Kaja Kallase valitsedes on vastutamatus võtnud eriti küünilise vormi

Eesti võimupoliitikas on saanud tavaliseks see, et kõik tahavad võimu, aga mitte sellega kaasnevat vastutust, isegi mitte oma haldusalas, ning see on katastroofiliselt süvenenud PortoRollo valitsuse ajal.

Kui Tanel Kiige haldusalas midagi juhtub, ega siis minister vastutust võta – ei, võlla saadetakse väikesed sulid, algul vaktsiinide riknemise sündmuskoha ehk lao ehitaja, ja kui see ei päästa, siis terviseamet, aga Kiik ise ei saavat vastutada, sest siis tuleks tagasi astuda, aga ilma temata ei saavat riik pandeemias hakkama. Vähemalt on õigustused sellised. Või siis ütleb minister: “ma võtan poliitilise vastutuse” ja pärast seda ei muutu midagi.

Peaminister Kaja Kallas pole vastutuse põhimõttest üldse aru saanud – aga kui peaminister kuulutab riigis välja kärpepoliitika, siis ükspuha, kust ametkonnad või asutused kokkuhoiukohti ka ei otsiks, vastutab ikkagi üldpoliitika algataja ehk võimuerakond ja tema peaminister.

Juba kaitsekulutuste kärpimise raames kostus valitsusest jutte, et ega nemad kaitseväe orkestrit ja kaplanaati kaotada olevat tahtnud, see olla kaitseväe otsus. Nüüd kõlab sama jutt transpordiameti otsuse kohta kaotada teeäärtest tualetid ja prügikastid.

ERR kirjutab: “Samal ajal, kui riigieelarve on priskes ülelaekumises, pingutavad riigiametid, et täita valitsuse ette antud kärpekava. Nii peab ainuüksi transpordiamet vähendama tuleval aastal oma tegevuskulusid enam kui 3,8 miljoni euro võrra. Amet otsustas esmalt minna riigimaanteede parklatest tualettide ja prügikastide kaotamise teed.”

Majandus- ja taristuminister Taavi Aas soovitab kasutada parklate asemel bensiinijaamade tualette ning sai ERR-i kirjelduste järgi selle eest peaminister Kaja Kallaselt sarjata. Tegu on variandiga “pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad”. Otsus tualetid ja prügikastid minema viia on valitsuse kärpepoliitika tulemus, transpordiamet tegi sunnitult halva otsuse. Lõppkokkuvõttes on see Kaja Kallase ja Jüri Ratase valitsusleppe tagajärg – tualeti tõstab puksiirautole Jüri Ratas ja prügikasti lohistab minema Kaja Kallas.

Nii elektrihinna katastroofiline tõus kui ka edaspidi põõsa taga pissiv kaugsõidujuht ei tähenda mingit Eesti tabanud “vääramatut jõudu”, vaid Kaja Kallase PortoRollo valitsuse käpardlikku kärpepoliitikat, mille järele pole möödapääsmatut vajadust, vaid tegu on poliitoravate tasakaalus eelarve fetišiga.

Valitsuse (ja ka Riigikogu) vastutusalasse jääb ka see, kui võetakse üle kas EL-i või ülemaailmse kliimapoliitika põhimõtted ning selle tagajärjel kallineb inimeste elujärg, samuti ka eurodirektiivide ülevõtmisest tekkinud heaolu langus.