17.02.2020
Interrindelased kardavad rahvahääletust.
Sotsid tunneb alati ära selle järgi, et oma vead ja hädad ajavad nad tavaliselt teiste süüks.
Nii väidab Jevgeni Ossinovski ERR-i arvamusloos, et sotsiaaldemokraatia klassikaline tuumik on sotsiaaldemokraatias pettunud, Lauri Läänemets arvab samas pisut teisiti: kuuldused sotsiaaldemokraatia surmast olevat liialdatud (Tõnis Saartsile vastates).
Endine Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Jevgeni Ossinovski tunnistas Müürilehele, et lihtne tööinimene on sotsiaaldemokraatias pettunud, ja soovitas, et sotsid peaksid enda uueks peateemaks võtma kliimamuutustega seonduva.
Ossinovski väidab, et valijate seas olevat palju neid, kes toetavad praegu “parempopuliste” lihtsalt selleks, et näidata oma pahameelt poliitilise süsteemi vastu, aga suurem osa olevat läinud “parempopuliste” toetama lootuses, et poliitika hakkab rohkem nende huvidega arvestama.
“Tegemist on inimestega, kes on oma teatud ilmajäetuse tõttu – ja mitte materiaalses mõttes, vaid põhiliselt staatuselise ilmajäetuse tõttu – igal juhul väga võimukriitilised. /…/ Nüüd on EKRE nende hääle saanud ning huvitav on vaadata, kui kaua EKRE suudab neid hoida.”
Ossinovski unustab siin (eriti Res Publicat võrdluseks tuues), et EKRE programmi põhjaks on tugev immigratsioonivastasus ja traditsionaalsete väärtuste hoidmine, mistõttu on nad peavoolupoliitikale väga tugevalt vastandunud. Sotsiaalselt kehvas seisus inimesed hakkaksid vaevalt panustama erakonnale, kes hoiab esiplaanil nii üldpoliitilisi ja väärtuspõhiseid teemasid – seda enam, et valimiste eel olid rahvuskonservatiivid Eesti poliitikamaastikult üks tõrjutumaid erakondi, keda peaaegu kõik võimuliitlastena välistasid.
Osa EKRE poolt hääletanuist ootab kindlasti nendega arvestamist, kuid lisaks on veel üks põhjus, mida Ossinovski ei näe – need valijad ootavad ka stagneerinud riikliku ja poliitilise süsteemi muutmist, milleks on rahvuskonservatiivid ainsana valmisolekut ilmutanud. Kuid kindel võib olla ka selles, et enamik EKRE valijatest jagavad suuremal või vähemal määral rahvuskonservatiivset maailmavaadet, muidu nad poleks valimistel eel autsaideri rollis olnud erakonda toetanud.
Ossinovski väidab lisaks, et valdavalt hääletavad “parempopulistlike” erakondade poolt inimesed, keda kliimamuutused hakkavad kõige jõhkramalt mõjutama, samas kui need erakonnad olevat kõige suuremad inimtekkeliste kliimamuutuste eitajad.
Samas unustab äärmussots, et mitte kliimamuutused ei hakka nende inimeste elu mõjutama, vaid need hüsteerilised, majandusi kägistavad meetmed, mida kliimavõitluses kasutusele võetakse. Eestis astus just EKRE välja põlevkivil baseeruva energeetika kiire väljasuretamise vastu ja erakonna poliitika tulemusel minnakse neis küsimustes alternatiivlahendustele üle sujuvamalt, mis väldiks ka sotsiaalseid plahvatusi.
Lauri Läänemets aga väidab, et sotside õiglasema riigi sõnumi varjutas hoopiski keskendumine paremäärmuslaste algatatud võitlusele vabadus-suletus teljel, mille konkurendid lihtsustasid vaid seksuaalvähemusi ja sõjapõgenikke puudutavaks debatiks. “Selles olukorras tundsid vohavat ilmajäetust nägevad ja kogevad inimesed, et hoopis neist on saanud tähelepanu mittevääriv vähemus ning pöörasid pilgud erakondade poole, kelle agendast paistsid silma ka nende mured,” väidab ta.
Seega arvab Läänemets, et valijad tõi EKRE taha hoopis võitlus vabadus-suletus teljel ja need väidetavad “staatuselise ilmajäetuse” all kannatajad soovisid hoopis ise vähemuseks saada, kelle nimel siis rahvuslased piike hakkaks murdma. Kas see jutt pisut naiivne pole?
“Kuigi EKRE püüab rahvuslust defineerida Eesti sulgumises piiritulba taha või vähemuste tagakiusamises, ei ole sellel kõigel vajalikku mõju. Vastupidiselt EKRE arvamusele saab üks rahvuskultuur tugineda ja kestma jääda globaalsele koostööle ehk riikide ühisele globaliseerumise ohjeldamisele, sest suurkorporatsioonid ja tehnoloogia astuvad üle riigipiiride ilma silmagi pilgutamata,” väidab Läänemets.
Seega arvab äärmussots, et globaalset koostööd on vaja globaliseerumise ohjeldamiseks, mis on kahtlemata sotsile vääriline mõttekäik. Selle üle, kas rahvusriigid globaliseerumise käigus püsima jäävad, pole mõtet vaieldagi, kuid “suurkorporatsioonide ja tehnoloogia üle riigipiiride astumist” saab paremini ohjeldada ikkagi suveräänne rahvusriik, mitte üleilmastumine.
Nagu võib näha nii Ossinovski kui Läänemetsa äärmuslikust mõttelaadist, on nad endiselt veendunud, et “võim Internatsionaali, maailma uueks loob!”