04.09.2026
“Selliseid mürske pidime saama!”
Hanno Pevkuri lahkumine poliitiliselt areenilt võib küll pakkuda avalikkusele hetkelist kergendustunnet, kuid reaalsuses jätab see puutumata tõelised niiditõmbajad – kantslerid, asekantslerid ja ametnike armee, kes neid kahjulikke tehinguid tegelikult ette valmistavad ja läbi suruvad.
Poliitiline vastutus on Eestis muutunud mugavaks vihmavarjuks, mille all tõelised otsustajad jäävad alati kuivaks. Minister tuleb ja läheb, kuid “süvariiklik” bürokraatlik aparaat tiksub samade laudade taga edasi, valmis treima järgmisi “geniaalseid” plaane miljonite tuulde lennutamiseks. Pevkuri enda ütlus, et raha “lihtsalt pritsib peale”, paljastab valitseva eliidi täieliku võõrdumuse reaalsusest. Olukorras, kus maksumaksjat pigistatakse üha uute maksutõusudega, kõlab selline ülimuslikkus nagu sülitamine ühiskonna näkku.
Selle küünilisuse tippsaavutuseks on aga peaminister Kristen Michali hiljutine esinemine Kanal 2 intervjuus. Nimetada järjekordset 14 miljoni eurost “superdiili” tühiseks ja väikeseks summaks on midagi enamat kui lihtsalt taktitus – see on märk sügavast arrogantsusest. 14 miljonit eurot, mis lennutatakse maksumaksja taskust tühjusesse, ei ole riigi jaoks peenraha. See on summa, mille eest saaks lappida auke tervishoius, päästjate palkades või haridussüsteemis. Kui valitsusjuhi jaoks on miljonid muutunud pelgalt statistiliseks müraks, on midagi riigi väärtushinnangutes kapitaalselt katki.
Ministri lahkumine ei muuda süsteemis mitte midagi, kui selle tagajärjel ei võeta vastutusele neid ametnikke, kes reaalselt lepingutele alla kirjutavad ja skeeme välja töötavad. Kuni kantslerid ja strateegid saavad pärast miljardilisi fopaasid jätkata oma soojadel kohtadel uute hangete planeerimist, jääb iga ministri tagasiastumine vaid etenduseks massidele. Riigirahandus ei parane enne, kui kaob karistamatuse tunne nende seas, kes arvavad, et riigieelarve on põhjatu salv, millest võib vastutuseta ammutada.
Rainis Lipstok