Torutransport pole iseenesest ju midagi uut, tähtis on nagu alati, osata kombineerida tuntud teadmisi-tehnoloogiaid nii, et tekiks uus kvaliteet. Mitu aastat tagasi võtsin, naljaviluks, mitme ideega, osa ühest Eesti disainikonkursist. Üheks ideeks oli sarnane torutranspordi kontseptsioon. Disainikonkursi võitis helkurnööp. Auhinna vääriliseks peeti reaalselt elluviidavat asja……
Haridus, haritus, tarkus
Igasugused muutused saavad alguse kõigepealt mõtlemisest, analüüsivõimest ja see kujuneb välja üsna noores eas. Hiljem lisanduvad vaid kogemused ja teadmised.
Uudistest saame lugeda, et lisaks sellele, et Eesti koolinoored on ühed maailma usinaimad kondoomikasutajad, on nad ka pidevalt maailma parimate hulgas loodusteadustes. Lahtiseks jääb vaid kas praegused loodusteaduste olümpiaadi võitjad seadsid omale eesmärgiks lihtsalt head hinded tunnistusele saada või aru saada inimkonnale seni teadaolevatest tarkustest looduse kohta ning vormistada sellega kaasnevalt ära ka head hinded. Tahaks loota pigem viimast ja seda, et tervele tulevasele põlvkonnale õpetatakse seadma õigeid, tõelisi eesmärke ja tegema vahet eesmärkide ja vahendite vahel.
Eestis on üleilmselt silmapaistvaid ettevõtmisi, mille üle uhked olla. Peale selle, et umbes miljonilisel rahval on õnnestunud säilitada ilusas ja jätkusuutlikus looduses oma territoorium, riik, keel ja kultuur, on meil ka kodanikualgatus „teeme ära” ning mõned head muusika- ja filmifestivalid, Skype hea turunduse näitena äris, meie e- riigi lahendused ja kindlasti üht-teist veel.
Kahjuks lõppes meie poliitiline nutikus ja hoolivus suuresti pärast laulvat revolutsiooni. ÜRO ja NATOga liitumine on kindlasti vajalik ja ka tollane Euroliit tundus toona veel peaaegu, et talutav mõte, kuid mida edasi, seda hullemaks on asjad läinud.
Meie juhtivad poliitikud pole juba tükk aega nutikuse poolest hiilanud. Hea küll, ma teen neile liiga – nad on üsna osavad võitluses paremate palakeste pärast või üksteisele ära panemises, võõramaiste suurkorporatsioonide ees koogutamises, populistlike ja eluvõõraste paduliberaalsete vasakpoolsete ideoloogiate propageerimises jne, aga nutikast eesmärkide seadmisest riigi ja rahva, kui terviku jaoks pole paraku midagi rääkida.
Hyperloop One inc.
Söök-jook, energia ning sellega seotud transport on kindlad ärivaldkonnad, kus on raske äriliselt miinusesse jääda, kui püsida konkurentidega võrreldes piisaval tehnilisel tasemel.
Väheusutav, et Reformierakonna valitsuses keegi polnud midagi kuulnud Eesti juurtega ameerika eduka ärimehe ja visionääri uuest äriprojektist, mis tõotab tuua revolutsiooni transpordis. Kuigi minu meelest on sel projektil veel arenguruumi, on juba praegu tõestatud, et see võimaldab korraldada transporti ohutumalt, loodussäästlikumalt, odavamalt, töökindlamalt ja kiiremini, kui kõik praegused maapealsed tehnoloogiad kokku. Kiirus on võrreldav lennukiga ja jääb (jäetakse) napilt alla helikiiruse.
Selle asemel, et liituda projektiga või veel parem – moodustada spetsialistidest töörühm, kes hakkaks arendama eesti versiooni, mis teeks koostööd rahvusvahelise võrgustikuga, pakutakse meile Rail Balticu näol välja raudteetranspordi üleeilset vormi. Andke andeks, aga 120….140 km/h on üleeilne tase! Praeguseks on rongide kiirus juba mõnda aega 400…600 km/h ja 1200km/h torutranspordi esimene trass peaks töötama Dubais 2021 ehk nelja aasta pärast. Projektiga on juba liitunud Venemaa, Rootsi, Soome, Holland, Šveits, Suurbritannia.
Meil on aga kuulda vaid juttu, kuidas Eesti ikka muudkui areneb ja arendab innovatsiooni. Õnneks pole Taavi Rõivas enam peaminister ja Jüri Ratas lubas, et ta kuulab head nõu. No näis, näis.
Oh kallis jõulutaat, anna ometi uuele valitsusele tarkust kõigepealt mitte teha suuri, pöördumatuid vigu nagu Rail Baltic, kunstväetise tooraine, fosforiidi kaevandamine põhjavee ning karstialade rikkumise hinnaga ja uusi piiri- (loe: kinke)lepinguid Venemaaga.
Jaga ja valitse lollide maad
See on huvitav, kuidas pealtnäha võõras või kergelt tulnud, loe: tsentraliseeritud ja bürokraatiamasinast läbi käinud raha demoraliseerib ratsionaalse mõtlemise. Seda praktiseeriti algul nn. arengumaade abistamisel, aga nüüd on asi võtnud eriti jabura pöörde. Kõik EU liikmesriigid panustavad ühiskassasse ja siis läheb lahti jaga ning valitse süsteem, kus sõnakuulelikele ja omadele antakse see, mis bürokraatide ülalpidamisest üle jääb tagasi. Väidetavalt saab Eesti praegu veel rohkem, kui panustab, kuid ma pole selles sugugi kindel.
Kes oskab kokku rehkendada kõik selle raiskamise ja valede otsuste hinna? Eurorahad tuleb ju nui neljaks ära raisata, ka siis, kui rahaga midagi mõistlikku ei osata peale hakata, veidi „vasakule” kõlbab ikka panna. Eesti pole siin mingi erand. Tutvustasin Martinique saarel ühele prantsuse insenerile pompöösset kohalikku „eurosadamat”, kus polnud arvestatud kohalikke olusid ja hoovus kandis selle liiva kiiremini täis, kui kalurid seda tühjaks suutsid pumbata. Kalal käimisest ei tulnud mõistagi midagi välja. Prantslane vastas, et kahjuks on ka Prantsusmaa sarnaseid jaburusi paksult täis.
Esialgu oleks hädasti vaja hyperloopi Eesti riigi juhtimise mõttemaailmas
Ma ei hakkaks siin Rail Balticut üksipulgi lahkama ja üle kordama kogu seda vigast arvestust, mille kriitikat internetist õnneks juba ohtralt leida on. Tahaks juhtida tähelepanu pigem suurele pildile.
Kui inimeste ja kauba vedu on võimalik lähitulevikus lennuki kiirusel, siis tekib küsimus, mille jaoks meil kahjumis lennufirmat vaja on? Sama küsimus tekkis ka digimaailmas raamatute ja heliplaatide juures. Kindlasti toimub siingi kohanemine, aga suurte muudatusega lihtsalt peab arvestama. Ka maanteeliiklus muutuks märksa hõredamaks.
Kui traditsioonilist raudteed ehitatakse suurele teetammile ja ohutuse tõttu piiratakse see taraga, siis torutransport ei „lõikaks Eestit pooleks”, kuna kasulikum on need vastassuunalised transpordikanalid pigem maasse kaevata. Sügavas soos tuleks nad ilmselt postidele rajada, aga ikkagi enamasti pinnasega tasa. Seda mitmel põhjusel. Kõigepealt saab kokku hoida tohutud kogused kruusa, liiva, killustikku, mida ei pea kuskilt kaugelt juurde vedama, vaid pigem jääb seda isegi üle kui torud asemele kaevata. Kindlasti tuleb mõne koha peal ka pinnast täita, aga see oleks pigem erand. Maa-alune toru ei takista ülejäänud elu pinnal, ei looduskeskonnas ega inimeste majapidamistes. See ei riivaks ka silma, rääkimata mingist tarast, müratõkkest jms. Toru sees liikuv transport ei põrka kokku ei põdra ega autoga ja seal on välistatud süsteemivälised takistused-õnnetused. Ohutus seetõttu oluliselt suurem. Ka on toru kaitstud ilmastikuolude eest, mis lisab asjale veelgi töökindlust.
Saartele ja Soome tuleb loomulikult tunnelid rajada. Jaamad peaksid olema kõikides tähtsamates „tõmbekeskustes”. See tekitaks regionaalpoliitikas täiesti uue olukorra. Tallinnasse võib Valgast ja vastupidi tööle käia kiiremini, kui praegu linnas ummikutes istudes. Jaamades peaks olema parklad kohaliku transpordi jaoks ja ka elektritranspordi laenutus ja laadimispunktid.
Selline suurehitus mõjuks kindlasti hästi ka majandusele, kui kasutada Eesti enda tööjõudu ja materjale. Näiteks võiks põlevkivist polüetüleentorusid valmistada, selle asemel, et seda ahju ajada. Elektri tarbimine tõenäoliselt suureneb, kuid ainuüksi kaevandustest praegu välja pumbatava vee pudelites kõrbe-elanikele maha müümisega teenib selle elektri raha tagasi, mis põletamisest saab. Kaevureid võiks ära kasutada torude kaevetöödel ja tunnelite rajamisel.
Mis see kõik maksab, on kindlasti vaja küsida? Kuid kasulik on käia innavatsiooniga ühte jalga, olla esimeste hulgas.
Rusikareegliga ennustused ütlevad, et see on praegusest naftapõletamisest odavam. Ameeriklased väidavad, et kasumimarginaal on 35% ja kasvab. Raha pole maailmast otsa saanud ja sellise investeeringu tasuvus on vaid aja küsimus. Näiteks olenemata hinnast tiksub tunneli rajamine kunagi plussi ka siis kui selle läbimisel pääseb Saaremaale praeguse praami hinnaga, rääkimata sellest, et sõita saab iga ilmaga ja midagi ootamata. Kindlasti tuleb end ühenduses hoida ka naabritega ja varem või hiljem saame me selle transpordisüsteemiga nii Riiga kui Berliini, miks mitte ka Barcelonasse. Tehkem hüpe uude ajastusse kõigepealt endi peades.
FOTO: AP/Scanpix -esimene Hüperloop peaks tulema Emiraatidesse ühendamaks Dubaid ja Abu Dhabit ja valmima aastaks 2021 (pildil makett)