13.11.2023
Paradoksaalne, aga naiste valitsedes halveneb naiste olukord.
Niinimetatud sooline palgalõhe on nähtus, mida on väga sageli kasutatud ideoloogilistes mängudes. Liisa Pakosta võrdsusvolinikuks olles serveeriti seda kui naiste teadlikku diskrimineerimist. Nüüd näib, et just Kaja Kallase, Signe Riisalo, Kristina Kallase, Riina Sikkuti ja Heidy Purga ministriks olles on asjad halvenenud – kuigi naiste valitsedes peaks üldfoon ju paranema.
BNS vahendab: “Statistikaamet: sooline palgalõhe on aastaga süvenenud. Statistikaameti esialgsete andmete kohaselt oli naiste brutotunnitasu 2022. aastal 17,7 protsenti väiksem kui meestel; sooline palgalõhe kasvas aastaga 2,8 protsendipunkti. Statistikaameti analüütiku Liina Kuusiku sõnul vähenes palgalõhe Eestis alates 2013. aastast kuni 2021. aastani 9,9 protsendipunkti, kuid 2022. aastal kasvas lõhe 2,8 protsendipunkti võrra.”
Kui võtta uudist otsese hinnanguna, siis asjad on halvenenud just nende erakondade valitsedes, kes reklaamivad ennast naisõiguslastena, ning naisministrite võimutsedes.
BNS jätkab: “Sarnaselt 2021. aastaga oli ka eelmisel aastal veonduse ja laonduse tegevusala ainus, kus naised teenisid meestest rohkem: naiste brutotunnitasu ületas meeste oma 9,3 protsendi võrra. /…/ Võrreldes 2021. aastaga vähenes palgalõhe mullu kõige enam ehituses ning suurenes kõige rohkem muude teenindavate tegevuste alal.”
Ilmselgelt pole tegu mitte teadliku diskrimineerimisega, vaid naiste rolli ja osatähtsusega teatud majandusharudes. Uudisest ilmneb ka, kuidas seda “palgalõhet” tegelikult arvutatakse: soolise palgalõhe arvutatamiseks lahutatakse meeste keskmisest brutotunnipalgast naiste keskmine brutotunnipalk. Saadud arv jagatakse meeste keskmise brutotunnipalgaga ja väljendatakse protsentides. Soolise palgalõhe arvutamisel ei võeta arvesse ebaregulaarseid preemiaid ja lisatasusid.
Neist andmetest loeb välja, et “soolise palgalõhe” otsimiseks ja leidmiseks kasutatakse teatud valemit ja seetõttu ei arvestata, kas “diskrimineerimine” kujuneb välja teadlikust naiste alatasustamisest või on see majanduses strukturaalselt väljakujunenud ebakõla. Kuna naised teenivad veonduses ja laonduses meestest rohkem, siis võibki eeldada, et tegu ongi mitte pahatahtliku, vaid väljakujunenud olukorraga.
Kui keegi sooviks tõesti välja selgitada, kas naisi diskrimineeritakse palgaturul seetõttu, et nad on naised, siis tuleks pigem võrrelda palgataset naiste ja meeste juhitavates ettevõtetes. Võttes näiteks Eesti riiki naise (Kaja Kallas) juhitava ettevõttena, siis tema on oma tegudes küll väga naistevaenulik, kuigi sõnades on ta feministlik.
Ilmselt on probleem ka selles, et Reformierakonna valitsuse majanduspoliitika on riiki laostav ning maksutõusude, kärbete ja ja üleüldise vaesumise esimesteks ohvriteks on naised, sest negatiivsed muudatused puudutavad ennekõike nende traditsioonilisi tegevusvaldkondi.
Väidetavat soolist palgalõhet kasutatakse probleemipüstitusena peamiselt ideoloogiliselt ja seda radikaalfeministide poolt. Ka Euroopa Liidu ülevaated soolisest palgalõhest on selge sõnumiga, nagu korraldaks seda ebavõrdsust “toksiline maskuliinsus”.
Uued Uudised