09.09.2019
Kaja kallas on ise muutumas punaseks jooneks, mille taha jääb koos temaga upsakus, põikpäisus ja kompromissitus.
Vaid nii saab käsitleda ERR-i vahendatud Kallase blogipostitust, milles ta ütleb, et kui valitsusel ei ole punaseid jooni, siis Eestil on.
Isegi kui arvestada kokku opositsiooni toetusprotsent populaarsusuuringutes, ei ulatu see 50% ligidalegi – ometigi räägib üha enam põruv poliitik oma erakonnast kui Eesti riigist.
Kallas on kriitika objektidena välja toonud eestikeelse hariduse küsimuse, pensionireformi, väidetava võlguelamise ja kliimaküsimused, mis tema arvates on valitsuse puudujääkideks – kuid mitte milleski ei saa ta kuidagi rääkida Eesti riigi punastest joontest. Veel vähem on tal õigust rääkida Reformierakonnast kui nende punaste joonte “valvekoerast.”
Ametnikest rääkides peidab Kallas ilusate sõnade taha selle, et tema erakond pelgab oma toiduahela lammutamist – seetõttu räägibki ta “tarkade inimeste eemalepeletamisest” ja “poliitilisest kättemaksust selle eest, kui ta otsustab ühe või teise erakonna poliitikat kritiseerida.”
Kallas kritiseerib “EKRE jätkuvat soovi takistada Lavly Perlingu jätkamist peaprokurörina”, mõistmata, et erakonna soov näha selle inimese asemel kedagi teist, kes ei juhiks prokuratuuri Tarandi-lembuse kaudu, pole mingi reeglite rikkumine, vaid Perlingu ametiaeg saab läbi ja uue inimese leidmisel on koalitsioonipartneritel täielik õigus eriarvamusel olla. Muu on kokkulepete asi.
Kaja Kallas jätkab seega oma rumala poliitiku karjääri, astudes ühest ämbrist teise. Nii saab temast endast varsti “punane joon”, mis näitab ära piiri, kus põikpäisus ei luba enam mõistusel rääkida.