ERR-i arvamuslugu “Toomas Sildam: Kaja Kallas ja Jüri Ratas ei otsi presidendiks imeinimest” on ühtaegu naljakas ja rumal, sest poliitiliselt ülelaetud arvaja omistab neile persoonidele omadused ja soovid, mida neil pole.
“Nii on Ratasel ja Kallasel praegu topeltülesanne, kui nad tahavad järgmise riigipea valimist juba parlamendis. Esiteks leida kandidaat, kes oleks Eestile hea president. Teiseks panna ta uskuma, et teda toetavad riigikogus Kesk- ja Reformierakonna fraktsioonid ning Isamaa või sotsiaaldemokraadid. Ilma selleta pole kellelgi mõtet minna parlamendi valimisvoorudesse, sest tal ei oleks 68 häält, mis on vähim, et saada riigikogus presidendiks valitud,” kirjutab Sildam.
Ei Ratas ega Kallas ei otsi Eestile head presidenti – nad otsivad endale sellist käepikendust, nagu oli ja on Kersti Kaljulaid, kes Reformierakonna opositsioonis olles toetas sõna otseses mõttes valitsuse vastasleeri.
Üldse on mõiste “Eestile hea president” raskesti tõlgendatav. EKRE jaoks on selleks Henn Põlluaas, kes juhataks riiki selliste väärtuste järgi, mis on eesti rahval olnud läbi ajaloo. Toomas Sildam ise ja Kaja Kallas kohe kindlasti Henn Põlluaasa heaks presidendiks ei pea, EKRE omakorda ei toeta Kaljulaidi jätkamist, mida on Kallas mõnikord jutuks võtnud.
Nii arutleb Sildam “hea presidendi” üle, teades, et kogu Eesti presidenti, kes oleks vastuvõetav nii sotsidele kui rahvuskonservatiividele, on raske leida, ja päris kindlasti ei paku sellist inimest välja ei Kallas ega Ratas – neile on vaja ALDE-presidenti, kes peaks “oma” olema mitte ennekõike Eestile, vaid Brüsselile.
Kui Kallase ja Ratase presidendikandidaati toetaks lisaks PortoRollo koalitsioonile ka Isamaa ja sotsid, siis saaks ta ehk vajalikud 68 häält Riigikogus kätte, aga kas ta oleks siis ikka inimene, “kes oleks Eestis tuntud, saaks aru riigist ja poliitikast, suudaks Eestit esindada rahvusvaheliselt ja ei mõjuks ühiskonnas seda lõhestavalt”?
Sest Eestis on liberaalses voolusängis kulgev peavoolupoliitika ja on neist eristuv Eesti Konservatiivne Rahvaerakond – uus riigipea peaks olema ka tema ning vähemalt neljandiku Eesti rahvuskonservatiive toetavate Eesti inimeste president. Seda aga Sildami “retsept” ette ei näe.
Nii arutlebki Sildam tegelikult selle üle, kust leida inimest, kes sobiks vasakpoolse ja liberaalse poliitikamaastiku kandidaadiks – oma kandidaati omavad rahvuskonservatiivid on ta valimisprotsessidest kohe välja arvanud. Presidenti, kes oleks “Eestis tuntud, saaks aru riigist ja poliitikast, suudaks Eestit esindada rahvusvaheliselt ja ei mõjuks ühiskonnas seda lõhestavalt” aga ei saa leida ega valida ilma selleta, et ta oleks vähemalt vastuvõetav ka rahvuskonservatiividele.
Võimaliku kandidaadi kohta kirjutab Sildam: “…kui ta on kindel, et see, mis toimub, pole varjude teater, topeltmäng või petukaup, vaid kõigi asjaosaliste tegelik soov leida Eestile hea president.”
Kui mängus on Kaja Kallas ja Jüri Ratas, siis on kindel, et Eesti saab näha nii varjude teatrit, topeltmängu kui ka petukaupa – seda kõike oli näha alles jaanuaris vana valitsuse lagundamisel ja uue moodustamisel.