27.01.2022
Kaja Kallas pelgab Riigikogu ees esinemist, üritades sellest igal võimalusel pääseda.
Poliitilise demagoogia tippsaavutuseks on see, kui kaotaja näitab ennast võitjana ja keegi jääb seda ka uskuma – just seda üritabki peaminister Kaja Kallas teha, kuigi tema koduerakond on naisjuhi aastase valitsemise järel langenud populaarsustabelites neljandaks ja valitsusjuht ise kolmandaks.
Õhtuleht kirjutab: “Kaja Kallas tähistab esimest edukat aastat peaministrina: meil ei ole enam valitsuses inimesi, kes külvaksid vaenu ja lõhestaks ühiskonda.” Aga tema ise ja Tanel Kiik, kes on lõhestanud ühiskonna meditsiinilisel alusel ehk jaganud vaktsineerituteks ja mittevaktsineerituteks, kusjuures viimased ongi vastu hakanud peamiselt sunniviisilisele kaitsesüstimisele?
„Korraga olid võimust võtnud tervisekriis, sellega seotud vaimse tervise kriis, väärtuste kriis, majanduskriis, korruptsioonikriis, rahvusvahelise maine kriis ja tõekriis. Tänaseks võime öelda, et nendest kriisidest oleme enamuse selja taha jätnud, kuid endiselt möllab tervisekriis ning on lisandunud uued – globaalsed energia- ja julgeolekukriis,“ kirjutab ta.
Kõik need kriisid on Kaja Kallase poolt suuremal või vähemal määral tekitatud – näiteks võttis Kaja Kallas valitsust luues kohe sinna erakonna, kes oli just korruptsioonikahtlustuse saanud (korruptsioonikriis). Mainekriisi heaks näiteks on arvete klaarimine Soome valitsusega läbi rahvusvahelise meedia, kui Kaja Kallas kasutas Soome ajakirjandust sealsele peaministrile Sanna Marinile surve avaldamiseks.
Majanduskriisi koos energiahindade tõusuga korraldas samuti PortoRollo valitsus, minnes sõnakuulelikult kaasa “rohepöördega”, mis hävitas sisuliselt odava põlevkivienergeetika. Tõekriisi oli näha kolmapäeva õhtul, kui justiitsminister Maris Lauri väitis, et ei tea enda poolt ettevalmistatavast vaenukõneseadusest midagi – kuigi alles 19. jaanuaril oli selleteemaline ümarlaud, mis tähendab ikkagi ettevalmistusi. Võib-olla pole kõik kriisid otseselt Kaja Kallase valitsuste tekitatud, kuid kindlasti on tema poolt võimendatud.
Veel mõned Kallase väited. “Lõppes ühiskonna gruppide üksteisele vastandamine ja vähemuste kiusamine.” Kas aasta tagasi Toompeale ja Vabaduse platsile paisatud suured politseijõud, kes kiusasid lausa piimamannerguga taate, polnud kiusamine? Või vastandamine vaktsineerituse pinnal, mis on tekitanud ühiskonnas tõelise lõhe?
“Enam ei pea valitsusjuht ootama õudusega iga pühapäeva, et siis järgneva nädala tegeleda oma ministrite segaste ja viha õhutavate sõnavõttude silumisega nii siseriiklikult kui meie naabrite ja liitlaste ees vabandades.” Tegelikult ootab peaminister ise õudusega iga esmaspäeva ja kolmapäeva, mil tal tuleb Riigikogu saadikute ette minna – ta on algusest peale üritanud sellest erinevate ettekäänetega pääseda.
Ministrite sõnavõttudega ei tule Kallasel tegeleda seetõttu, et nood lihtsalt ei tee ega ütle midagi – kriitilistel aegadel on nad peidus ja meedia just otsibki neid, et saada vastuseid kiiretele küsimustele.
Kõige tobedam on kahtlemata Kallase väide, et Eesti on tagasi – Reformierakond pole kuidagi Eesti, vaid Eesti omariiklus püsib Reformierakonna kiuste.
Kaja Kallas üritab kogu halva mängu ilusaks keerata, aga kõik paneb paika ERR-i uudis: “Kantar Emor: Reformierakond langes toetuselt neljandaks”.
UU