14.03.2019
Kaja Kallas
Reformierakonna esimees Kaja Kallas kaotas moraalse õiguse peaministriks saada siis, kui ta välistas EKRE kaasamise, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
EKREt toetab arvestatav osa eesti rahvast (100 000 inimest) ja see erakond on samuti üks valimiste võitjatest. Nende üleolev välistamine on vastuolus demokraatliku mõtteviisiga,
Ma ei tea, kas e-hääletuse tulemust „korrigeeriti“ Reformierakonna kasuks – selle kohta mul tõendeid pole. Igatahes sai Reformierakond veebilehe valimised.ee andmeil 28,9 protsendi valijate toetuse ning 34 kohta riigikogus. Kohtade arvult on nad valimised võitnud erakond.
Teine valimised võitnud erakond on kahtlemata Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), kes sai kolmanda tulemuse. EKRE pälvis 17,8 protsendi valijate toetuse, sai 19 mandaati ning parandas seega oma tulemust seitsmelt kohalt üheksateistkümnele. Sisuliselt on EKRE 2019. aasta riigikogu valimiste kõige suurem võitja.
Koos Isamaaga on rahvuskonservatiividel 31 kohta ja nad esindavad 29,2 protsendi valijate huve.
Kes peaks moodustama valitsuse? Tava kohaselt peaks esimesena võimaluse saama valimised võitnud erakond. Kuid viimaks loeb see, kes suudab valitsusliidu reaalselt kokku panna. Nagu öeldakse, riigikogus toimib matemaatika 101 piires. Meenutagem, et 1999. aasta valimistel sai Keskerakond 28 kohta, ent valitsuse moodustas kolmikliit, mis koosnes Isamaaliidust (18 kohta), Reformierakonnast (18 kohta) ja Mõõdukatest (17 kohta). President Lennart Meri ei andnud Edgar Savisaarele võimalustki, viidates kolmikliidu omavahelisele kokkuleppele.
11. märtsil kinnitas ametisolev president Kersti Kaljulaid, et teeb esimesena ettepaneku valitsuse moodustamiseks valimistel enim hääli saanud erakonna juhile ehk Reformierakonna esimehele Kaja Kallasele. Seega saab Kallas siiski võimaluse proovida võimuliitu kokku panna. Kui Keskerakonna, EKRE ja Isamaa vahelised kõnelused peaksid vilja kandma, tuleb Kallasel allajäämist tunnistada. Lõppude lõpuks ei takistanud ju keegi tal initsiatiivi haarata ja hoiduda end ise nurka mängimast. Kaja Kallase võimalused oleksid kahtlemata palju suuremad, kui ta poleks bravuurikalt välistanud koostöö EKREga.
Minu silmis kaotas Kaja Kallas moraalse õiguse peaministriks saada siis, kui ta välistas EKRE kaasamise. EKREt toetab siiski täiesti arvestatav osa eesti rahvast ja nad on samuti valimiste võitjad Nende üleolev välistamine – proovimatagi ühisosa leida – on vastuolus demokraatliku mõtteviisiga, mille puudumist Kaja Kallas iroonilisel kombel just EKREle ette heidab. Valijad ootavad riigikogusse valitud erakondadelt koostööd Eesti hüvanguks, ühisosa otsimist ja erinevate huvide tasakaalustamist, mitte lapsikuid teadaandeid „Mina sinuga ei mängi!“
Kaja Kallas aga otsustas Eesti valijate ja elanike huvidest kõrgemale seada „euroopalikud väärtused“ ehk liberaalide-globalistide ideoloogia – just see on põhjus, miks konservatiivset ja rahvuslikku lähenemist esindava EKREga ei taheta koostööd teha. Tõsi, sel ideoloogial on Eestis poolehoidjaid, ent samamoodi on konservatiivsetel väärtustel lai ja üha kasvav kandepind ühiskonnas.
Lisaks näib, et Euroopa parlamendi ALDE fraktsiooni endise liikme Kaja Kallase sudimine on põhjuseks, et mainitud fraktsiooni juht, tuntud euroföderalist ja rahvusriikluse vihkaja Guy Verhofstadt tegi EKRE kaasamist hukkamõistva avalduse (sellest kirjutab nt portaali Objektiiv 14. märtsi juhtkirjas). Kui nii, siis tuleb Reformierakonna käitumine karmilt hukka mõista.
Omaette teema on loodava koalitsiooni ja eriti EKRE vastu algatatud infosõda meedias, mille taga võib näha Reformierakonna ja nende toetajate kätt. Nagu näeme, heidab peavoolumeedia otsustavatel hetkedel erapooletu ja professionaalse ajakirjanduse maski ning muutub varjamatult ühe suuna ja maailmavaate propagandatoruks. Oma lugejaid, kuulajaid ja vaatajaid ei soovita poliitikas toimuvast informeerida, vaid neid veenda ja mõjutada. Seda tehakse agressiivselt ja hüsteerilises toonis, täiesti häbenematult sildistades ja valetades, öeldust või tehtust valemuljet jättes, asjasse mittepuutuvaid seiku välja otsides jne. Nii osalevad ajakirjanikest ideoloogiatöötajad aktiivselt valitsuse moodustamisel, üritades mõjutada asjade kulgu neile meelepärases suunas.
Demokraatliku ja professionaalse ajakirjanduse puudumine on selge oht Eesti demokraatiale – mis on paraku aastate jooksul ka ise muteerunud pseudodemokraatiaks. Kordan siinkohal ühes teises artiklis öeldut, et Eesti pseudoliberaalne pseudodemokraatia on kui vähkkasvaja, mille mürgised siirded hävitavad meie riigi ja ühiskonna elujõudu. Ma väga loodan, et rahvuskonservatiivid saavad võimaluse ja ka suudavad midagi ette võtta, et seda olukorda muuta.
„Progressiivne avalikkus“ on raevus, et nende lemmikud – kes said 17 aasta jooksul Eestit valitseda – võivad end opositsioonist leida. Ent tuletagem meelde, et Keskerakond on samuti liberaalne erakond, kuuludes koos Reformierakonnaga Euroopa parlamendi ALDE fraktsiooni. Seega ei ole liberaalide huvid sugugi arvestamata jäetud. Rahvuskonservatiivide tõus valitsusse peegeldaks aga väga suure osa valijate tahet – teatud väärtuselistes küsimustes muide ka venekeelsete kodanike vaateid.
Riigikogu valimised käesoleva aasta 3. märtsil andsid tulemuse, mis on kõigile teada ja mis tõenäoliselt just sellisena ka ametlikult välja kuulutatakse. Uus võimuliit sünnib just nendele tulemustele tuginevatest võimalikest kombinatsioonidest. Katsed moodustada uut valitsust Brüsselist saadetud laululehe või näiteks progressiivse noorsoo esindajate kirjade alusel naeruvääristavad demokraatiat ja meie iseseisvat riiki.
Veiko Vihuri
Kolumnist, teoloog ja poliitiline vaatleja