14.03.2022
Kaja Kallas Riigikogus.
Tänases Eestis ei pea olema tingimata ukraina sõjapõgenike vastane, et küsida – miks ja kuidas tekkis olukord, et nad aina tulevad ja meil ei olnud ega ole ka plaane, kuidas kiiresti kasvava massiga hakkama saada.
EKRE esimees Martin Helme kirjutas hiljuti, et nagu kõigis teistes kriisides, triivib tänane Eesti valitsus ka nüüd lihtsalt sündmustega kaasa. Aga isegi heategevus ei saa toimuda stiihiliselt, mingi raamistik peab ees olema, millest lähtuda.
Täna pole ühiskonnal selgust selles, kes põgenikke Eestisse toob ja kas keegi andis selleks käsu. Väidetavalt on suurimaks sissevedajaks Pagulasabi, kes on endale selleks ise õiguse võtnud. Aga üks MTÜ ei tohi ometi ju võtta endale õigust tagant lükata arenguid, mis muudavad riigis praktiliselt kõik.
Põgenikke veetakse sisse, kohalikud omavalitsused on nende majutamisega hädas, tulijatega täidetakse juba ühiskondlikke hooneid, neile lubatakse tagada haridustee jätkamine, tervishoiuteenused ja palju muud, kõik see läheb tohutult maksma, aga valitsus pole isegi lisaeelarve üle otsustanud. Raha aga tuleb leida lisaks põgenikele ka täiendavale riigikaitsele.
Praegune valitsus on kärpevalitsus, kes tõmbas maha kaitsekulutused, paneb kinni isegi piirikordonid, hoidub laenudest ning fetišeerib tasakaalus eelarvet – kust ta leiab nüüd suured rahad pagulaste vastuvõtuks, majutamiseks, neile teenuste osutamiseks ja seda veel olukorras, kus nad võivad siia väga pikaks ajaks jääda?
Kaja Kallase valitsusele on see järjekordne läbikukkumine, sest põgenikevooluks oldi täiesti ettevalmistamata ning otsuseid ei suudeta nüüdki teha, vähemalt siseministri jutust jääb mulje, et stiihiline sisseränne jätkub, rahvustevahelise vaenu ennetamiseks ei võeta ette midagi muud peale üleskutse üksteist mitte vaenata – põgenikekriis kulgeb täiesti isevoolu teed.
“Läti riik on pannud paika (vähemalt tänaseni) Ukraina põgenike vastuvõtmise piiri – 10 000. Meil pole aga piirarvu pandud, me oleme ilmselt valmis võtma vastu ka pool miljonit. Ma tunnen väga hästi Saksamaad ja võin kinnitada, et kui mingi häda puhul (isegi kui seda tegelikult ei ole, aga peavoolu ajakirjandus puhub mulli) on tulijaid on lõpuks liiga palju, siis rahva abistamis- ja vastuvõtmistahtmine väheneb järsult ja pöördub koguni oma vastandiks,” kirjutab üks Saksamaal elav eestlanna.
Reformierakonna puhul on lausa kahtlus, et olematu pagulaspoliitikaga lahendatakse lihtsalt rahvusriigi neutraliseerimise soov ning antakse ettevõtjatele odavad töökäed. Mis aga saab põgenike ja üldise julgeolekuga – no vaatame siis, kui häda on juba käes, näib valitsus arvavat.
Põgenike ümber tekkinud kriisil on veel üks mõõde – kui riik paiskab mingil ajal suured ressursid nende heaks, siis halveneb kindlasti oma inimeste ligipääs paljudele teenustele ja muudele võimalustele, samas aga elukallidus kasvab pidevalt nii energiahindade tõusu tõttu kui ka muudel põhjustel. Kui oma rahva jõukus hakkab katastroofiliselt langema (meil on niigi endil palju vaeseid), muutuvad ka meeleolud, aga seda kunagise masu ajal eesti rahva massiliselt emigreeruma ajanud Reformierakond kindlasti ei arvesta. Või ta ei hooli sellest.
UU