18.04.2019
Euroametnik ja kaageebeelane – sellest kohtumisest ei saagi midagi asjalikku sündida.
Praegu on veel vara rääkida presidentide Kaljulaidi ja Putini kohtumise tegelikest tulemustest, kuid ohusignaale on ohtralt.
Vene poliitikavaatleja Vadim Štepa ütles Postimehele, et Venemaal hinnatakse Eesti presidendi käitumist nõrkusena. “Millest mõtleb Kersti Kaljulaid, kui räägib, et Venemaaga on võimalik milleski kokkuleppele jõuda,” küsib ta. Postimehe kolumnist Ivan Makarov lisab, et Vene meedia kirjutab sellest, kuidas Kaljulaid Putini audientsi anus.
Suur kahju on juba tekitatud. Kauaaegsest euroametnikust Eesti riigipea mõtleb euroopalikku mõttelaadi kohaselt, kus hea tahte väljendus on kiiduväärt, kuid Venemaale on see nõrkuse märgiks. Kus olid tema nõustajad, kes ei hoiatanud – Venemaa kasutab visiidi oma huvides sajaga ära isegi siis, kui see lõpeb vaid viisakuste vahendamisega.
President Kersti Kaljulaid ütles pärast kohtumist toimunud pressikonverentsil Postimehe ajakirjanikule president Konstantin Pätsi ametiraha Eestile tagastamise kohta, et seda teemat ei puudutatud. “Arutlusel olid Ukraina ja Gruusia küsimused, mis on tähtsamad,” tõdes Kaljulaid.
Taas täielik fopaa. Mida lootis Kaljulaid saavutada vana KGB mehe ja mitmete agressioonide algatajaga vesteldes kahe Venemaa süül toimunud sõja osas? Vägede väljatoomist Ida-Ukrainast ning Abhaasiast ja Lõuna-Osseetiast? Seda pole suutnud saavutada kogu maailma üldsus, kõige vähem väike Eesti.
Konstantin Pätsi ametirahast vestlemisest oleks see kohtumine just õige koht olnud! Üks president palub teiselt teha kõik, et tema institutsiooni juurde kuuluv ese kodumaale tagastataks – see seadnuks pigem Putini raskesse olukorda, sest tal olnuks raske keelduda 1920. aastal Nõukogude Venemaa ja Eesti rahuleppe järel tekkinud riigi seaduslikule presidendile ametiraha tagastamast.
Samas väidab Moskva, et Eestis püsib kodakondsusetute küsimus ja natsismi ülistamine. Siinkohal suur “tänu” Eesti peavoolumeediale, Reformierakonnale ja sotsidele, kes keerutavad “natsismi” üles seal, kus seda ei ole, andes Venemaale kätte trumbid Eesti ründamiseks. EKRE on pidevalt rõhutanud, et erakond on rahvuslik, mitte natsionaalsotsialistlik, kuid viljakiisleritele meeldib 1930. aastate Saksamaa nii väga, et nad ei suuda sealt lahkuda.
Praegu võib ette ennustada, et kahe naabermaa presidentide kohtumisest lõikab vilju Kreml, Kadriorg tuleb koju kilbil. Paremal juhul tuleb Eesti presidendilt ohtralt sõnavahtu sellest, millised paljulubavad rajajooned kahepoolsetes suhetes maha pandi – Kreml aga on need juba irvitades täis lasknud.