15.02.2022
Täna esitles ERR-i portaal riigikogulase Raimond Kaljulaidi arvamusloo „Ukraina kriis ja Eesti sisepoliitika“, kus autor ei räägi sõnakestki oma Eesti sisepoliitikat aastaid solkinud sugulase ebaviisakustest ja luuludest Ukraina visiidi ajal, vaid keskendub põhiliselt oma poliitiliste oponentide kriitikale lähenevate valimiste valguses.
Kirjutisest selgub, et sotsid loodavad aasta pärast pääseda koalitsiooni oravate ja jesti dvesti süleküülikuna, sest neid kohtles Kaljulaid aupaklikult. Loomulikult oli madalareitingulise sotsi kriitika fookuses kaks muud erakonda – EKRE sellepärast, et pani kõigile ära, ja Isamaa. Sest „isegi Isamaa“ pani nüüd sotsidele ära.
„Kuuleme nii EKRE-lt kui ka üha selgemini EKRE satelliiterakonnaks kujunenud Isamaalt (kus pealegi mööbeldab endine välisminister Urmas Reinsalu) kriitikat ja sõimu,“ kirjutab Kaljulaid, kes sildikleepimises nagu ikka ei koonerda ja kriitika ja sõimu ilmselgelt ei separeeri. „Viiendaks, arvatavasti jätkuvad ka EKRE ja Isamaa ühised pingutused riigikogu kui institutsiooni töö takistamisel ja naeruvääristamisel,“ loetleb sõrmedel sots, unustades millegipärast ära, et riigikogu töö takistamine ja naeruvääristamine toimus ikka siis, kui tema sugulane tuli sinna loosungiga maikas, marssis välja, siis tuli jälle sisse ja muudmoodi näitles ja tujutses. Naeruvääristati kogu Eesti riiki siis, kui sotsid ja vasakliberaalid esitasid parandusettepanekutena NSVL taastamist, Venemaa koosseisu astumist, surnutega abiellumist ja muid jälkusi.
„Viis, kuidas nüüdsed Isamaa käilakujud parlamendis ja muide ka kohalikes volikogudes käituvad, jahmatav ja kurvastav,“ nukrutseb Kaljulaid. Seda, kuidas ta ise koos oma uute parteikaaslastega Tallinna linnavolikogus „muide“ käitub, olen oma silmaga näinud. Kõigi keskerakondliku peremehe otsuste jäägitu toetamine, et püsida öölinnapea ja aselinnapeade kopsakatel palkadel, viis selleni, et see punapuudel ei klähvi üldse, nagu oleks tal nelgisuurused mandlid kurgus. Sotsid toetavad maailmakuulsa rassisti, pedofiili ja Hitleri sõbra kuju püstitamist Mustamäele. Uskumatu, aga soovin keskerakonnale, et neile kukuks veel paar mandaati. Sest otsused oleksid niikuinii samad, ainult et ilma lömitavate muidusööjateta. Puhas kange keskerakonna kraam.
„President Karise senised avaldused ja sõnavõtud pole olnud oluliselt meeldejäävamad välisminister Eva-Maria Liimetsa omadest. Et nõrka täitevvõimu ja kahjuks üsna ebaõnnestunud riigikogu koosseisu tasakaalustada, peab president olema ühiskonnas palju enam nähtav ja kuuldav. Veel pole päris selge, millisena Kadriorg oma rolli aina teravnevas kriisis näeb,“ jõuab Kaljulaid ka riigipeani.
Selge see, et Kaljulaidile pole see selge. Kui ta loeks näiteks mõne Krõlovi valmi, kasvõi „Kiili ja sipelgat“, siis arvaks ta tõenäoliselt, et selle moraal seisneb rohepöördega seotud Euroliidu putukasöömise juurutamise uues programmis.
Ega Raimond Kaljulaid ei peagi oma üldkaljulaidiliku sotsi loogikaga aru saama, et Eesti Vabariigi president Alar Karis osaleb küll sisepoliitilises diskussioonis. Lihtsalt sotsid kujutavad endale osalemist poliitikas teisiti. Tuleb panna endale vulvamüts pähe, habemeke lõuale, soni pähe, ronida soomusautole ja röökida sealt: „Seltsimehed!“
President Karis on tõesti vähem nähtav ja kuuldav, kui tema eelkäija, kes sekkus täiesti tseremooniatult asjadesse, mis ei kuulunud ei tema kompetentsi ega eruditsiooni, valis poole, sildistas valitsust (julgeolekuoht Eestile), vaenas eestlasi (I hate them), solvas meediat (pasarahe), alandas ja lõhestas rahvast oma etteheiteid ja irisemist täis kõnedes.
Nagu väidab Raimond Kaljulaid, hoiab president Alar Karis „väga konservatiivset joont“, kuid tegemist on tegelikult riigipea seisusele ja ametipostile kohase väärikusega. Et olla rahva ühendaja, mitte õli tulle valaja.
See, et president poseeris koos lastega, kes teda naerdes ja täiesti halastamatult lumepallidega loopisid, oleks nagu elegantne, siiras ja armas aisoposlikus keeles edastatud sõnum: ärge tehke paarist lumepallist Toompeal, kus oli samuti palju lapsi, riigipöörde katset. Näete, mul pole eriüksuslase skafandrit peal, aga ikka ei ole valus.
Kusjuures sellel ei olnud mitte mingeid lavastatuse märke ja president lihtsalt nautis loodust ja lõbusate ulakate laste korraldatud lumesõda, sisuliselt väites vastu ka Toompea meeleavaldusel juhtunud konflikti ülevõimendamisele ja rahva laimamisele valitsust teenindavas peavoolumeedias. Kui Raimond Kaljulaid loobuks oma harjumusest seletada asju tuima kantseliidi abil ja varustada oma arvamust järjekorranumbritega, nagu oleks tegemist kohtuotsuse või NLKP programmiga, oleks poliitjooksikul järgmistel valimistel rohkem šansse.
Aga sellele, kuidas on lood Ukraina kriisi ja Eesti sisepoliitikaga, autor vastust ei andnudki. Aga peaasi et pildile jäi.
Ivan Makarov