27.09.2025
Indrek Tarand, poliitika häbiplekk.
Kollase joonega esile tõstetud lause (vaata pilti allpool) ei ole vaimukus, vaid otsene solvang. Eriti kui sellise avalduse teeb avaliku elu tegelane, kes on olnud Euroopa Parlamendi liige, välisteenistuse tippametnik, suursaadik ja hiljem õpetaja, siis ei ole tegu lihtsalt halva maitsega. Selline käitumine nihutab avaliku ruumi norme: see signaliseerib, et vastaspoole alandamine on vaidluses lubatud võte. Avaliku inimese sõna seab piiri sellele, mis on aktsepteeritav; kui see piir nihkub labasuse kasuks, langeb kogu aruteluruumi tase.
𝐍𝐨𝐫𝐦𝐢 𝐥𝐚𝐧𝐠𝐮𝐬 𝐚𝐥𝐠𝐚𝐛 ü𝐥𝐞𝐯𝐚𝐥𝐭: 𝐩𝐨𝐥𝐢𝐢𝐭𝐢𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐯𝐚𝐬𝐭𝐮𝐭𝐮𝐬
Tarandi roll Riigikogu esimehe nõunikuna muudab olukorra eriti teravaks. Nõunik ei ole juhuslik külaline, vaid esimehe meeskonna liige ning seega osa sellest signaalist, mida parlament oma käitumisstandardiga ühiskonnale saadab. Kui sellise avaliku käitumisega inimene – keda seostatakse nii ropu sõnakasutuse kui ka ähvardavate “kuklalaskude” jutuga – on Riigikogu esimehe büroos, ei ole aus teeselda, et poliitilise keele mandumine sünnib kuskil madalamal. Latt pannakse paika üleval.
See on paratamatult ka küsimus Lauri Hussarile: miks ja kuidas jõudis taolise mainega inimene tema kabinetti ning millist väärtusruumi see valik Riigikogus esindab?
𝐊𝐨𝐫𝐝𝐮𝐯 𝐦𝐮𝐬𝐭𝐞𝐫: 𝐯𝐚𝐬𝐭𝐮𝐭𝐮𝐬 𝐥ü𝐤𝐚𝐭𝐚𝐤𝐬𝐞 𝐤õ𝐫𝐯𝐚𝐥𝐞
Tarandi puhul ei ole tegu üksiku libastumisega. Aastate jooksul on kordunud isiklikult ründav ja labane sõnakasutus, avalike ürituste segamine ning purjus peaga rooli istumine. Need lood ei ela eraldi, vaid joonistavad välja sama mustri: vastaspoole alandamine sõnades, teiste õiguste eiramine tegudes ja vastutuse lükkamine kõrvale.
Purjus peaga rooli istumine ei ole “eraasi” – see seab ohtu teised inimesed ja on ülim näide enesekontrolli puudumisest ning austuse eiramisest reeglite vastu. Avaliku elu tegelase puhul ei paranda sellist sammu ka mitte ükski vabandus; usaldus taastub vaid siis, kui sellele järgnevad konkreetsed sammud: avalik vabandus, kahju heastamine, loobumine labasest retoorikast, osalemine liiklusohutuse ja sõltuvusnõustamise programmides, kirjalik kokkulepe tööandjaga käitumisreeglite osas ning nende järjepidev täitmine.
EKRE meeleavaldusel lavale minek ja mikrofoni haaramine ei olnud sõnavabaduse kaitsmine, vaid kellegi teise kõneõiguse takistamine. Demokraatias on vastaspoolel küll õigus oma sõna öelda, kuid mitte teise korraldatud üritust vägivaldselt sekkudes, korraldaja nõusolekuta, hõivates või lärmi lüües. Kui avaliku elu tegelane valib vägivaldse sekkumise ja joodiku kombel lällamise, siis see ei aita kaasa ühelegi sisulisele arutelule ja saadab sõnumi, et tähelepanu on tähtsam kui sisu.
Õ𝐩𝐞𝐭𝐚𝐣𝐚 𝐫𝐨𝐥𝐥𝐢 𝐯𝐚𝐬𝐭𝐚𝐧𝐞 𝐞𝐞𝐭𝐢𝐤𝐚
Äärmiselt terav vastuolu ilmneb Tarandi õpetaja rolli taustal. Õpetaja töö ei ole ainult aine edasiandmine, vaid ka turvalise ja lugupidava õhkkonna hoidmine. Jutt “kuklalaskudest” poliitilise vastase kohta – olgu see esitatud irooniana või liialdusena – normaliseerib vägivalla keelt ja on õpetaja eetikaga rängalt vastuolus.
Oluline on ajajoon: selline vägivalda kujutav sõnakasutus oli avalik juba 2018. aastal, samas kui Tarand võeti õpetajaks 2020. aasta 1. septembril. Formaalset õiguslikku keeldu see ei tekitanud, kuid eetiline probleem oli olemas ja nähtav. Kui kool palkab inimese, kelle avalikud väljaütlemised viitavad hukkamise kujunditele poliitiliste vastaste suhtes, kantakse see risk paratamatult klassiruumi. Õpilased ja lapsevanemad peavad saama uskuda, et õpetaja hoiab rahulikku tooni, väldib vägivallaga seotud sõnavara ja austab ka neid, kelle maailmavaade on teistsugune.
𝐊𝐨𝐤𝐤𝐮𝐯õ𝐭𝐭𝐞𝐯 𝐣ä𝐫𝐞𝐥𝐝𝐮𝐬
Sageli nenditakse, et meedia on kallutatud või valikuline. Sellel võib olla oma roll, kuid see ei vabasta kedagi isiklikust vastutusest. Igaüks vastutab oma sõnade ja tegude eest, eriti kui tal on nähtav roll. Avalik ruum vajab turvalist keskkonda, selgeid reegleid ja inimeste austamist. Kui avaliku elu tegelane eelistab solvanguid, provokatsiooni ja hooletust, siis see ei sobi rolliga, mida Indrek Tarand on kandnud.
Kokkuvõtteks on pildil olev solvang ainult nähtav tipp. Selle all on pikem rida valikuid – labane toon, avalike ürituste segamine ja purjus peaga rooli istumine –, mis ei sobi kokku ametitega, mida Indrek Tarand on kandnud, ega ootustega, mis ühiskonnal avalike inimeste suhtes on. Õiglane järeldus on selge: selline käitumine ei sobi ühiskondlike normidega ning sellele tuleb avalikus ruumis ühemõtteliselt vastu astuda. Tõsi on ka see, et osa toimunust jääb paratamatult kinniste uste taha, mis kahandab läbipaistvust, ent see avalikkusele nähtav muster viitab piisavale alusele teravaks ja vältimatuks kriitikaks.
Aadu Birnbaum,
sotsiaalmeediast