Eesti tundub olevat riik, kus võimud võitlevad tagajärgede, mitte põhjustega.
Juba siis, kui minister Ossinovski algatas alkoholismivastase võitluse, soovitasid paljud tal mõelda Gorbatšovi 1985. aasta ja USA 1930. aastate “kuivade seaduste” peale, mil joomarlust üritati lõpetada keeldude ja piirangutega, kuid need tõid kaasa hoopis Nõukogude Liidu lagunemise ja Ameerika organiseeritud kuritegevuse tekke.
Ossinovski ei jaganud mõistagi ära, et kui Eestis on külad tühjaks jooksnud ja üksikud paigale jäänud keskealised mehed elatuvad seal juhutöödest, siis ei saagi muud tagajärge olla, kui ängistusest tekkinud lausjoomine. Joomarlust võib vähendada vaid siis, kui selle asemele mingi mõistlik alternatiiv pakkuda, seda aga punaministril välja käia polnud.
Kui vaadata esmaspäevaseid uudiseid, siis torkab silma rida sündmusi, kus on taas kõik jõud paisatud võitlusesse tagajärgedega. “Majandus- ja taristuminister Kadri Simson ning siseminister Andres Anvelt kutsusid esmaspäevaks kokku erakorralise koosoleku, et arutada võimalusi liiklusolukorra parandamiseks,” teatab BNS.
“Tänavuse aasta algus on olnud antud vallas tõeliselt traagiline ja vajab reageerimist,” kirjutas Simson. Seega siis hakkab pihta “reageerimine”, mis tähendab ilmselt suurenevat kontrolli ehk sunnimeetmeid, aga õhku jääb küsimus — miks on olukord tegelikult nii hulluks läinud? Seda Simson ja Anvelt ilmselt välja ei nuputa…
Järgmine uudis on Postimehelt: tuhatkond Eesti mehehakatist maksab riigile aastas kokku üle 150 000 euro sunniraha ja väärteotrahve, et ajateenistusse mitte minna. Trahvikogujate nimekirja tipus troonivad Soomes töötavad Kalevipojad, tuntud ärimeeste võsukesed ja isegi sportlased.
Mullu tegi Eesti riik ajateenistuspõlguritele 221 väärteotrahvi. Kaitseressursside ameti juhi Margus Pae sõnul raha enam ei mõju. Kõrvalehoidmisele loodetakse leevendust juhtimisõiguse äravõtmise kaudu. See viimane variant on just eriti mõttetu, sest tegu on kaudse karistamisega ehk siis karistus ei vasta süüteole — hakake mehepoegi kasvõi vangi panema, aga igasuguste lubade äravõtmine ei ole proportsioonis tehtuga, see näitab vaid riigi jõuetust.
Ehk tuleks alustada sellest, et needsamad Kalevipojad kodumaale tagasi tuua — siit nende teenistusse võtmine on ju märgatavalt lihtsam. Soomes töötavad mehed on oma elu seal sisse seadnud ja vajadusega minna oma kodumaad teenima ei arvesta ilmselt ei Soome riik ega tööandjad, kes sõjaväkke mineja kohe oma nimekirjadest kustutavad — pärast ajateenistust Soome naastes tuleb eluga nullist alustada.
Põhiosa armeest kõrvalehoidjatest on eeldatavasti Eesti oma lumehelbekeste põlvkond, kes peavad seda aega mõttetult maha visatuks, selle asemel, et kuskil tasuvat haridust omandada, ja neil pole ilmselt ka ei juhi- ega relvaluba, mida ära võtta. Aga üldiselt — tehku võimupoliitikud kõigepealt oma riik korda, et mehepojad oleks nõus selle eest surma minema.
Praegu lammutatakse rahvusriiki nii et ragiseb ja rahvuslikult meelestatud mehed ei näe sageli enam põhjust vikerkaarevärvilist europrovintsi kaitsma tõtata, multikultuursusest ja globalismist nakatatud noormehed aga arvavad, et EL-i üht osa peakski NATO elukutselised sõjamehed kaitsma. Riigis on vaja taastada rahvuslik meel ja uhkus oma rahvusriigi üle, siis tulevad Eesti poisid ka püssi alla ja pole neilt vaja juhilube ära korjata.
Hiljuti kirjutas rahvuskonservatiiv Malle Pärn: “Probleemid, mille lahendamisega poliitikud justkui enne valimisi tegeleksid, on ju nende endi loodud. Nende tehtud või tegemata jäetud. Ja mitte kogemata, vaid sihilikult, täies teadmises.” Just sinna ongi koer maetud — olgu olukord halb kas liikluses või armeeteenistuse ebapopulaarsuses, selle olukorra on loonud just võimupoliitikud.