On selge, et kui puhkeb sõda, siis patrioodid võtavad relvad ja lähevad lahingusse. Aga mitte kõik kodanikud ei lähe ja see on igas ühiskonnas nii.
Mullu suvel oli Ukrainas rindemeeste keskmine vanus 43 aastat, mis tähendab, et seal on rivis palju ka 50-60-tes eluaastates mehi. Kolme sõjaaasta järel napib Ukrainal sõjamehi. Patrioodid sõdivad või on hukkunud. Täiendust on raske leida, sest ühiskond on pikast sõjast väsinud, võitu ei paista ja surra ei taha keegi.
Paljud Ukraina rindemehed tunnevad ennast väidetavalt nii, nagu oleks riik nad hüljanud. Ukrainas on ka sõja ajal suur korruptsioon, aegajalt tuleb teateid kõrgete ametnike vahistamisest kas riigivarguse või desertööride aitamise pärast. Mida närusem on riigivõim, seda vähem tahetakse selle riigi eest sõdida. Palju ukraina mehi ongi Euroopa avarustesse kadunud ja näiteks Eesti riiklik poliitika soosib seda.
Ukrainast on paslik tulla Eestisse. Pole mingit alust arvata, et Eestis pikema sõja korral miski teisiti läheb. Ka meil on patrioodid, kes lähevad kohe rindele. On need, kes täidavad hambad ristis oma kohust, kuigi on hirm. On need, kes hakkavad „viilima“. Ja on need, kes pagevad esimesel võimalusel välismaale.
Eestlased sõdiksid oma riigi, oma maa, oma kodukoha, oma lähedaste eest ja see on loomulik. Sisserändetaustaga inimestel ei pruugi sellist kohusetunnet olla, neil on kusagil teine kodumaa, kuhu saab suurema häda korral lahkuda.
Aga ka iga eestlane ei hakka Eesti eest relvaga sõdima. Siin pole mustvalget pilti. Paljud on ükskõiksed, paljudel pole seda, mille eest surra. Ja ilmselt pole vähe neid, kes ei taha sellise riigi eest surra. Näiteks need, kelle kodu jäi Nursipalu laienduse või Rail Balticu ette või jääb tuulepargile jalgu. Riik ei saanud aru, kui suur viga Nursipalu teerulliga tehti. Kui inimestesse jääb kibedus, võib see palju halba teha, ennekõike arvamusega, et selle riigi eest ma küll surema ei hakka.
Eestis räägitakse väga palju arengust, küll fosforiidi kaevandamise, küll Rail Balticu, küll võõrtööjõu sisseveo võtmes. Paljud küsivad: miks meile areng, kui eestlased saavad üha vähem sellest osa, üha rohkem sellest läheb globalistlikele projektidele. Tuuleparke ei ehitata ju eestlastele mõeldes, vaid suure Euroopa turu jaoks, fosforiidikaevandamisest saadavad muldmetallid lähevad rohepöörde edendamiseks. Eestlaste osatähtsus väheneb, sisserändajate protsent kasvab, Tallinn on suuresti venekeelne ja venelaste valitseda… mingil hetkel on eestlased mõtte ees, et mille eest siin sõdida, kui miski pole enam meie oma.
Sama on ühiskondliku korraga. Väga paljud rahvusmeelsed patrioodid ei taha sõdida riigi eest, kus riigivõim soodustab sooideoloogiat, mille tagajärjel noored neiud lasevad ennast poisiks või sooneutraaliks ümber lõigata. Kes tahab võidelda riigi eest, mis on pööranud selja lastega peredele ning heroiseerib homoseksualismi ja soomuutmist? Homolipuga lahingusse ei minda, sinna minnakse sinimustvalgega.
Jõhker on ka see, et liberaalne riik on võtnud kodumaakaitsjatelt tuleviku – kliimahüsteerias, “võbiseva sooidentiteediga”, lapsesaamist juba noorena välistavatest ja nutiseadmetes elavatest noortest vaevalt selliseid sõdureid saab, kes Putini horde tõrjuda suudaksid.
Suur probleem on EL-i muutmine föderatsiooniks, kus me oleme suur Euroopa, mitte väike Eesti. Euroopa Liit on kõvasti abstraktsem asi, mille eest sõdida. Kui liberaalide ja vasakpoolsete valitsus Stenbocki majas surub suveräänsust kokku ja allutab riigi Brüsselile, siis polegi enam väga vale Reformierakonna mõttelaad, et las liitlased Tapal, Ämaris ja Nursipalus sõdivad selle europrovintsi eest.
Enamik eestlasi arvab, et riik ei ole võimukantsid Toompeal, Stenbocki majas ja superministeeriumis, riik, mille eest me sõtta läheme, on see maalapp, selle põlisrahvas ja 1918. aastal loodud Vabariik. Aga paljud arvavad ka seda, et Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 on selle riigi ära pilastanud, võõraid täis vedanud ja maha müünud, ametnikkond tegutseb koos nendega, et rahvalt maksudega mitu nahka nülgida, liberaalid ja vasakpoolsed on võtnud meilt traditsioonilise eestluse… ja see ei ole enam nende riik. See on Eesti NSV reinkarnatsioon.
Ja need inimesed ei haara relva, vaid otsivad välja passi, et võõrsile minna, seda enam, et sõja korral, mille poole meid juhitakse, ei tule Eestist Ukrainat, kus lääneosa on üldiselt vaikne ja madin käib peamiselt Donbassis – väike Eesti muutub hoobiga Donbassiks ja sõda on pealegi Vene-NATO sõda, kus rindejoonel, kuhu me kogu riigiga jääme, lendab kõik pilbasteks.
Kaja Kallase, Kristen Michali, Lauri Läänemetsa, Margus Tsahkna, Marko Mihkelsoni, Kristina Kallase, Lauri Hussari ja paljude teiste poliitikute nimed ei ole need, millega suus mindaks vaenlast tagasi lööma. Nende nimel ei läheks ilmselt mitte keegi lahingusse. Minnakse kodumaa ja lähedaste, aga mitte riigi sohu juhtinud võimupoliitikute eest. Pigem ei pakuks keegi ennast vabatahtlikuks, kui kuuleks, et Jürgen Ligi või Liisa Pakosta on vaja kuskilt ohutusse kohta ära tuua.
Eestis ei olda juba väga ammu sõditud, seepärast ei kujuta keegi ette, mis raketirahe ja drooniundamise all toimuma hakkab. Üks asi aga on selge – alates ajast, mil Eesti võttis üle „liberaalsed uusväärtused“ ja hakkas traditsionaalset ühiskonda lõhkuma, on üha kiiremini jäänud üha vähemaks seda, mille eest põlisrahvas eestlased, ainus rahvas, kel on kaotada kodumaa, oleks valmis relvaga käes ja surma palge ees võitlema. Homoseksuaalne poolvenekeelne ENSV ei kutsu kedagi võitlema ja „vähemustest“ koos sisserändajatega löögiüksusi, mille ees Putini vägistajaarmee taanduks, luua pole võimalik.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariik on viimase kümne aastaga hävitanud palju sellist, mis on väärt kangelassurma Setomaal või Narva jõe ääres impeeriumivenelastega võideldes.
Uued Uudised