Kaja Kallas ja tema vabandamised: ma vabandan, kui… või parem mitte

„Ma ei teagi, kas nüüd vabandada kõigi laste ees, või kui nad suureks saavad, siis saavad nad teada, et ainuke inimene, kes neile ei valetanud, olin mina,“ arutles peaminister Kaja Kallas hiljutisel valitsuse pressikonverentsil. Nimelt oli ta öelnud, et jõuluvanasid pole olemas.

Selles lõigus on koos nii ülbust, eneseirooniat kui ka kibedat huumorit. Kuid see võtab väga hästi kokku ka Kaja Kallase olemuse – ta on inimene, kes valetab ja ta on inimene, kes ei vabanda.

Kaja Kallase paljudest põhjustest vabandada ja kuidas ta seda teeb või mitte, saaksid ajaloolased tulevikus eraldi rammusa peatüki.

Opositsioonis olles nõudis ta ise pidevalt, et tollane peaminister Jüri Ratas vabandaks ühe või teise asja pärast. Seda Ratas muudkui tegigi. Nüüd on Kallasel endal põhjust, kuid tema… tema teeb huumorit. Tõtt öelda, mitte kuigi õnnestunult.

Lõpuni aus olles, on Kaja Kallas siiski paar korda moka otsast vabanduse poetanud, kuid olles erinevaid poliitikuid ja ühiskonnagruppe solvanud, püüab ta hiljem need vabandused katta õigustustega, mis ei lase uskuda peaministri siirusesse.

Üks viimaseid vabandamine läks ühiskonna survel teele õpetajate poole, keda Kaja Kallas soovitas palgatõusu saamiseks minna tänavatele automaksu propageerima. „See oli ebakohane, irrelevantne ja ebaõnnestunud ütlus,“ oli Kallas sunnitud selgitama. Sellele hädisele vabandusele lisas ta kohe, et, aga tegelikult ei ole ju raha kusagilt võtta, sest “me oleme riigieelarvega suures jamas”. Kes tegi? Ise tegi.

2022. aasta jaanuaris oodati temalt vabandust Keskerakonnas, kes oli tol ajal reformierakonna valitsuspartner.

“Ma käisin täna Keskerakonna fraktsioonis küsimustele vastamas ja ütlesin tõepoolest seda, et eelmisel nädalal oli palju selliseid väljaütlemisi, mis, ma saan aru, tekitasid Keskerakonna liikmetes palju pingeid. Kui see nii on, siis ma tõesti vabandan, sest mul ei olnud soovi kedagi solvata,” ütles Kallas. Nojah, kui see nii on…

Tänavu mais oodati Kaja Kallaselt vabandust selle pärast, et võrdles riigikogu opositsiooni tegevust Putini Venemaa ja Hitleri Saksamaaga. Seda ei tulnud. Tulid vaid õigustused.

Ajal, kui ta ise nõudis opositsioonis olles valitsusliidu juhtidelt vabandusi ja ametitest lahkumisi iga väiksema talle mittesobiva säutsu eest, tegi ta küsimuse peale Eesti kuulumisest Venemaa koosseisu vaid suured silmad – noh, et mida?! Ei mingit vabandust selle eest, kui tema fraktsioonikaaslased Riigikogus Ants Laaneots, Urmas Kruuse ja Jüri Jaansoni soovisid panna rahvahääletusele küsimuse Eesti kuulumise kohta Venemaa koosseisu. Kallas vastas pärimistele selle ettepaneku motiivide üle, et see juhtus kogemata ja on üleüldse tagasi võetud.

Täna teame, et Venemaaga on Kallasel hoopis endal omad pereärid ajada.

Skisofreeniline olukord valitsuses valitses siis, kui Keskerakond tegi oma sõnavõtud või algatused, Reformierakonna poliitikud mõistsid need aga regulaarselt meedia kaudu hukka.

Oma toonase valitsuspartneri pärast poleks olnud Kallasel vabandada paljuski. Näiteks saatis Keskerakonda venemeelse maine juba enne Kõlvartit. Mõned Reformierakonna poliitikud ütlesid poole suuga üksiku hukkamõistva sõnakese, aga Kaja Kallas ei iitsatanudki, kui Keskerakonna kümme poliitikut Ukrainat toetavale avalduse allkirja ei andnud.

Aga miks peakski Kaja Kallas vabandama, kui tema erakonna enda agenda Keskerakonnaga klapib? Kui 28 parlamendisaadikut andsid Riigikogule üle avalduse projekti Ukraina territoriaalse terviklikkuse toetuseks, seisid seal EKRE, SDE ja Isamaa fraktsiooniliikmete allkirjad, kuid mitte ühtegi Keskerakonna ja Reformierakonna saadiku oma.

Võinuks arvata, et avaldusele, mis mõistab hukka mõjusfääride poliitika Euroopas ja avaldab toetust Ukraina territoriaalsele terviklikkusele, kirjutavad alla kõikide Riigikogu fraktsioonide liikmed. Ent nagu näeme, oli siis valitsuserakondadel Eesti välispoliitikast teistsugune nägemus – Reformi- ja Keskerakond leidsid kaks kuud enne Venemaa agressiooni, et Ukraina territoriaalne terviklikkus pole toetamist väärt.

Ah, mis siin ikka vabandada.

2021. aasta veebruaris oli infotundi tulnud küsimustele vastama ka peaminister Kallas, kelle käest rahvasaadikud pinnisid, miks ta ei suvatsenud vastata Riigikogu esimehe telefonikõnedele ega tulnud paar päeva varem parlamendi ette andma koroonakriisist ülevaadet.

Saadikud küsisid, kas peaminister on oma käitumise eest vabandanud või seda kahetsenud.

Jälle see vabandamine! Aga ei midagi.

Üks kord ta seda siiski tegi: “Alates tänasest saavad ka Riigikogu liikmed ülevaated, mis tulevad koroonakriisi kohta ka valitsusliikmetele. Ja kui ma ei saanud vastu võtta telefoni, siis palun selle eest vabandust ja üritan edaspidi paremini.”

Tänavu juunis ütles Kaja Kallas riigikogu infotunnis EKRE esimehe Martin Helme arupärimisele vastates, et ta tegi riigikogulasi klounideks nimetades nalja. Seegi hea vabandus! Nimelt oli Martin Helme Kallase käest küsinud, kas ta tahaks vabandada selle eest, et ta nimetas riigikogu liikmeid klounideks.

Ei, see oli ju nali. Nii, et kui kedagi solvad või osatad, siis ütle, et tegid nalja ja asi timm.

Äsja valisid reformierakondlased Kaja Kallase viimast korda parteijuhiks. Paljud loodavad, et ta lahkub peagi. Siiamaani pole ta aga vabandanud selle eest, et on seotud idavedudes skandaaliga.

„Kahjuks on nii, et ta võiks rohkem kuulda võtta. Ta formaalselt kuulab ära ja paneb kirja, aga ei tea, kui palju ta omaks võtab või aru saab, et jutt oli tõsine. „Tal on mugavam sellistega, kes temaga argumentides ei konkureeri,“ nentis üks Reformierakonna juhatuse liige.

Aga vabandamine ei kuulu ju ometi „sõjaprintsessi“, kellena ta näida tahab, arsenali.

„On tõsi, et paljudel on endiselt see segadus seoses Kaja Kallase esimeses intervjuus antud seisukohtade osas, et vedusid tehakse ainult sealt siia ja tehast pakitakse kokku,“ kommenteerib üks Reformierakonna fraktsiooni liige ajalehes.

Ajakirjanik küsib: „Miks ei oleks Kallas võinud lihtsalt vabandust paluda? Päriselt, mitte mängult, nagu jäi mulje. Päris vabandus sisaldab vabanduse palumist ja seejärel selle vajakajäämise nimetamist, mille eest vabandust palutakse. „Ma vabandan, kui…“ ei ole vabandus.

Üks inimene, Kallase suur poolehoidja, tõdes, et peaministri suurim viga on see, et ta ei oska inimesega empaatiliselt ja lähedaselt rääkida. „Ta on avameelne, aga tema sõnad on järsud jätab nahaalse ja ülbe mulje, ning puudu jääb ka heast poliitilisest retoorikast.

Aarne Mäe