15.02.2023
Dollarid
Jätkame Virkko Lepassalu raamatu „Kallase afäär“ avaldamist
Eespool kõlanud väide, et Itaalia sulisid ei lubatud Eesti kõrgeima poliitilise ladviku poolt püüda, võib kõlada väheveenvalt.
Kuid mingem tagasi veebruari 1998, Šveitsi linna Zürichisse, kuhu on seoses 10 miljoni dollari kriminaalasja uurimisega saabunud kolm politseinikku Eestist: Henri Sepp keskkriminaalpolitseist, Rocco Ots keskuurimisbüroost ja Sven Puhkason Interpoli Eesti büroost. Nende tegevusele astub vahele nähtamatu käsi. Või kas see käsi ongi nii nähtamatu?
Enne sõitu Zürichisse on Eesti politseist läkitatud Šveitsi politseile abipalve, et 10 miljoni dollari loo uurimisele kaasabi osutataks. Šveitsi politseist tuleb üsna ruttu ka vastus. Täpsemalt mitte Šveitsi politseilt, vaid sealselt julgeolekuteenistuselt: tulge kiiresti. Sel ja sel kuupäeval. Kuna juhtum on suur ja skandaalne, siis Eesti uurijad ei imesta, et mängu on astunud Šveitsi julgeolekuteenistus, meie kaitsepolitsei analoog.
Tol ajal on siseminister metalliärimehena kuulsust kogunud Robert Lepikson. Lepikson kuulub Koonderakonda, ühte tolle aja mõjukamasse parteisse, kel pole mingit põhjust oma rivaali, Reformierakonna juhti Kallast haletseda. Lepikson utsitab uurijaid takka: sõitke juba kiiremini, ma annan kulude katteks kaasa oma krediitkaardi. Vahepeal arutleb ta ka ise, et peaks uurijatega kaasa sõitma. Loomulikult näeks ta Kallast piltlikult öeldes võllas.
Lepiksoni raha pole uurijatel siiski vaja. Riigieelarve kannab ise kulud. Ettevalmistusaeg jääb politseil küll lühikeseks, kuid loodetakse hea õnne peale. Politseil on hangitud mõned Schiralliga seotud aadressid. Tehakse plaane, et ehk saadakse šveitslastelt orderid nende läbiotsimiseks. Muidugi loodetakse palju teada saada ka Schiralli ülekuulamiselt. Nimelt on keskuurimisbüroole laekunud info, et Schiralli viibib parasjagu Šveitsis.
Ja siis teeb toonane siseminister Robert Lepikson suure ja saatusliku vea. Veel enne, kui politseinikud minema sõidavad, kommenteerib ta ajalehtedes, et nüüd minnakse Itaaliasse sulisid tabama. See juhtub jaanuaris 1998, vaid nädalapäevad enne tema ametist lahkumist.
Ent kas see ongi juhus? Või otsekohese ministri süüdimatu lapsikus? Selleks ajaks, mil Lepikson pressikonverentsil avaldusega esineb, on selge ka tema ametist lahkumine. Seega, kuigi ühest küljest teeb ta uurimisele karuteene, ehmatades Schiralli Šveitsist minema, võib tema avalduses näha ka tähelepanu juhtimist ühele lahkumise põhjusele. See ei pruugi olla pelgalt osava poliitiku sõnakeerutus. Või kivi viskamine tema ametist lahtikangutajate kapsaaeda.
Lepiksoni lahkumisel jaanuaris 1998 siseministri toolilt võib näha
palju põhjusi. Tema jaoks ei ole autoriteedid ei president Lennart Meri ega välisminister Toomas Hendrik Ilves. Ühest küljest ei tee irooniline suhtumine ja sõnakasutus nende aadressil talle au: ollakse ju ikkagi ühes meeskonnas. Just nagu. Teisalt on selge, et ministrina on Lepikson allumatu. Talle, suhteliselt arrogantsele ja varanduslikult kindlustatud isikule on keeruline teha ettepanekuid, millest ei saa keelduda. Muidugi püütakse üles soojendada tema vanu metalliärisid, aga sealt ei hakka talle suurt midagi külge.
Ja muidugi: endine metalliärimees ei ole rahva hulgas eriti populaarne. Talle omase ülbusega ei puikle ta vastu, kui peaminister Siimann tema eest lahkumisavalduse valmis kirjutab ja allkirja küsib.
Lepiksoni lahkumise järel asub pukki reformierakondlaste lemmik, ekspankur Olari Taal. Vilunud juht ja kogenud kombinaator. Loomulikult ka suurem rahvamees.
Niisiis, veebruar 1998. Zürich. Kui lennuk maandub, valitseb Eestis juba uus siseminister. Esimene hämmastus tabab politseinikke siis, kui lennujaama vastu ei tulda. Üldiselt nii ei käituta. Ammugi ei käitu nii tavaliselt üliviisakad šveitslased. Olles Zürichis hotelli jõudnud, helistavad eestlased oma võõrustajale, kuid inspektor Couquerad Šveitsi julgeolekuteenistusest ei vasta. Ega vasta ka hiljem. Alles järgmisel päeval võtab ta toru. Eestlased tunnevad telefonitraatide kaudu nendeni uhkavat jäist külmust: “Mis asja?! Teie olete siin? Mul ei ole praegu teiega aega tegeleda! Mul on jube kiire!”
Eriti rabab politseinikke aga teade, et teie omad juba käisid siin ja viisid 10 miljoni dollari asja puudutavad paberid mõni päev tagasi ära. Kes käisid? Milliste volitustega? Sellele ei vastata. Toru visatakse hargile. Jääb üle järeldada, et volitused pidid olema märkimisväärselt usaldusväärsed.
Eesti uurijad vaatavad jahmunult üksteisele otsa. Ometi oli seesama mees nad lahkelt Zürichisse palunud. Mitte ainult suusõnaliselt palunud: neil on portfellis ju suisa ametlik kutse asja uurima tulla. Enne seda on šveitslastega pikalt ametlikku kirjavahetust peetud.
Uurija Rocco Otsal ja tema kahel kompanjonil ei jää muud üle kui astuda koduselt sisse kohaliku kantonipolitsei uksest, lootes seal kohata sõbralikumat vastuvõttu. Ehkki kantonipolitseis, meie mõistes kohalikus politseiprefektuuris, suhtutakse eestlastest ametivendadesse igati toetavalt, ei saa sealsed mehed meie omi läbiotsimiste korraldamisega kuidagi aidata. Mäng käib kaugelt ja kõrgemalt. Pole nende voli sekkuda, kui julgeolekuteenistusega asjad kokku lepitud.
Kes aga välja ei ilmu, on inspektor Couquerad. Eestist saabunud triol ei jää muud üle kui otsida omal käel üles Schiralliga seotud bürood. Ehkki neil ilma šveitslase Couqueradi hangitud orderita pole voli neid läbi otsida, võib neile vähemalt pilgu korraks peale visata. Üks büroodest asub suures ja elegantses kortermajas, millel kõrgusesse paiskuv suur marmorist vestibüül, mille ümber omakorda keerduvad trepid ja korrused. Politseinikud astuvad üle läve ja tarduvad: vestibüülis lebab maas kildudeks purunenult hiiglaslik, 4–5 meetrise läbimõõduga kristalllühter. See lebab seal oma elegantses ilus nagu alla tulistatud luik, killud ümberringi sädelemas, nähes välja nii, nagu oleks just-just maha sadanud kõiki korruseid läbiva vestibüüli laest umbes viienda korruse kõrguselt.
Esialgu mõtlevad politseinikud, et see on mingi hoiatus. Märk. Umbes et ärge edasi tulge. Siis näevad nad seinal plaadikest, millel kirjas, et tegu on ühe kunstitööga. Sümboolne on see mahasadanud lühter siiski. Selle nimi võiks olla mälestusmärk kõikidele purunenud illusioonidele. Nii rahamaailma omadele kui kõikidele teistele. Kuigi illusioonide purunemisest ja tõe kasulikkusest on kirjutatud pikki filosoofilisi traktaate, ei taha keegi ometi seda omal nahal läbi elada. Hoidku taevas sellise pähesadava kauni lühtri alla jäämast.
Ühtlasi on see täiesti juhuslikult tõepoolest ka Märk, et te ei jõua kuhugi. Veel kord – see Märk satub täiesti juhuslikult politseinike teele. Sel hetkel nad aga vaatepildi tähenduslikkust veel ei taju.
Targemaks politseinikud niisiis eriti saa. Lihtsalt seal asub paljude büroode hulgas üks Schiralliga seotud väike kontor. Läbiotsimiseks, nagu öeldud, pole neil aga volitusi.
Kuna raha on vähe, matkavad nad jala läbi veel palju Zürichi kvartaleid. Nad leiavad Schiralliga seotud teise maja, kus peaks just nagu pesitsema üks tema firmadest. Maja kujutab endast elegantset villat, ümbritsetuna teistest samasugustest. Uksel asub silt: Soome aukonsul. Ühtlasi on tegemist Soome kaubandusesindusega. See on ka kõik, mida Eesti uurijad teada saavad. Ühtlasi on see kaudne viide 10 miljoni tehingut vahendanud Abram Sheri kompanjonidele firmast British Nordic Company, kes tavatsenud omi äriasju tihti Helsingis ajada.
Enne ärasõitu üritab Interpoli Eesti kontori ametnik Puhkason veel kord inspektor Couqueradi telefonitsi pehmeks rääkida. Äkki on ta siiski nõus aitama. Mõni päev on mööda läinud ja suur kiire ehk möödas. Veel loodetakse, et sõnad “väga kiire” tähendavadki väga kiiret, mitte ettekäänet eestlastest lahti saada. Aga ei midagi. Lihtsam olnuks üles sulatada jäämäge.
Niisiis, sekkunud on vääramatu jõud. Forss mažoor, mis loetud päevade jooksul on muutnud Šveitsi ametivõimude lahkuse jäiseks hinguseks. See forss mažoor on loomulikult lähtunud Eestist.
Selge, et Šveitsi julgeolekuteenistusega on Eestist ühendust võetud. Muud põhjust, miks šveitslaste huvi juhtumi vastu täielikult raugeb, ei saa kõne allagi tulla. Seda enam, et Šveitsi võimud jälitavad kahtlasi pangatehinguid pedantse hoolega. Eriti veel neid tehinguid, mis seotud nende vana tuttava, itaallase dot-tore Schiralli ja teda ümbritseva “parasiitide bandega”, kui Šveitsi politsei enda ettekannet tsiteerida. On ju Schiralli ja kompanii Šveitsi politsei ammune peavalu ja mõnigi seadusesilm näeks kogu seda seltskonda parema meelega pikka aega trellide taga. Kui ainult Schirallit, kel arvatakse olevat ka maffiasidemed, ei kaitseks Itaalia kodakondsus.
Selge on ka see, et ametnikud Eestist, kes ühendust võtsid ja enne Eesti politseinikke jõudsid Šveitsis ka kohal käia, täitsid poliitilist tellimust. Otsustavaim roll šveitslastega asjaajamisel oli siinkohal vast ühel tuntud advokaadibürool. Ja ka Teabeamet, Eesti mikro-välisluure kontor, varjab kiivalt oma saladusi. Seal, kus Meri, on ka Kallas. Riigikogu liikmete elulugude kogumikus “Keda me valisime 1995?” väidab Kallas, et hindab väga Lennart Meri strateegilist mõtlemist. Kallast käsitlevas artiklis märgitakse ühtlasi tabavalt, et ta on üks Lennart Meri lemmikutest. Seetõttu, ei saa eitada, on toonane vabariigi president Kallase saatuse pärast seoses 10 miljoni dollari kohtuasjaga üsna mures.
1996. aasta valimistel oli president Lennart Meri Reformierakonna presidendikandidaat. Üldse oli isepäine president Meri muutunud järjest enam Reformierakonna ja üha vähem oma “kodupartei” Isamaa presidendiks. Isamaa juhid toetavad Merit küll sõnades edasi. Samas hakkas üha enam silma Mart Laari ja Lennart Meri vaheline, juba aastaid kestnud hõõrumine. Ilmselt paljuski põhjusel, et kuigi Meri oodanuks vastupidist, keeldus Laar paipoisiks hakkamast ja talle allumast, ajades poliitikas oma rida.
Lisaks on Isamaaliitu nimetatud ka ajaloolaste erakonnaks. Ei saa salata, et paljusid momente Meri nõukogudeaegsest eluloost, mida ilmestasid mõningad kokkupuuted kagebeelastega, hakkasid ajaloolased pikapeale paremini taipama kui teised. Seda paremini, mida rohkem aega lahutas neid laulva revolutsiooni vaimustusest.
Mida võisid mõned meie välisteenistuse ametnikud mõnede poliitikute juhtnööride kohaselt šveitslastele 1998. aastal enne meie politseinike visiiti teatada? Nad pidid osutama mingile seaduslikule alusele, leidmaks põhjuse, miks Šveitsi-poolset õigusabi tegelikult vaja ei lähe, kuigi šveitslased seda abi algul väga lahkes-ti pakkusid.Loomulikult on Šveitsi politseinikel õigus keeldud Eesti ametivendi abistamast. Vastavalt rahvusvahelisele õigusele saab üheks õigusabi andmata jätmise põhjuseks olla asjaolu, et tegemist on poliitilist laadi kriminaalmenetlusega. Või poliitilise süüteo uurimisega. Küllap võime ette kujutada, mis toimus. Veel enne, kui Eesti politseinikud saavad Šveitsi sõiduks kohvrid pakitud, veendakse šveitslasi kusagilt Teabeametiga seotud juhtmete otsast, et tegemist on kriminaalasjaga, mida õhutavad ja hoiavad üleval Siim Kallase kui poliitiku vastased. Inimesed, kes tahavad hävitada teda kui poliitikut. Konkurendid. Seega pole vaja neid uurijatest kloune aidata. Uurijad täidavad Kallase vastaste tellimust Koonderakonnast, kelle minister Lepiksoni isikus parasjagu siseministeeriumi valitseb – sellist juttu šveitslastele ilmselt räägitakse. Ja toonitatakse seejuures, otse loomulikult, et tegemist on riigisaladusega. Seega, kui te Eestist saabunud politseiuurijad kuu peale saadate, siis jumala pärast, ärge neile ütelge, miks te nad kuu peale saadate. Ja vaadake, see kurja juur, siseminister Lepikson, on juba ametist prii.
Tulgem korraks tagasi sellesse aega, mil 10 miljoni dollari tehing avalikuks saab. Tol ajal ühe Eesti võimsaima partei, Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse, ning Siim Kallase juhitava Reformierakonna suhted on ühises valitsuses tõesti olnud pingelised.
Olulise tähtsusega päev on ses mõttes 21. november 1996.
Reformierakonna juht, hiljutine vabariigi peapankiir, paneb erakonna volikogul ette koonderakondlase Tiit Vähi juhitavast valitsusest lahkuda. See otsus kiidetakse heaks ja Vähi valitsus jätkab ilma Reformierakonnata.
Nädal varem on aga Tiit Vähi Koonderakonna ja Edgar Savisaare Keskerakonna vahel sõlmitud koostööleping. Üsna ilmselt on see reformierakondlastele vastukarva. Nad tunnevad end uuest sündivast liidust ahistatuna, mistõttu käed valitsusvastutusest puhtaks pestakse. Peaminister Tiit Vähi peab pärast Reformierakonna lahkumist kokku panema oma neljanda, seekord vähemusvalitsuse.
Kas Reformierakonna ja Koonderakonna omavahelisel löömingul on mingi seos 10 miljoni dollari ilmumisega avalikkuse ette jaanuaris 1997?
Lihtne oleks väita, et jah, see oli koonderakondlaste suur kättemaks. Tõenäolisem vastus on siiski ei. Varem või hiljem oleks see lugu kas või Põhja-Eesti Panga auditeerimise kaudu ikkagi avalikkuse ette jõudnud. Suure kella külge riputatakse 10 miljoni dollari kadumine just Põhja-Eesti Panga andmetöötlusosakonna juhataja Aare Tomsoni tapmise tõttu jaanuaris 1996. Loomulikult hakatakse seejärel uurima Põhja-Eesti Panga tehinguid. Ilmselt jääbki ajaloo hõlma, kes politseiuurijatest Tomsoni loo ja 10 miljoni dollari võimaliku sideme poliitikutele lekitab. Seega, kui poleks maha lastud Aare Tomsonit, võinuks see lugu veel mõnda aega vaka all püsida. “Kas riiki valitsevad luukered?” küsib vandeadvokaat Aare Tark oma artiklis (Eesti Päevaleht, 9. juuni 1998). Advokaat Aare Tark, kelle büroo pühendub 10 miljoni dollari tsiviilnõude korras sissekasseerimisele, viitab oma artiklis otse, et tegemist on poliitilise tellimusega, mida politsei täidab. See kahjustavat nii Eesti mainet kui majandust. Niisiis, mida sooviksid toonased juhtivad pangandustegelased ja neid toetav Reformierakond ning neid omakorda toetav vabariigi president? Ühesõnaga need, kelle häält võimendab advokaat Aare Tark?
Loomulikult soovivad nad seda, et 10 miljoni dollari kriminaaluurimine lõpetataks ja üritataks raha tsiviilkorras sisse nõuda.
Sellele, et osa rahast ehk 5 miljonit dollarit tuleks sisse nõuda sisuliselt ühelt Itaalia valitsusparteilt, ei mõtle see hetk keegi. 5 miljonit enda äridesse manööverdanud Mario Bertellist, kes on üks
Itaalia peaministri Silvio Berlusconi rahastajatest, ei peeta Eesti
avalikkuse ees muidugi too aeg heaks tooniks kõneleda. Kuid tuleme tagasi kevadtalve 1998, mil kolm Eesti politseinikku saabuvad nädalaselt komandeeringult Šveitsi ametivendade juurde. Veel enne, kui lennuki rattad taas Tallinna lennuvälja puudutavad, on mängu nimega “10 miljoni dollari uurimine” tulemus otsustatud. Sisuliselt, kuigi kohtuni jääb veel palju aastaid, on juhtum suletud. Edasine on juba tsirkus. Etendus. Happening.
Umbes samasugune, nagu korraldab Eesti Pank krooni 6. aastapäeva puhul oma “harukontoris” Maardu mõisas, kus pankuriks kehastunud näitleja kirstus maasse kaevatakse, siis kirst välja kaevatakse ja “pankuril”, kohver kujuteldavate miljonitega käes, minema jalutada lastakse.
Kui 10 miljoni dollari tehingut puudutavad paberid uurijate nina alt Šveitsist Eesti suunas minema jalutavad, siis näitab see, et Eesti politseinikke tegelikult ei usaldata. Pehmelt öeldes.
Või teisisõnu, Eesti riigivõim või politsei on jagunenud kaheks. Ühtedel erakondadel on üks politsei ja teistel erakondadel teine politsei. Ühed uurivad asja “ametlikult”, teised “mitteametlikult”. Mõlemat politseid rahastab Eesti maksumaksja. Lõhnaks just nagu kodusõja järele? Rooside sõda? Kõige selle taustal kerkib paratamatult küsimus: miks peaksime uskuma, et kohtuvõimuga ei olnud sama lugu nagu politseivõimuga? Ühtedel erakondadel olid ühed kohtunikud ja teistel erakondadel teised?
Eesti politseinikud seda neil aastail veel ei taju. Igal juhul mitte päriselt. Nad peavad oma rolli ses happening’is lõpuni etendama.
Võib arvata, mis tunne neid valdab, kui nad loevad ühel ilusal suvisel reedel, 24. juulil 1998 Eesti Päevalehest suurt pealkirja: “Kraft: rahatehingu peasüüdlased on siiani vabaduses. Eesti Pank soovib dollaritehingu tõde teada saada.” Esikülje hiigelfotolt vaatab vastu, nägu vastu trelle, Vahur Kraft: “Enda, Urmas Kaju ja Siim
Kallase süütuses kogu aeg kindel olnud Eesti Panga president Vahur Kraft otsustas siiski vaadata, milline näeb maailm välja läbi trellide.”
Vahur Kraft seda muidugi ei tea, kes, kuidas ja mitu Eesti ametkonda või jõustruktuuri ikkagi Šveitsis komandeeringutel käis.
Ajalehes aga kirjutatakse sel ilusal suvel, et “Krafti kinnitusel liigub maailmas hetkel vabalt ringi nii mõnigi mees, kellele konkreetse asja kohta oleks hoopis ajakohasem süüdistus esitada.
“Siiani on täiesti kõrvale jäänud tehingu teine pool ehk siis isikud, kes rahaga tegelikult kadusid.””
Asjakohasem olnuks öelda, et kõrvale, või täpsemalt öeldes varju jääb seltskond, kes Eesti politseinike nina alt dokumentidega kaob. Millised dokumendid kaasa viiakse, sel pole olulist tähtsust.
Sündmuste käik 10 miljoni dollari liikumisel on ka muidu uurijate jaoks taastatav. Oluline on aga, et jäävad läbi otsimata ka nendesamade itaallaste kontorid Šveitsis, ehk nende isikute pesitsuspaigad, keda jälitama kutsub üles toonane Eesti Panga president ehk Siim Kallase järglane Vahur Kraft. Oluline on ka see Sõnum, mis dokumentide äraviimisega antakse: ärge nüüd liiga palju ka selle juhtumi uurimisega vaeva nähke.
Uurijad aga jätkavad oma tänamatut tööd – vananenud arvutite ja nõukogudeaegse kontorimööbliga pimedavõitu büroos Tallinna vanalinnas, sest selle eest makstakse neile palka. Paraku küll mitte dollarites.
Ühel 10 miljoni dollari tehingu uurijatest õnnestub Itaalias hiljem siiski kohtuda Mario Bertelliga, kellele doktor Schiralli on läkitanud Eestist ära varastatud 10 miljonist dollarist viis. Kaks miljonit on mäletatavasti läkitatud “suurinvesteeringu” “intressidena” Põhja-Eesti Pangale tagasi, et sealsed pankiirid koos ülemustega Eesti Pangast liiga vara kära ei tõstaks. Kaks ja pool miljonit dollarit raiskab ära Schiralli ja pool miljonit saab omale Abram Sher.
Uurijates on aga pärast pooleteiseaastast tööd järjest enam süvenenud arvamus, et Schiralli on Bertelli tankist, mitte aga vastupidi. Seniste versioonide kohaselt on isand Schiralli midagi suurt, olulist ja tähtsat. Tegelikult aga vaid üks boheemlaslik eluperemees, kes raiskab raha sama lõdva elegantsiga kui ta seda hangib ja keda Mario Bertelli enda hüvanguks ära kasutab. Või kas ikka ainult enda hüvanguks?
Olnuks ju loogiline arvata, et kui Schiralli arvele kukuvad 10 miljonit dollarit, võtab ta raha pangast välja ja kaob tagasi vaatamata kuhugi palmisaarele peesitama. Lihtne olnuks raha teekond katkestada. Miljonid välja võtta ilma, et rahast edaspidiseid jälgi jääks. Selliste pangapettuste uurimise juhtmoto on alati: jälita raha, mitte lepinguid selle raha kohta, mida võidakse vorpida kümneid ja millel ei pruugi sisu olla. Selle asemel hoiab Schiralli raha rahulikult oma arvel. Veelgi enam. Schiralli ei viitsi ennast Itaaliaski, oma kodumaal, varjata. Arusaamatuks jääb, millest selline ükskõiksus. Küllap arvamusest, et küll leivaisad (Bertelli) ta pahandustest välja aitavad. Bertellil on sel ajal palju rikkust, mõju ja võimu. Võib-olla tuleneb ükskõiksus ka Schiralli üldisest elust tüdinemisest. Veelgi tõenäolisem aga: ka temani on jõudnud teated Eesti uurijate pika ninaga jätmisest Šveitsis, kui ootamatult ja pretsedenditult keeldutakse rahvusvahelise õigusabi osutamisest ja dokumendid nende nina alt minema viiakse. Loomulikult kaitseb Schirallit ka asjaolu, et Itaalia oma kodanikke kohtupidamiseks teistele riikidele välja ei anna.
Schiralli teab juba aastal 1997, et asja uurimine sumbub varem või hiljem ja seetõttu teda keegi püüdma ka ei hakka. Tema ülemuse Bertelli ülemus, poliitik Silvio Berlusconi, on selleks liiga mõjuvõimas mees.
Eesti uurijad aga analüüsivad pankadest saadud väljavõtete abil Schiralli kulutusi. Umbes 2,5 miljonit dollarit on ta 1997. aasta lõpuks ära raisanud kõikvõimalikele ajaviidetele, tühjale-tähjale. Kõige suurema ülekande, 50 000 Kanada dollarit, on ilmselt mingi vana võla katteks saanud keegi kanadalane Roger Cottenie.
Schiralli “peremees” Mario Bertelli, kellele on laekunud 5 miljonit dollarit, on aga tark mees. Ta vaatab Itaalias külmal kalapilgul Eestist tulnud uurijale otsa. Tema tumedais silmis helgivad iroonia-sädemekesed, ehkki ta olek jääb seejuures väljapeetult tõsiseks. “Jah, vaadake, siin on mingi eksitus, mul endal tegelikult ei olegi Šveitsis arvet,” teatab ta ülimalt rahulikult. “No kuulge, ma ei saa ju kõike meeles pidada. Mul on terve kontsern. Impeerium, kas teate!”
Itaallane jutustab, et raha kanti Šveitsist üle hoopis tema pankuri Enzio Tavasso arvele. Tavassot mängu tuues on ta ennast automaatselt puhtaks pesnud. No kui pankur on mingi jamaga hakkama saanud, las siis vastutab. Aga loomulikult ei ole ka Tavasso midagi paha teinud. Kogu lugu on aus ja seaduslik, seletab Bertelli. Nimelt tahtnud Vito Schiralli minult osta mõned hotellid. 10 miljoni dollari väärtuses. Ta suutis aga maksta kogu rahast ainult poole. No ja nüüd ma siis hoian poolt rahast enda käes ja ootan, millal ta teise poole ära maksab. Schiralli pole juba ära makstud viit miljonit dollarit minu käest ka mitte tagasi nõudnud.
Ah tahate lepinguid näha? Mõningase tuulamise järel üüratutes dokumendimappides esitab Bertelli ka Schiralliga sõlmitud lepingud. Nagu tänapäeval kombeks öelda, on juriidiliselt kõik korrektselt vormistatud.
Seega tasub 5 miljonit dollarit otsida villade rajoonist, mille ehituseks Bertelli hulga raha kulutas ja mis talle lõpuks ka pankroti kaela tõi. Juba 1994. aastal on Bertelli Itaalia ajalehtede andmeil Sardiinias maad ostnud. Sinna kavandab ta suurejooneliste villade ehitust.
Siis aga hakkavad protestima keskkonnakaitsjad. Rahul pole ka alltöövõtjad, kellele maksti lubatust vähem. Bertelli vahistatakse suvel 2002 ning viiakse oma Garda järve ääres asuvast villast vanglasse. Tolleks ajaks kerkivad tema pea kohale ka süüdistused seotuses organiseeritud kuritegevusega ehk rahvakeeli maffiaga.
Kes omakorda käsutab Bertellit? Me peame seda teada saama, sest kellelgi on Itaalias sel ajal, 1992–1994, väga raha vaja. Mitte lihtsalt natuke raha, vaid väga, väga, väga palju raha. Poliitilised võimuhaaramised, eriti sellises riigis nagu Itaalia, nõuavad paratamatult palju kapitali. Nõnda peab maksma ka Bertelli ja tema käepikendused asuvad paljudes maailma punktides pinda sondeerima. Iseäranis vilkalt muidugi Šveitsis, kus on kõige suurem lootus kedagi suure rahakotiga isikut tabada.
Bertelli tegevust suunab samasugune “tagasihoidlik” ehitusettevõtja nagu temagi, Silvio Berlusconi. Tema isiku vaatlemine annab ühtlasi vastuse küsimusele, miks itaallaste käest pole pihtapandud raha kiirustatud tagasi nõudma.
Berlusconi kerkib Itaalia poliitikasse koos parempoolsete parteide allakäiguga. Tuntuim skandaal Berlusconi ümber enne, kui temast saab peaminister, seostub mäletatavasti vabamüürlasete loožiga P2 (Propaganda 2), mille eesmärgiks on 1980ndate alguses muuta Itaalia poliitiline süsteem rohkem autoritaarseks, et kommunismile vastu seista. P2 koosneb nii mõjukatest poliitikutest kui sõjaväelastest ning ka äri- ja meediategelastest. Silvio Berlusconi on neil aastail just kogumas kuulsust kui telejaama Canale 5 asutaja ja omanik ning enesestmõistetavalt liitub temagi P2-ga.
Itaalia parlament kuulutab detsembris 1981 pärast P2 suhtes ettevõetud eriuurimist nii selle looži kui kõik teised sarnased organisatsioonid illegaalseteks. Ühegi P2 liikme vastu mingit kriminaalsüüdistust siiski ei tõsteta. Küll peab Berlusconi 1989. aastal seoses mõne ajakirjaniku artikliga, kes süüdistavad teda finantskuritegudes, jagama avalikkusele selgitusi ka selle episoodi kohta oma elust.
Ta väidab, et jõudis olla P2 liige vaid lühikest aega, enne kui puhkes skandaal, ja ei jõudnud ära maksta isegi liikmemaksu. Need sõnad satuvad vastuollu aga parlamendi eriuurimiskomisjoni poolt leituga. Dokumendid nimelt kinnitavad Berlusconi seotust P2-ga perioodil 1978–1981 ning 100 000 liiri ehk 52 euro suurust liikmemaksu tasumist. Berlusconist sai massoon 26. jaanuaril 1978. Tema liikmenumber oli 1816.
Berlusconile meeldib seltskond, kes ütlevad, et hullem kui mafiooso on Itaalias olla kommunist. 1992. aastal selgub Berlusconile, et äri edendamiseks ja ühtlasi selleks, et ta ise uurimise alla ei satuks, tuleb teha partei. See on ääretult oluline punkt ka 10 miljoni dollari afääri olemuse mõistmisel. Kui uskuda Itaalia tuntud ajakirjanikke Marco Travagliot ja Enzio Biagit, tahab Berlusconi tulla võimule, et päästa oma kompaniisid kummitavast pankrotist.
See näitab, et Berlusconi tahab tulla võimule, et teha raha, kuid selleks et võimule tulla, on taas kord vaja raha, mis ta pankrotist päästaks.
Itaalia meedias on kirjutatud, et selle uue partei, Forza Italia idee või sünni taga võis lisaks teistele mõjukatele tegelastele olla ka Bettino Craxi, kellest oli küll selleks ajaks tänu suurele ringkäendusafäärile kujunenud korruptandi nr 1 sünonüüm Itaalias.
Endine sotsialistide peaminister Craxi viibib 1994–2000 paguluses Tuneesias, kuhu ta suundub vabatahtlikult pärast tema ümber lahvatanud korruptsiooniskandaali. Ta sureb jaanuaris 2000.
Tema tütar Stefania Craxi oli kuus aastat oodanud, et vana sõber Silvio Berlusconi läheks Craxile külla, on väitnud üks tuntumaid Berlusconi tausta uurijaid, ajakirjanik Marco Travaglio. Kuid Berlusconi ei läinud, sest Forza Italia sünnilugu oli targem saladuses pidada.
Mõneti on see Forza Italia kummaline kooslus, sest Craxi oli ju sotsialist. Ju ta aga nägi siis sõber Silvios, kes ei põlanud ära ka padunatsionalistlikke hääli, tulevikku. Miks ta muidu juhendas teda isegi paguluses Hammammetis.
Hiljuti, umbes 15 aastat pärast Forza Italia esimest võimuletulekut toimub siiski pidulik “rehabiliteerimine”, kus Berlusconi avalikult tunnistab, et Bettino Craxi oli üks partei asutajatest.
Miks sellest seoses 10 miljoni dollari looga üldse rääkida?
Ikka selleks, et näidata, kui hapral jääl Berlusconi 1992–1994 uut parteid luues kõnnib. Ka teda ennast ähvardab uurimine nii seoses Craxi looga kui ka mitme finantsafääriga. Sellest nähtub, kui väga ta ikkagi raha vajab, sest see, mis ta toime paneb, on sisuliselt uue Riigi sünd.
Ajad on Berlusconi jaoks enne võimuletulekut väga keerulised. 1992. aastal toimub kuulus intervjuu prokurör Paolo Borsellinoga, kes annab teada, et Palermos uuritakse nii Berlusconi kui tema abiliste Marcello Dell’Utri ja Vittorio Mangano sidemeid ning rahapesu. Mõni kuu hiljem hukkub prokurör Borsellino maffia korraldatud atentaadis: tema autosse paigaldatakse pomm.
Kuid Berlusconi ei maga. Oma kirjastuse Publitalia kaudu asub ta korraldama uut parteid, nimetades seda esialgu mittemidagiütlevalt projektiks “Boticelli”. Selleks ajaks, nagu öeldud, on paljud erakonnad, kes teda ja Craxit varem kaitsesid, hakanud alla käima. On vaid kaks võimalust: lasta ennast maha tampida ja vangi panna või ise võim võtta. Veel 1993. aastal ei teata Berlusconi ringkondades, kas haarata ise ohjad või lasta valitseda mõnedel endale truudel parempoolsetel poliitikutel.
Loodetavasti selgitavad ajaloolased, kas on ikka kokkusattumus, et mais 1993 tehakse atentaat Maurizio Constanzole, kes onüks liikumise Vaba Sitsiilia tegelasi. Vaba Sitsiilia kujutab endast segu poliitikast ja maffiast, heietades, nagu nimestki näha, mingeid ideid Sitsiilia osalisest või täielikust autonoomiast. Märkimisväärne, et Constanzo ei taha Berlusconit kohe üldse poliitikas näha, sest aimab temas ohtu Vaba Sitsiilia ideedele.
Kõiki vastastikuseid atentaate ja tapmisi, mis Berlusconi võimuletulekule eelnevad, on siin mõttetu üles lugeda. Igal juhul otsustab maffia hüljata projekti Vaba Sitsiilia. Kokku kutsutakse la cupola ehk kuppel ehk maffiaperede nõukogu ja küsitakse, kas tahetakse edasi minna regionaalpartei projektiga Vaba Sitsiilia või meeldivad neile rohkem traditsioonilised lahendused ehk lojaalsus Riigile.
1993. aasta novembris kohtub Berlusconi parem käsi Dell’Utri, seesama, kes nüüdseks vangi on pandud, nagu ka meile juba tuttav Mario Bertelli, isand Manganoga. Too on 1991. aastal vangist välja lastud, kuhu ta oli 13 aastaks paigutatud seoses ühe maffiaprotsessiga ja narkoäriga. Pärast lahtilaskmist saab Manganost Portanuova maffiapere pea.
Niisiis, maffia otsustab hääletada Berlusconi ja Forza Italia poolt, loobudes Vaba Sitsiilia plaanist. Otsustav roll selles kokkuleppes on Manganol.
Palermo kohtunikud paigutavad teatavasti Dell’Utri 9 aastaks trellide taha. Otsuses märgitakse, et Dell’Utri ja Cosa Nostra nimelise maffiasündikaadi vahelised sidemed jäid püsima veel ka 1992.–1993. aasta veriste arveteklaarimiste ja võimumängude järel.
Ehitusärimees Mario Bertelli on tol perioodil niisiis üks Berlusconi rahastajatest. Loomulikult on pandud tööle kõik rahahankimiskanalid. See 5 miljonit dollarit, mis sitsiillaselt Vito Schirallilt sisse kasseeritakse, on muidugi vaid piisake meres.
Meenutagem, et 2,5 miljonit raiskab Schiralli lihtsalt ära, pool miljonit saab Eesti Panga “masseerimise” eest Abram Sher ja 2 miljonit makstakse Põhja-Eesti Pangale tagasi – loomaks illusiooni, et investeerimisskeem töötab.
Niisiis võib Siim Kallas edaspidi Berlusconil kätt suruda ja teatada: ka eesti rahvas on Mario Bertellile läkitatud 5 miljoni dollari kaudu andnud oma tillukese, kuid mõnes mõttes siiski olulise panuse Forza Italia ja Berlusconi tõusmiseks võimule.
Just siin peitub ka põhjus, miks suunatakse 10 miljoni dollari tagasinõudmise tsiviilnõue USA panga vastu, kes Põhja-Eesti Panga korraldusel raha itaallastele üle kannab, mitte itaallaste endi (Bertelli) vastu. Muidugi on see kasulik kõikidele. Eriti advokaatidele, kes peaksid olema kanapimedad, et mitte näha USA pangaga protsessimise mõttetust. Advokaatide honorarikaukasse voolab aga sellest hoolimata raha.
Võimalik, et protsessi kaotamist näevad ette kõik: ka Aare Targa büroo palganud Ühispank, kes 10 miljoni dollari nõude koos Põhja-Eesti Panga jäänustega üle võtnud. Advokaadid aga teenivad honorari ja Ühispank omakorda saab avalikkuse ees väita: me ju proovisime raha kätte saada.
Mõte, miks hakatakse Ameerika Bankers Trust Company’lt raha nõudma, seisneb justkui selles, et need olid itaallaste jaoks raha üle kandnud, täitmata tingimusi, mis pidid olema Põhja-Eesti Panga poolt raha ülekandmiseks itaallastele ette nähtud. Eesti politseinikud selgitavad küll hiljem, et need tingimused on mõttetud ja rahvusvaheliste pangandustavade vastased. Sisuliselt oli “tingimuste” näol tegemist makseinstruktsiooniga, millel polnud aga ühtegi rida selle kohta, mis oleks kuidagi kitsendanud miljonite dollarite Šveitsi Vito Schiralliga seotud kontodele ülekandmist.
Ülekandmist ikka vastavalt kliendi ehk Eesti Panga ehk Põhja-Eesti Panga soovile.
Tegemist on olulise nüansiga, mis iseloomustab Prime Bank Guarantee pettusi – nimelt üritati “investorit” veenda, et koos ülekandega saadab pank ka “makseinstruktsiooni” ning seetõttu ei saa saaja pangas keegi raha kasutada enne teatud tingimuste täitmist.
Teisisõnu, saaja pank ei lase raha enne kasutada, kui “makseinstruktsioonis” nimetatud tingimused on täidetud. Pangad kasutasid siis ja kasutavad ka praegu üsna turvalisi sidekanaleid, millega nad omavahel informatsiooni vahetavad. Pettustes kasutatud “makseinstruktsioonid” olid aga koostatud nii, et saaja pank ei saanudki neid täita, kuna need olid sisutud. Need koosnesid terminitest, mis tundusid diletantidele eriti keerukate finantsterminitena, kuid neil puudus tegelik sisu. Seega oli saaja pangal, antud juhul sellel, kes 10 miljonit dollarit Itaalia sulidele Põhja-Eesti Panga korraldusel edasi kandis, võimatu seda täita.
See “makseinstruktsioon” leitakse kriminaaluurimise ajal Põhja-Eesti Panga enda töötaja poolt mingist suvalisest kaustast välisarvelduste osakonnast. Keegi Põhja-Eesti Panga töötajatest ei mäleta, kes selle teksti Põhja-Eesti Panka tõi või kas Põhja-Eesti Pank selle ka ära saatis – koos 10 miljoni dollari rahaülekandega, nagu ta seda loogiliselt võttes tegema pidanuks.
Kuna pankade sidevahenditel on tehniline “mälu”, siis üritavad Eesti politseinikud 1993. aastal kasutusel olnud sidevahendit tuvastada. See ei õnnestu, sest Põhja-Eesti Pangas on 1993. aastal kasutatud sidevahendid kriminaalmenetluse alguse ajaks välja vahetatud. Välisarvelduste osakonna teleks on üle antud Eesti Panka, kus seda aparaati aga enam leida ei suudeta. Isegi kui see oleks õnnestunud, on “makseinstruktsiooni” tekst täiesti ajuvaba – seal kasutatakse termineid, millel puudub igasugune sisu ja kogu tekstis puudub omakorda loogika. Selle väite aluseks on asjaolu, et politseinikud konsulteerivad “makseinstruktsiooni” osas spetsialistidega.
Seega ei suudeta kriminaalmenetluses tuvastada, kas sisutu “makseinstruktsioon” 10 miljoni dollari kohta üldse Põhja-Eesti Pangast koos rahaga välja saadeti. Igal juhul oleks adressaat saanud olla ainult raha saaja pank (Ruegg Bank). Seetõttu on kummaline, et juristid otsustavad Eesti Panga mahitusel minna hagema hoopis Bankers Trust Company’d, kelle hagemises puudub igasugune mõte. Hageda oleks võinud ehku peale ainult Šveitsi Ruegg Panka, kuhu Bankers Trust Company’lt vastavalt Põhja-Eesti Panga korraldusele raha edasi kanti ja kes selle omakorda Itaalias sulidele kandis, süüdistades neid “makseinstruktsiooni” täitmata jätmises.
Ehkki, nagu mainitud, on makseinstruktsioon 10 miljoni dollari ülekandmise kohta sisuliselt mõttetus.
Siim Kallasel aga on juba septembris 1999 toimunud kohtuprotsessil selge, et raha tuleb nõuda just Ameerikast, aga mitte itaallastelt, kes raha omastasid. Nii ta ühes ajaleheintervjuus soovitab: otsige raha Ameerikast. Pange tähele, mitte Bertelli, Berlusconi ja kompanii käest, kelle kontodele miljonid jõudsid, vaid panga käest, kes vastavalt kliendi ehk Eesti Panga ja Põhja-Eesti Panga soovile raha üle kandsid. Ühesõnaga, te kannate kelmidele raha üle ja selle loogika järgi peaks süüdi jääma justkui pank, kes seda vastavalt teie enda isiklikule korraldusele kelmidele suunab.
Mõnes mõttes võib muidugi loogikast aru saada. Kui 2001–2002 New Yorgis toimunud protsessil jäänuks süüdlaseks Ameerika Bankers Trust Company, pidanuks tema omakorda hakkama itaallastega protsessima. Kahtlemata oleks Mario Bertelli suguste mafioosse taustaga tegelastega olnud neil jõukohasem protsessida kui väikesel ja vaesel Ühispangal. Otse loomulikult jäi aga Ühispank, kes koos Põhja-Eesti Panga ülevõtmisega oli omandanud ka nõudeõiguse 10 miljoni dollari osas, sel protsessil kaotajaks.
Berlusconit ja Kallast ühendab peale 10 miljoni dollari sideme väidetavalt ka kuulumine vabamüürlaste hulka. Eestis ulatub vabamüürlaste arv juba 16 loožis pea poole tuhandeni ning nende read on pidevas täienemises.
Bertellist rääkides ei saa aga mööda sellisest odioossest isikust nagu Pierfrancisco Pacini Battaglia, kellega Bertellil olid seoses Itaalia poliitikute rahastamisega küllalt tihedad sidemed. Battaglia näol on tegemist ühe tuntuima Itaalia pankuriga, kes samamoodi nagu Bertelli rahastas ka Itaalia poliitikat. 1993. aastal võetakse ta seoses pangandusafääride uurimisega korraks ka 14 tunniks vahi alla. Meedia kaudu saab Battaglia aga tuntuks kui Briti miljardäri Nadhmi Auchi äripartner. Ühe versiooni kohaselt, miks ta vahepeal ka politseilise uurimise alla satub, oli ta Auchile maksnud altkäemaksu. Seda oli vaja, et kindlustada Itaalia-Prantsuse kontsernile Iraagist Saudi-Araabiasse viiva torujuhtme ehitamine. Auchi, kes on küll eitanud igasuguseid süüdistusi, pidi altkäemaksu omakorda edastama Iraagi valitsusametnikele. Sellist “määrimise” praktikat on Lähis-Ida riikides tavaliseks peetud. Kuni Hussein Iraagis võimul, kujutas Auchi endast temale lähedalseisvat isikut, kes muu hulgas aitas korraldada ka kardetud diktaatori rahaasju. Tegemist oli tutvusega, mille juured ulatusid juba 1950ndatesse ehk Husseini noorusaega. Teineteist toetades saavutab tandem Auchi-Hussein küllaltki olulise mõjuvõimu. Tõuseb ju Auchi just tänu naftarahale Suurbritannia paarikümne kõige rikkama inimese hulka. Battaglia ja sealtkaudu ka Bertelliga ühendab Auchit aga ennekõike too itaallaste-prantslaste ehitatav torujuhe. Siitkaudu jõuame ka vastuseni küsimusele, miks ikkagi maskeeritakse 10 miljoni dollari niinimetatud investeerimise leping sisuliselt naftatehinguks. Kui näiteks Šveitsi võimud oleksid tõstnud mingeid rahapesukahtlusi – on ju Prime Bank Guarantee mehhanismid, mille alusel raha investeeritakse, nende jaoks erinevalt Eesti Panga juhtidest sügavalt kahtlane –, saab süüdistusi pareerida väitega, et tegu naftatehinguga.
Bertelli ehk see, kelle kaukasse kaob pool 10 miljonist dollarist, oleks politseis kindlasti viidanud Battaglia ja Auchiga seotud naftaäridele: seal ju loomulik, et liigub suur raha. Vajadusel oleks ta nende poolt kindlustatud ka alibiga, kuigi mingist naftatehingust polnud 10 miljoni dollari hiilgavaid intresse lubava petuskeemi
puhul loomulikult juttugi.
Aastal 2005 pakub aga endine suurärimees Mario Bertelli Itaalias tema üle peetaval kohtuprotsessil sama nukrat vaatepilti kui kuus-seitse aastat varem kohtualune Urmas Kaju Tallinna Linnakohtus kümne miljoni dollari protsessil. Ülemused on mõlemast lahti öelnud. Äsjane suur tegelane Bertelli on ruineeritud – nii moraalselt
kui rahaliselt. Ta on toodud ohvriks suurte poliitikute võimuambitsioonidele, kes teda halastamatult on rahalüpsilehmana enda
huvides ära kasutanud.
Mõnedki Itaalia rahamaailma mõjukad isikud, kes on seotud Italcase-nimelise suurfirma krahhiga, mõistetakse süüdi tahtlikus pankrotitekitamises. Bertelli grupi krahh jättis umbes 600 miljoni euro suuruse augu. Tema üle peetaval kohtuprotsessil on kokku 61 süüalust ja selles figureerib kannatanuid 50 ringis, kellest enamik on Sardiinia ettevõtjad. Kannatanute rivis on ka Stintino omavalitsus ja maksuamet.
Brescia ringkonnakohus määrab karistuseks neli aastat ja ühe kuu Roberto Colaninnole ja Steno Marcegagliale ning ühe aasta ja kaheksa kuud Cesare Geronzile, Divo Gronchile ja Ivano Sacchettile. Kõige kõrgema karistuse, 13 aastat, saabki Italcase’i rajaja Mario Bertelli, kes 1994 võtab endale vähemalt poole Eestist pärinevast 10 miljoni dollarilisest rahaülekandest. Vähemalt poole selles mõttes, et Eesti politsei ei jõua juhtumi aegumise kartuses enne kohust välja uurida kõigi nende isikute tausta, kellele Bertelli käsualune Vito Schiralli veel mitu miljonit dollarit laiali on saatnud.
Võimalik, et veel paljud suured rahasummad on kaudsemalt seotud Bertelli ja tema rahastatavate Itaalia poliitikutega.
Kuid ärge arvake, et Itaalias Bertelli üle peetaval protsessil 10 miljoni dollari saatust arutatakse. Kaugel sellest. Eesti pool nii politsei kui võimaliku tsiviilhageja Ühispanga isikus on kogu selle loo sisuliselt kalevi alla pistnud.
2005. aastal aga kuulutatakse Itaalias Bertelli üle kohtuotsus – seda pärast kaks aastat kestnud istungeid ja nädal aega kestnud vaidlusi kohtu nõupidamiste ruumis. Mõnes mõttes on see õigluse võit ka Eesti maksumaksja jaoks, kelle taskust too 10 miljonit dollarit tegelikult pärines. Seda otsust saadab aga Eesti lehtedes täielik vaikus. Kas juhuslikult?
Colaninnol, Marcegaglial, Lonatil ja teistel keelatakse viieks aastaks töötada avaliku teenistuse ametikohtadel, kuid nende suhtes rakendatakse samas amnestiat ehk kolme aastase karistuse tühistamist. Kõige tuntumate nimede hulgast saavad Gronchi, Sacchetti ja Geronzi kaheks aastaks ärikeelu, ent ringkonnakohus mõistab neilegi tingimisi karistuse nii põhikaristuse kui ka lisakaristuste osas.
“Kontsern Italcase Bertelli, hilisema nimega Country Village,oli aastaid Brescia provintsi ettevõtlusmaastiku üks liidritest”.
Nende sõnadega algab süüdistaja rekonstruktsioon juhtunu kohta, mis jõudis ajalehtede esikülgedele kui “Italcase krahh”. Kõnealune kohtuprotsess algab 22. novembril 2004. aastal. Arvestades süüaluste arvu ja sidemeid teatavate perekondadega, toimuvad kahe aasta jooksul peetud istungid Brescias Collebeato tänaval asuvas kõrgendatud valvega kohtusaalis. Vaatluse all on eelkõige Sardiinia külad ning pankade roll selles eriti keerukas pankrotijuhtumis.
Pärast 19 äriettevõttest koosneva Italcase grupi tähtsuse kirjeldamist viitab riiklik süüdistaja Silvia Bonardi aastale 1998, kui ilmnevad raskused, milles grupp vaevles aastaid. Järgnevate aastate jooksul kavandati ja loodi plaan, mis riikliku süüdistaja arvates seisnes pankrotivara hulgast kinnisvarapärlite kõrvaldamises. Kohus jääb siin süüdistaja järeldusega nõusse. Kuid 2000. aastal pärast finantspolitsei maksukontrolli peatatakse pankrotivara kõrvale nihverdamine.
Juurdluse käigus tulevad ilmsiks nii Bertelli kontserni ametliku kui tegeliku juhtkonna paljud eksitavad teod, mille eesmärk on pankrotti minevate ettevõtete varade päästmine nende ülekandmisega teistele ettevõtetele või eraisikutele. Faktiliselt sunnib see pankrotihaldureid pidevalt jälitama võlausaldajate jaoks tagatiseks olevaid varasid. Selle aja jooksul toimub ka juurdlus, asja kohtusse andmine ja kohtuprotsess, mis, nagu öeldud, saadab Mario Bertelli 13 aastaks vangi.
Mario Bertelli, Italcase-Bagaglino grupi asutaja, peab vaid osaliselt vastu riikliku süüdistaja Silvia Bonardi pikale küsitlusele miljonäri üle peetaval kohtuprotsessil Brescia ringkonnakohtus.
Küsimuste eesmärk on selgitada tema impeeriumi sünni ja krahhi asjaolusid. Lõpuks puhkeb Bertelli nutma: “Minuga on lõpp, olen kuuekümneaastane ja ma olen maha maetud”. Niisiis variseb ta pärast neli tundi kestnud ülekuulamist moraalselt kokku.
Suurem osa ülestunnistusest, mida Mario Bertelli välja purskab, puudutab just Stintinos asuva Bagaglino-nimelise kinnisvaraprojekti ebaõnnestunud päästmist.
“Teised töötasid välja strateegia,” teatab ettevõtja. “Nad koostasid kava, kuid vangi läksin mina. Ja kui ma trellide taga olin, siis ei käinud keegi mind vaatamas, isegi ühtegi postkaarti ei saadetud.”
Kas tuleb tuttav ette? Millegipärast meenub neid ridu kirjutades taas Urmas Kaju, kes küll vangi ei sattunud, aga kes 10 miljoni dollari loo tulemusena sisuliselt elusast peast mumifitseeritakse.
Bertelli, kes on pannud aluse Bagaglino kinnisvaraprojektile Stintinos, esitleb end kohtus ohvrina, kelle kõik, sealhulgas ka sõbrad, on hüljanud. Enda kaitsmiseks loobib ta süüdistusi, eriti pankade pihta. Riiklikule süüdistajale, kes üritab selgusele jõuda, kas tema ettevõtete finants- ja restruktureerimiskava oli usutav, vastab Mario Bertelli otsustavalt: “Ma uskusin seda, aga ma olin loll. Ja nagu kõik lollid, olin ma veendunud. Veendunud, et kõik läheb hästi. Ma arvasin, et Stintinos lõpetame suure kasumiga, muidu ma ei oleks sinna lõpuni jäänud.”
Oma väite kinnituseks peab Bagaglino asutaja just oma saarele jäämise otsust: “Sel ajal, kui teised töötasid strateegia kallal laua taga paberi peal, olin mina 400 töölisega Sardiinias. Raha ei tulnud ja see oli tõeline katsumus. Varasid müümiseks oli, kuid meil ei lubatud nööpnõelagi liigutada. Sularaha saamiseks olime valmis isegi odavamalt müüma, kuid meile ei antud selleks luba”. Pankade kohta lausub Bertelli: “Nad olid mul kukil, kuid läbirääkimistel ei olnud minu sõnadel kaalu.” Taolise olukorra ja sellele lisanduva raha hinna tõttu tasus Bertelli grupp aastas 40 miljardi eest intresse. Taas meenub kulunud ütlus äraaetud hobustest.
Virkko Lepassalu
Järgneb…