Eesti peaminister Kaja Kallas on naiivne pseudo-riigijuht, kelle tuntuse tagavad ainult kinnimakstud meedia toetus ja loosunglikud avaldused, reaalpoliitikas on ta käpard, mida tõestas Kallase intervjuu Norra suurimale päevalehele Aftenposten.
“Eestil on sarnaselt teistele Baltimaadele suur vene vähemus,” kirjutab Aftenposten. “Kas Venemaa president võiks neid kuidagi ära kasutada või nende abil lõhet tekitada?”
“Nad ei moodusta homogeenset gruppi,” vastas Kallas. “Just need, kes elavad piiri lähedal, ületavad piiri sageli ja näevad, et teisel pool on elu palju halvem. Seega ei soovi nad saada osaks Venemaast. Putin jõuab veel nendeni, aga nad on Eesti kodanikud ja vastavad küsitlustes, et tunnevad end Eestiga seotuna,” selgitas Kallas.
Kaja Kallase tähelepanek on osaliselt õige, aga järeldus ülivale. Paljud Venemaal käinud inimesed ütlevad, et piirijõel asuvad Ivangorod ja on väljanägemiselt nagu öö ja päev ehk Venemaale sõites satuks nagu teise, mahajäänumasse maailma.
Narva ja Jaanilinna vahel viisadega sõeluvad narvakad näevad seda iga päev, aga see ei takista neid olemast putinimeelsed – Eestis andsid idanaabri kodanikud Venemaa presidendivalimistel Putini toetuseks protsentuaalselt rohkem hääli kui jõe taga.
Muidugi näevad venelased, et Venemaal on elu kehvem kui Eestis, aga see ei takista neid olemast veendunud putinistid – kuigi nad Venemaale ei kipu, ootavad nad Venemaad siia. Ajupestuse juures on venelastel ka arvamus, et kui Putin siia tuleb, siis hakkavad nad tema käe all impeeriumis sama hästi edasi elama, nagu praegu Eestis – neil on veendumus, et nad on selle jõukuse ise loonud.
Saksamaal toimus hiljuti putinistlik miiting Venemaa toetuseks ja 2014. aastal avaldasid Londonis elavad vene “baabad” meelt Krimmi “vabastamise” toetuseks. Venelaste suurmoeks on nautida läänelikku jõukust ja olla seejuures veendunud putinistid ja suurvenelased.
Kaja Kallase naiivsus seisnebki primitiivses mõtlemises: “Siinsed venelased näevad, et meil on poeriiulid rohkem kaupa täis ja ei toeta Putinit!” Selline arvamine on üliohtlik, sest see ei lase reaalpoliitikat õigesti näha.
Kui venelastel on valida hea elu ja Venemaa ülevuse vahel, siis enamik neist valib kõhklemata viimase – Rossija, batuška ja Krasnaja Armija on neile alati tähtsamad kui Coca-Cola ja McDonalds. Lisaks on venelastel hea taju – nad teavad, et esimesest kokkupõrkest saati kaupa täis poed enam ei loe, siis on nad rindel, loeb Russki Mir ja veri on paksem kui vesi.
Kaja Kallas on peaministrina ohtlik just seetõttu, et ta võtab poliitikat naiivselt ja see võib valusalt kätte maksta – eriti kui ta usub, et vorstijupi ja Putini vahel valides valib “õige” venelane vorsti. Heaolu eelistamine on läänelik, kuid mitte venelik iseloomujoon, nemad on “Pobeda” nimel alati valmis kannatama.
Reformierakonna poliitikud ei ole realistid – kunagi käis ka peaminister Taavi Rõivas oma valitsusega Narvas ja seda visiiti kajastati kui narvakate toetust valitsuse poliitikale. Telekajastuses oli paraku näha, et kui operaator eksis korra kaamerapildiga poodiumi asemel saali, paistsid sealt ainult ärritatud vene “baabad”.
UU