppeda. Ometi on selles kõiges paras ports mängu ilu.
UU