22.02.2023
Dollarid
Jätkame Virgo Lepassalu raamatu „Kallase afäär“ avaldamist.
Kuid Eesti – see ei ole Itaalia. Siin kehtivad kohtupidamisel pisut teised reeglid. Sher kogenud ja Eesti oludes hästi orienteeruva inimesena haistab aga juba kevadel-suvel 1998 koos õhus hõljuva suvise lillelõhnaga – veidi enam kui aasta pärast kriminaaluurimise alustamist –, kelle poole võit kaldub. Siim Kallase kohta ei ütle ta ei eeluurimisel ega kusagil mujal ühtki halba sõna. See, et nad kellelegi tehingust ei teatanud, on küll iseasi. Aga kellele oleksidki nad pidanud teatama, kui teatamine oleks raha tagasisaamise võimalusi pigem kahandanud kui kasvatanud, küsib ta justkui elukutseline diplomaat.
Kallasel pole Sheri arvates muud süüd kui liigne inimeste usaldamine. Kõrge koha peal istudes pidanuks ta nina igale poole toppima, mitte aga pimesi inimesi usaldama, räägib Sher elutargalt kõigile, kes teda kuulata viitsivad. Küll on aga Sheri arvates Kaju üsna paljuski süüdi, sest ta kuritarvitas Kallase usaldust. Samamoodi nagu Kallasest, peab Sher eeluurimise ajal jätkuvalt lugu ka Schirallist. Enne miljonitetehingut polnud ta aferist, aga kui rahakott taevast pähe sadas, ei suutnud ta kiusatusele vastu panna.
Jõuab kätte juuni 1998. Süüdistusele antakse viimast lihvi.
Kallas teatab samal ajal Reformierakonna koosolekul erakonnakaaslastele, et ootab küll asja kiiret kohtusse jõudmist, kuid samas teab, et väikeses Eestis on kohtunikel raske objektiivset otsust langetada. “Siiski on Eestis näiteid, mis lubavad mul uskuda, et ka Eesti kohtus on võimalik selliste suurte kohtuasjade rahulik ja igakülgne käsitlemine ja õige otsuse langetamine,” ei kaota ta optimismi.
Jah, muidugi. Erakond toetab Kallast kui üks mees. Kui ei toetaks, annaks see märku, et uurijad võivad olla valel teel.
Uurija Rocco Otsa visadust kroonib lõpuks tulemus. Tahaksin kirjutada edu, mis on taas tänapäeva üks moesõnadest, aga ilmselt ei oleks see õige. Tegemist on just tulemuse, mitte eduga.
Vahel on tulemus ajaloolisem kui edu. Tulemuseks on see, et prokuratuur annab Siim Kallase ja Urmas Kaju kohtu alla. Koidab 28. september 1998. Tallinna Linnakohtu teine korrus pole veel kunagi näinud ja ei saa ilmselt ka nägema korraga nii palju tähtsaid pangahärrasid. Kohtusaali ukse taga kõnnivad närviliselt Eesti Panga president Vahur Kraft, endine Põhja-Eesti Panga pearaamatupidaja Viktor Arhipov, sama panga endine juhatuse esimees Peeter Vähi ja endine Hoiupanga juhatuse aseesimees Priit Haller. Temale alluv pangandusasutus on tänu seda juhtivate peapankiiride ettenägelikkusele jätnud “õnnestava” 10 miljoni dollari tehingu tegemata, kuigi ka neile pakuti Sheri ja tema kaasosaliste poolt samasugust diili. Muidu sipleksid nad samasuguses hädas kui Kallas ja kompanii.
Kallase kaassüüalune Urmas Kaju on küll kohtusaalis, kuid Simon Levin seletab kohtule, et pärast toimikutega tutvumist on tema kaitsealuse tervis järsult halvenenud. Kaju on elanud üle raske autoõnnetuse, milles kahjustus ka süüaluse aju.
Levin seletab, et tema kontakt Kajuga osutus “puudulikuks ja mitteproduktiivseks”. “Ta saab küll kõigest aru, kuid korraga üle ühe-kahe dokumendi ei suuda läbi töötada.”
Kaju põeb sügavat depressiooni ja tal on mälulüngad. Üsna ilmselt ei ole see näitlemine või poos. Kohtusaalis klaasistunud pilgul tühjusesse vaatav Kaju on tõepoolest omadega läbi ja pakub väga nukrat vaatepilti.
Seda enesekindlam on Siim Kallas. Pärast istungit jagab ta ajakirjanikele lahkelt kommentaare, rõõmustades, et lõpuks ometi on palju kõneainet pakkunud protsess pihta hakanud. “Mulle meeldib avalik väitlus, mitte selja taga käiv kihin-kahin,” teatab ta reipalt. “Minu kaitsja Indrek Teder ütles, et kui asi ikka juriidilisel pinnal otsustatakse, siis peaks minu süütus täiesti kindel olema.” Hiljem sai Indrek Tederist õiguskantsler.
Kui kohtuotsuseid loen, tunduvad süüdistused lihtsad, selged ja arusaadavad. Ilma eriliste juriidiliste keerdkäikudeta. Uurija esitab Siim Kallasele ja tema nõunikule ning panga juhatuse liikmele Urmas Kajule süüdistuse kriminaalkoodeksi paragrahv 161 järgi: ametiseisundi kuritarvitamine teenistushuvide vastaselt. Nad ei järginud Eesti Panga väärtuste alalhoidmise ning sissetuleku maksimeerimise ja riski minimeerimise nõuet. Samuti rikkusid uurija arvates Kallas ja Kaju Kallase enda poolt väljaantud käskkirja nr 58 “Eesti kulla- ja välisvaluuta reservi paigutamise eeskirjad”.
Lisaks rikkusid nad uurija arvates Eesti Panga nõukogu ajutist reglementi, kui investeerisid panga nõukogu teadmata 10 miljonit dollarit ehk tollase kursiga 134 024 000 krooni. Samuti ei järginud nad Eesti Panga seaduse paragrahv 22 lõige 3 nõudeid, sest ei informeerinud õiguskaitseorganeid õigusrikkumisest krediidiasutustes, antud juhul Eesti Pangas ja Põhja-Eesti Pangas.
Sellega põhjustasid nad Eesti riigile suure materiaalse kahju 9 miljoni dollari (120 621 600 krooni) ulatuses. Lisaks varjasid nad neid õigusrikkumisi, sest ei informeerinud õiguskaitseorganeid õigusrikkumistest krediidiasutustes ehk Eesti Pangas ja Põhja-Eesti Pangas.
Veel süüdistab uurija Kallast audiitorile valeandmete esitamises. Õigemini, andmete esitamata jätmises. Kaju, kellele inkrimineeritakse vaid ametiseisundi kuritarvitamist, see süüdistus ei puuduta.
Vastavalt Eesti Panga seadusele pidanuks Kallas 1995. aasta veebruaris esitama panka kontrollivale ametiisikule ehk audiitorile büroost Cooper & Lybrand investeerimislepingu 10 miljoni dollari kohta. Selle alusel volitas Eesti Pank mäletatavasti Põhja-Eesti Panka investeerima 10 miljonit dollarit Eesti Panga eest ja vastutusel Eesti Panga ning kolmanda investoriga sõlmitud lepingu alusel ja tingimustel. Nimetatud lepingu alusel garanteeris Eesti Pank tagasivõtmatult Põhja-Eesti Panga poolt ülekantud 10 miljonit dollarit kogu kapitalipaigutuse ajaks. Lepingu kohaselt pidid Eesti Pank ja Põhja-Eesti Pank saadava tulu jagama võrdselt. Sellesama lepingu kohaselt pidi Eesti Pank vastutama ka raha säilimise ees
ning Põhja-Eesti Pangal oli alates 2. detsembrist 1995 õigus nõuda Eesti Pangalt raha tagastamist kahe pangapäeva jooksul.
Seega andis Eesti Pank Põhja-Eesti Pangale tagasivõtmatu garantii, kirjutatakse süüdistuses. Loomulikult on üsna läbinähtav, et kui Põhja-Eesti Pank “investeerib” 10 miljonit dollarit aastaks ja üheks päevaks novembris 1993, on novembris 1994 selge, et seda raha tagasi ei saada.
Siis tehaksegi too kurikuulus leping, millega Eesti Pank Põhja-Eesti Panga luhtunud “investeeringu” kahju sisuliselt enda kanda võtab.
Loomulikult on Eesti Panga juhtidel kasulik sellest lepingust hiljem, kui asi juba eeluurimisel, iga hinna eest lahti öelda. Muidu võiks tekkida kahtlus, kas 10 miljoni dollari investeerimine ikka oli Põhja-Eesti Panga, mitte Eesti Panga tehing, nagu seda rahvale on kogu aeg näidata püütud.
Niisiis, Eesti Pank laenab Põhja-Eesti Pangale 10 miljonit dollarit ja too maksab selle 1994. aastal intressidega tagasi. Kuid novembris 1994, kui asi juba haiseb ja on selge, et Itaalia sulid on raha ära varastanud, omandab Põhja-Eesti Pank õiguse raha siiski Eesti Pangalt tagasi kasseerida. Kole-kole ja valutav bilansiauk Põhja-Eesti Panga valevas hammastikus on ju vaja plombeerida.
Seda lepingut ei näidatud aga ei audiitorile ega kajastunud see ka Eesti Panga 1994. aasta aruandes, mis koosnes bilansist, tulude-kulude aruandest, seletuskirjast ja lisadest. Niisiis olid kõik need andmed täiesti valed: finantskohustus Põhja-Eesti Panga ees, milleks 10 miljoni dollari leping sisuliselt ju oli, Eesti Panga bilansis ei kajastunud – selline on uurija seisukoht.
Veel esitatakse Siim Kallasele ja Urmas Kajule süüdistus riisumise ettevalmistamises ametiseisundi kuritarvitamise kaudu suures ulatuses. Lihtsalt öeldes on uurijal alust kahtlustada, et supertehingust saada olevad intressid mõtlesid pangahärrad omavahel jagada ja siis põhisumma ehk 10 miljonit dollarit Eesti Pangale tagastada. Selle süüdistusepisoodi tõendamiseks jääb aga tõenditest ilmselgelt liiga väheseks. Tallinna Linnakohtus peetud istungil loobub prokurör Jaan Naaber niisiis sellest süüdistuspunktist. On küll kätte saadud mõningaid Urmas Kaju märkmeid, kuid sellest ei piisaks kohtu veenmiseks.
Prokurör nõuab Siim Kallasele niisiis ametiseisundi kuritarvitamise ja ebaõigete andmete esitamise eest üheaastast tingimisi vanglakaristust, Urmas Kajule ametiseisundi kuritarvitamise eest pooleteiseaastast tingimisi vanglakaristust.
“Käesoleva süüdistuse koostamise protsess on mind veennud selles, et õigusriigist Eestis rääkida on ilmselt vara,” ütleb Kallas, kui talle protsessil enne otsuse väljakuulutamist n-ö viimane sõna antakse. “Tõeliselt hämmastav nähtus, millega kokku puutusin, oli lugematu arv kordi kuuldud tees – loomulikult pole siin mingit kriminaalasja, aga las ta läheb ikka kohtusse. Seda ütlesid ministrid, kõrged ametnikud, poliitikud.”
Esimese astme kohus mõistab nii Kallase kui Kaju õigeks. Kohus Merle Partsi eesistumisel põhjendab oma otsust nii, et kohtualuste tegevust ei saa käsitleda 10 miljoni dollari investeerimisena, sest nimetatud tehing oli Põhja-Eesti Panga tehing.
Seega ei ole Eesti Pank kahju kandnud ja puudub põhjuslik seos kohtualuste tegevuse ja tagajärgede vahel.
Linnakohtu arvates on põhjendamatu Siim Kallase süüdistamine ametiseisundi kuritarvitamises veel ka põhjusel, et Põhja-Eesti Panga ja Eesti Panga vahelise kurikuulsa 1994. aasta novembrikuise lepingu originaali 10 miljoni dollari tehingu garanteerimise kohta pole leitud. Seega ei saa kohtualuseid kohtu arvates süüdistada ka lepingu allkirjastamises ilma Eesti Panga nõukogu loata, kes muidu pidanuks sellised lepingud heaks kiitma.
Siim Kallas väidab kohtus, et leping “annulleeriti” 1994. aasta lõpus/1995. aasta alguses hävitamise teel.
Ja tõesti, teie silmad ei peta teid: kohus loeb sellise väite usaldusväärseks.
Veel märgib kohus, et 10 miljoni dollari “investeerimise” leping on “deklaratiivne”, kuna seal pidanuks olema näidatud ka kohustis ehk rahasumma 10 miljonit dollarit, mida Eesti Panga poolt tagatakse. Seega, kuna leping oli puudulikult vormistatud, ei oma see kohtu arvates “õiguslikku tähendust” ja ei toonud Eesti Pangale kaasa mingeid kohustusi.
Kohtuotsuses märgitakse ka, et juriidiliselt ei vajanudki Siim Kallas lepingu allkirjastamiseks Eesti Panga nõukogu luba. Lepingut novembris 1994 alla kirjutades ei pannud ta toime midagi kuritegelikku. “Iseküsimus on puudulikult ja ebatäpselt koostatud, sisuliselt mõttetu dokumendi allkirjastamise taunimisväärsus,” leiab kohus oma otsuses.
Niisiis, kohtu arvates istus Eesti Pangas president, kes allkirjastas sisuliselt mõttetuid, puudulikult ja ebatäpselt koostatud dokumente. Mitmuse vormis kasutan seda sõna põhjusel, et kui kirjutati alla ühtedele paberitele, võidi samasuguses meeltesegaduses alla kirjutada ka teistele samalaadsetele. Lisaks ametiseisundi kuritarvitamise süüdistusele mõistab kohus Kallase õigeks ka audiitorile valeandmete esitamises (tollase kriminaalkoodeksi paragrahv 148 märgiga 6 lg 1), õigemini, esitamata jätmises. Kohtu arvates puudub Kallase tegevuses nimelt kuriteo koosseis. Kohus väidab, et 30. novembril 1994 sõlmitud leping ei muutnud raamatupidamiskohuslase ehk Eesti Panga vara ega kohustusi. Ja tõesti, ka siin ei peta silmad teid. Kohus leiab, et kuna puudub novembris 1994 sõlmitud lepingu originaal, millega Eesti Pank garanteerib Põhja-Eesti Pangale 10 miljoni dollari tagasisaamise, siis ei saa leping olla ka majandustehingu algdokumendiks.
Seega, kui kohtu loogikat jälgida, siis võite käendada kellegi laenu, aga sellest käendusest väga lihtsalt pääseda. Kui laenuvõtja makseraskuste tõttu hakatakse teilt kui käendajalt võlga sisse kasseerima, kaotage lihtsalt lepingu originaal ära ja keegi ei saa teilt enam midagi nõuda. Või rebige puruks pangaga sõlmitud laenuleping ja oletegi laenust pääsenud.
Päev, mil see õiguslikust küljest märkimisväärne otsus välja kuulutatakse, on loomulikult täiesti “juhuslikult” 5. märts 1999. See on kaks päeva enne Riigikogu valimisi. Niisiis võivad Reformierakonna valijad tänu kohtuotsuse täpsele ajastatusele kergendatult ohata: nende iidol on lugupeetud kohtu arvates aus ja ilma plekkideta.
Tagantjärele on kohtuotsuses hämmastavad muidugi järgmised asjaolud.
Näiteks ei arvesta kohus tõenditena Eesti Panga nõunikult ja 10 miljoni dollari tehingu “asjaajajalt” Urmas Kajult läbiotsimisega saadud diskettide väljatrükke. Jutt on tõenäolistest märkmetest 10 miljoni dollari “investeerimisest” tekkiva kasumi jagamise kohta.
Need ei ole kohtu arvates tõendid. 2002. aastal kirjutab Urmas Kaju oma memuaarteoses “Eesti Pank: persoonid ja saladused” ühes peatükis mõistujutu 10 miljoni dollari tehingu tagamaadest. Kuigi asjaosalistele on seal antud iroonilised varjunimed, näiteks nimetatakse Siim Kallast Jim Balchaseks, võib lugeja sealt teada saada, et jah, selline plaan oligi: kasum omavahel ära jagada.
Veel rõhutatakse kohtuotsuses, et kohtunik ei saa nõustuda prokuröri avaldatud seisukohaga, nagu olnuks 10 miljoni dollari laenu andmise näol Eesti Panga poolt Põhja-Eesti Pangale tegemist investeeringuga äritehingusse. Samuti ei ole kohtunik nõus väitega, et 10 miljoni USA dollari tehingus osalejaks oli Eesti Pank.
Kui seda loogikat järgida, pidanuks Kaju ülemuste teadmata Šveitsi vahet kihutama, sest ametlikult nõustas ta ju siiski oma tööandjat Eesti Panka, mitte aga Põhja-Eesti Panka. Rääkimata “kadumaläinud” garantiikirjast, millega Eesti Pank lubab pärast raha äravarastamist itaallaste poolt kahjumi Põhja-Eesti Pangale kinni maksta. Miks maksta lihtsalt kinni ühe panga untsuläinud suurinvesteering, kui sellega mingit pistmist ei omata?
Niisiis, kohtu esimese astme otsus on mäng ühte väravasse. See, kuidas kohtunik Merle Parts protsessil prokurör Jaan Naaberisse suhtub, on omaette nähtus: teda vaadatakse kui rahvavaenlast, samal ajal kui kohtualuste advokaadid teenivad Merle Partsilt vaid sooje ja sõbralikke pilke.
Nagu ongi oodata, protestib prokuratuur selle otsuse. Riigiprokurör Jaan Naaber nõuab Ringkonnakohtult jätkuvalt mõlema mehe süüdimõistmist ning neilt solidaarselt 107 219 200 krooni väljamõistmist.
Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jätab aga esimese astme kohtuotsuse jõusse. Põhiline argument: Põhja-Eesti Pank osales niinimetatud investeerimisprogrammis oma rahaga. Laenu tagastas Põhja-Eesti Pank Eesti Pangale õigel ajal ja seega ei ole Eesti Pangale kahju tekitatud.
Mis puudutab aga audiitorile andmete esitamata jätmist, siis audiitori ütlustele toetudes väidetakse Ringkonnakohtu otsuses, et ei eksisteerivat ammendavat loetelu dokumentidest, mida pank on kohustatud audiitorile esitama. Seega ei pidanuks esitama ka toda lepingut, millega Eesti Pank kohustub Põhja-Eesti Panga luhtunud investeeringut kinni maksma. Ka peetakse usaldusväärseks Siim Kallase ütlusi, et mainitud “investeerimislepingut” ei pööratud täitmisele, vaid see “annulleeriti”. Siiski leitakse, et esimese astme kohus on teinud ka vigu. Ringkonnakohtu kolleegium jõuab nimelt otsusele, et eelmine kohus ei arvestanud põhjendamatult tõenditena Kajult võetuse teel saadud arvutidiskettide väljatrükke.
Samuti leiab Ringkonnakohus, täiesti vastupidiselt esimese astmekohtule, et tehing toimus siiski Eesti Pangapoolt. Teisisõnu, 10 miljonit dollarit “investeeris” Eesti Pank Põhja-Eesti Panga vahendusel. Ringkonnakohtu kolleegium nõustub ühesõnaga enamikuga apellatsiooniprotestist: esimese astme kohtuotsuses tehti palju vigu. Lõpptulemuseks leitakse aga, et kohtualuste süü siiski tõendatud ei ole. Vastu kõiki ootusi kujuneb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus varasemate otsuste suhtes üsna lammutavaks. Kohtukolleegiumit juhib Jüri Ilvest. Veel kuuluvad sinna sellised tuntud õigusteadlased nagu Eerik Kergandberg, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Hele-Kai Remmel ja Jüri Rätsep.
Kolleegium leiab, et madalama astme kohtu seisukohad, nagu ei omanuks novembris 1994 Põhja-Eesti Panga ja Eesti Panga vahel sõlmitud leping õiguslikku tähendust, “ei tulene seadusest, ei vasta uuritud tõenditele ja on tuletatud vaid kohtu poolt lepingu teksti grammatilisest tõlgendamisest.” Jutt niisiis jällegi sellestsamast garantiist, millega Eesti Pank lubab Põhja-Eesti Pangale itaallaste poolt pihta pandud 10 miljonit dollarit kinni maksta.
Riigikohtu arvates tulnuks vastavalt tsiviilseadustikule välja selgitada poolte tegelik tahe selle lepingu sõlmimisel, millega Eesti Pank untsuläinud 10 miljoni dollari investeeringu Põhja-Eesti Panga eest enda kanda võttis.
“Peeter Vähi (Põhja-Eesti Panga omaaegne juhataja – autor) on selgitanud, et kui selgus, et Põhja-Eesti Pank on kaotanud oma investeeringusse paigutatud raha, sõlmiti 30. novembril 1994 Põhja-Eesti Panga ja Eesti Panga vahel leping, millega Eesti Pank garanteeris Põhja-Eesti Panga investeeringu,” märgib Riigikohus oma otsuses. “Neidki lepingule alla kirjutanud isikute ütlusi ei ole linnakohus lepingu sisu väljaselgitamisel arvestanud.”
Korrakem uuesti: Eesti Pank laenab Põhja-Eesti Pangale 10 miljonit dollarit, too maksab selle 1994. aastal intressidega tagasi.
Kuid novembris 1994, kui asi juba haiseb ja on selge, et Itaalia sulid on raha pihta pannud, omandab Põhja-Eesti Pank Siim Kallase allkirja kandva lepinguga õiguse raha siiski Eesti Pangalt tagasi kasseerida.
Kõige selle taustal leidub veel praeguseni neid advokaate, kes väidavad, et 10 miljoni dollari “investeerimise” näol olevat tegemist olnud Põhja-Eesti Panga tehinguga. Ja selge, miks seda väidetakse, sest korrakem veel: riigi keskpangal olid kommertstehingud keelatud.
Lisaks loeb Riigikohus põhjendatuks prokuröri seisukoha, et süüdistuses märgitud garantiileping saadi hävitada alles pärast 23. veebruari 1995. Veel nimetatud kuupäeval on Eesti Pank Urmas Kaju isikus kinnitanud selle olemasolu Põhja-Eesti Pangas audiitorkontrolli teinud audiitorile.
Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib samas, et lepingu originaali hävitamine ei lõpeta Eesti Panga kohustist Põhja-Eesti Panga ees. Kohustist saab vastavalt tol ajal kehtinud tsiviilseadustikule lõpetada ikka vaid poolte kokkuleppel. Samuti ei muuda lepingu originaali hilisem hävitamine olematuks kohustust esitada see raamatupidamisele.
Eks see ju loogiline ole. Taas tuleks mainida, et muidu võiksid kõik praegused pangavõlgnikud oma võlgadest vabaneda lihtsalt laenulepinguid puruks rebides.
Niisiis pääsevad kohtualused ametiseisundi kuritarvitamise süüdistusest: Riigikohus loeb õigeksmõistmise kohtu esimestes astmetes õigustatuks. Mis puudutab aga raamatupidamisandmete varjamist, siis selles osas saadab Riigikohus Kallase asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Linnakohtule uues kohtukoosseisus.
Teisisõnu, dokumendi hävitamise osas lihtsalt ei olnud võimalik hiljem Euroopa Komisjonis auditiasjade eest vastutama hakanud Kallast õigeks mõista. Sisuliselt kirjutas Riigikohus madalama astme kohtule otsuse ette.
Omaette huvitav lugemismaterjal on Riigikohtu erimäärus õigusrikkumiste kohta Eesti Pangas. Selles öeldakse, et kriminaalkuritegu ei leidnud küll aset, kuid keskpank eiras õigusaktide nõudeid.
Näiteks jäeti täitmata keskpanga kohustused pangandusjärelevalve alal. Eraldi imestatakse erimääruses aga panga nõuniku Urmas Kaju tegevuse üle. Urmas Kaju töötas Eesti Panga nõunikuna, omamata aga volitusi, millega Eesti Pank saaks omale võtta varalisi kohustusi. Ometi kirjutas ta alla kokkuleppe “investeeringut” vahendanud ärimees Abram Sheriga ja võttis septembris 1993 keskpangale varalisi kohustusi.
Erimääruses väidetakse, et selle asemel, et anda hinnang Kaju ametivolituste ületamisele, kirjutasid Kallas ja tema asetäitja Teimann alla täisvolitusele, millega anti Kajule õigus pidada läbirääkimisi Šveitsis ja kirjutada alla investeerimislepingule.
Erimääruses lisatakse, et nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, on Eesti Pank 26. oktoobril 1993 jõudnud seisukohale, et Šveitsi panga pakutav investeerimisprogramm on kommertstehing, milles Eesti Pank ei tohi osaleda. Sellele vaatamata läkitati Kaju Šveitsi, kus ta viibis 26.–30. oktoobril ja 7.–11. novembril 1993.
Ülaltoodud faktid viitavad Riigikohtu arvates seega tõsiasjale, et Eesti Panga ametiisik ja juhatuse liige on sõlminud rea keskpangale kohustusi loovaid lepinguid. Üks neist ongi see, mis puudutab 10 miljoni dollari tehingut, millega Eesti Pank osales ettevõtluses, kuigi ta poleks ilma nõukogu loata tohtinud seal osaleda.
Erimääruses toonitatakse, et Eesti Pank ei ole täitnud nõuetekohast järelevalvefunktsiooni Põhja-Eesti Panga suhtes. Eesti Pank on mahitanud viimase ebaseaduslikku tegevust 10 miljoni dollari ülekandmisel ega ole järginud Eesti Panga seaduse nõudeid, mille kohaselt tuleb teatada avastatud õigusrikkumistest ühe kuu jooksul kirjalikult õiguskaitseorganitele. Erimääruses lisatakse, et see on ka üks põhjus, miks kriminaalasi algatati tegude toimepanemisest üle kolme aasta hiljem ning siis, kui seoses aegumisega polnud enam võimalik läbi viia täiendavat menetlust. Erimääruses nõutakse ka, et Eesti Pank teavitaks Riigikohut kavandatud meetmetest. Muidugi mingi üldsõnaline vastus Estonia puiestikust ka Riigikohtu poole teele läheb, kuid elu kulgeb seal samas rütmis ja samade isikute juhtimise all edasi. Kui kõrvale jätta Siim Kallas, kes on 1994. aastal poliitikasse suundunud. Loogiliselt võttes pidanuks Riigikohtu erimäärus kaasa tooma terve rea pangandustegelaste saatmise väljateenitud pensionile, või kokkulepped nende asumiseks teisele, veel tasuvamale tööle. Sest tegelikult ütleb ju Riigikohus, et riigi peamises rahandusasutuses, keskpangas, on valitsenud korralagedus, kuid aegumise tõttu ei saa enam kedagi rohkem kohtu alla anda.
Ja kes selle eest vastutas? Kallase puuduv sekretär. Protsess jätkub veebruaris 2000. Audiitorile valeandmete esitamise ehk raamatupidamisandmete varjamise süüdistus on seejuures küllaltki oluline. Lõppude lõpuks peaks ju selguma, kas 10 miljoni dollari “investeerimise” tehing oli ikkagi sisuliselt Eesti Panga tehing, kus Eesti Pank kasutas “tankistina” Põhja-Eesti Panka, sest Eesti Pangal oli äriajamine keelatud.
Kui see oli Põhja-Eesti Panga tehing, nagu Eesti Panga juhid on kogu aeg väitnud, siis miks lubas Eesti Pank ise Põhja-Eesti Pangale 10 miljonit dollarit kinni maksta, kui asi juba haises? Need küsimused on pärast Riigikohtu otsust ikka jätkuvalt õhus.
Fotoaparaatide klõpsatuste ja kaamerate valvsa pilgu all istub toonane rahandusminister Siim Kallas taas kohtupingis. Tal on käes marker, millega ta mõtteisse süvenenult pabereil midagi alla joonib. Tunnistajatena kuulatakse üle Eesti Panga audiitor Ruut Mägi.
Potentsiaalse kohustuse mahavaikimine ei muutnud audiitori arvates midagi olulist Eesti Panga bilansis. Küll pidanuks potentsiaalne kohustus audiitori hinnangul kajastuma aastaaruande lisas. Audiitor kuulis esimest korda kõnealusest 10 miljoni dollari tehingust aga ajakirjandusest.
Märkimisväärne on ka küsimus, kui oluline ikkagi on Siim Kallase allkiri 1994. aasta investeerimislepingul, millega Eesti Pank garanteeris Põhja-Eesti Pangale 10 miljoni dollari paigutust.
Advokaat Viktor Kaasik väidab ühes ajaleheintervjuus, et sellest lepingust on võimatu muudmoodi aru saada, kui et lepingu järgi vastutas Eesti Pank 10 miljoni dollari tagamise eest. Summa pidi Põhja-Eesti Pangale esimesel nõudmisel kahe pangapäeva jooksul välja makstama.
Kui seda loogikat edasi arendada, siis peaks Põhja-Eesti Panga õigusjärglane Ühispank või keegi, kellele Ühispank selle nõude loovutab, esitama nõude Eesti Pangale. Ja Eesti Pank peaks selle nõude kahe päeva jooksul välja maksma.
Huvitav, miks praeguse majanduskriisi keerulistes tingimustes Ühispank seda veel teinud ei ole. Meenutagem taas Riigikohtu seisukohta, et lepingu originaali hävitamine, nagu Eesti Pank seda Siim Kallase isikus väidetavalt tegi, ei muuda lepingut veel olematuks. Kuid närvid on läbi ka Kallasel. Ta kargab istungil ootamatult püsti ja süüdistab prokurör Andres Ülvistet eksperdile surve avaldamises. Prokurör soovib nimelt raamatupidamiseksperdilt Rita Ilissonilt mitu korda sama küsimust esitades teada saada, kas 10 miljoni dollarilise investeeringu tegemisel võttis Eesti Pank endale riski või mitte. Kallase rahustamiseks võtab Ilisson teda pooldava hoiaku: “Ma ei mõista, miks Eestis tegeletakse pudi-padi uurimisega. See on lausa uskumatu. Protsess Kallase üle on ju pikalt kestnud.”
Kohtuekspert Harri Maasik aga leiab vastupidiselt, et Kallas on 10 miljoni tehingu puhul keskpanga presidendina valesti toiminud. Prokuröri taotluse korraldada kordusekspertiis, mis audiitorile 10 miljoni dollari tehingu kohta andmete esitamata jätmist täpsemalt analüüsiks, jätab kohus aga rahuldamata.
Lõplik otsus Kallase õigeksmõistmises 18. oktoobril 2000 ületab vaevu uudise künnise. Kõik on justkui leppinud sellega, et ta õigeks mõistetakse.
Kohtunik Jaan Puskar suundub peagi väljateenitud, sõna otseses mõttes välja teenitud pensionile. Vaevalt neli kuud pärast Kallase õigeksmõistmist, veebruaris 2001, kirjutab president Lennart Meri vastavale otsusele alla. Kohtunik on ta olnud 1995. aasta lõpust.
Esimese astme kohus on aga ära “unustanud”, et nad peaksid juhinduma Riigikohtu otsusest, kus selgesõnaliselt kirjas seisukoht, et audiitorile ei esitatud nõutud andmeid ja seega on kuritegu toime pandud. Eriti kurb on viibida sel istungil. Esimest korda võib näha, et istungit juhib hoopis kaasistuja, mitte kohtunik. Sellest mehest ei teata tol ajal suurt midagi. Aastaid hiljem avaldab Eesti Ekspress aga temast portree, millest selgub, et ta on väärikas ja oluline Reformierakonna toetaja ja saanud võtmeisikuks Eesti Posti nõukogus. Jutt on niisiis Jüri Ehasalust.
Kuna kohtunik tõenäoliselt ei saa väita, et tegi ebaseadusliku kohtuotsuse, sest ei tundnud piisavalt seadusi, siis ainus võimalus on, et ebaseaduslik kohtuotsus tehti teadvalt. Ja kõige kurvem, et Eestis ei märka seda mitte keegi. Kuigi jah, tegelikult seda siiski kindlasti märgatakse, kuid arusaamatutel põhjustel ei tee isegi selleks kohustatud ametkonnad midagi.
Tõsi, prokurör Andres Ülviste teatab kohe pärast kohtuotsuse teatavaks tegemist, et kaebab otsuse edasi – põhjuseks on Riigikohtu otsusega arvestamine samas asjas. Kuid tema ülemus Riigiprokuratuuris, peaprokurör Raivo Sepp oleks lisaks pidanud alustama ka kriminaalmenetlust seoses ebaseadusliku kohtuotsusega. Paraku võtab riigi peaprokurör järgmisel hommikul asja oma menetlusse ja otsustab ülikiiresti, et prokuratuur edasi ei kaeba. Aga materjal on ju mahukas. Samas, kui otsustada pressiteadete koostamise kiiruse põhjal, siis näeme, et tal läheb aega ainult paar tundi, jõudmaks selgusele, et prokuratuur edasi ei kaeba.
Riigiprokurör Raivo Sepp ei lase prokuröril esimese astme kohtu otsust enam vaidlustada. Muidugi, ollakse humanistid: inimene on juba mitu aastat kohtu all. Hilisematel aastatel näeme paljude juhtumite puhul, kuidas seda “humanismi” kuidagi rakendada ei soovita. Keegi ei tuleta meelde kindral Aleksander Einselni juhtumit, keda mingite segaste süüdistustega kümme aastat mööda kohtuid väntsutatakse, kuni ta lõpuks – õigeks mõistetakse. Keegi ohvitser Einselnile allunud kaitsejõudude peastaabis olevat erakätesse püstoleid müünud. Miks sellega seoses Einseln kohtu alla
antakse, ei mäleta lõpuks, pärast 10 aastat närvide kulutamist, enam õieti keegi. Kallase kohtualuse staatus on sellega võrreldes kestnud vaid kolmandiku Einselnile kulunud ajast. Kõigil on aga kahju just temast, sest erinevalt Einselnist on tema poliitik.
Võib arvata, millise otsuse langetaks Riigikohus, kui asi riigiprokuratuuri apellatsioonide kaudu sinna välja jõuaks. Või õigemini, uuesti sinna jõuaks. Oleks leebelt öeldes kummaline, kui Riigikohus hakkaks oma sõnu sööma. On nad ju oma eelmises otsuses Kallase süüdimõistmise sisuliselt ette kirjutanud. Ehkki koolitatud advokaat väidaks seepeale juriidiliselt korrektselt, et iga astme kohus langetab oma otsused sõltumatult ja iseseisvalt.
Kallas ise aga taandab kogu epopöa poliitiliseks võitluseks.
“Kogu loo suunajad tegid valearvestuse. Poliitiliselt oleks mind hoopis rohkem kahjustanud, kui süüdistus oleks esitatud Vähile (Põhja-Eesti panga juht – toim.). Kõik oleksid hakanud siis rääkima seda tuntud juttu väikestest varastest võllas ja suurtest tõllas, sest nad oleksid arvanud, et tegelikult tegi seda ikkagi Kallas. Ja mul poleks siis olnud mingit kohta, kus end õigustada.”
Kallas ei tee saladust, keda ta suunajatena silmas peab. “Tiit Vähi ja tema justiitsminister Paul Varul on tagantjärele ise tunnistanud, et ühel hetkel oli see asi kasulik välja käia,” väidab Kallas Ester Shanki raamatus “Peategelane” (2001). “Minu jaoks sattus see olema õnnetu hetk. Kuna ma teadsin, et seal pole millestki kinni hakata, olin üsna ükskõikne ega valmistunud ette. /…/ Meil oli tõesti prohmakaid selle asja juures. Kui asi läks PEPile üle, siis ei vormistatud dokumente ringi. See oli viga, et seal olid üldse minu allkirjaga mingid kavatsuste kirjad. Paar kuud hiljem ma küsisin, kas need dokumendid vormistati ümber. Kaju vastas, et ei jõutud. Kas te olete hulluks läinud, ehmatasin ma, kui see asi nüüd kõrbeb, kes siis vahel on!? Kaju arvas, et mis seal ikka olla saab. Eks ma usaldasin teda, nagu kõiki teisigi. /…/ Mäletan, et meil oli pangas üks nõupidamine, kus ma selle investeerimispakkumise kohta küsisin.
Kaju ütles, et kõik on valmis, dokumendid vormistatud. Küsisin siis, kas sellega on mingit riski. Kaju vastas, et peaaegu ei ole. “Kas üldse ei ole või peaaegu ei ole?” küsisin ma seepeale. Kaju kordas, et peaaegu ei ole. “Siis me ei tee,” ütlesin mina ja oligi jutul lõpp. PEP aga kandis süüdimatult raha üle. Mina võin end tunnistada süüdi ainult tegudes, mida ma poleks pidanud tegema: omajagu avantürismi oli selles, et asi sai üldse vaatluse alla võetud. Ja lõppfaasis, kui raha tagasi ei tulnud, oleks võinud anda asjale ametliku käigu, mis tähendanuks kohest PEP-i pankrotti. Kui olek seda kõike osanud ette näha, siis olekski ta pidanud pankrotti laskma. Aga need teod ei ole mingil juhul kriminaalsed.”
Oma eeluurimise alla sattumise kohta märgib Kallas samas: “Esmalt tormati suure käraga kallale. Mina ütlesin, et mul pole sellega mingit pistmist. Siis küsiti, kas oled kuhugi alla kirjutanud.
Mina eitasin. Siis torgati paber nina alla ja selgus, et ikka olin. See oli propagandistlikult hästi tehtud, mulle aga kindlasti suur lüüasaamine. Sattusingi segadusse ja rahvas hakkas minu süüd uskuma.”
Siim Kallase õigeksmõistmine 2000. aastal esimese astme kohtus ja otsuse protestimata jätmine riigiprokuratuuri poolt tekitab paratamatult küsimuse: kas justiitssüsteem peab vastu survele ja kiusatustele mõjutada kohtuotsust parteikaaslasele sobivas suunas?
Olid ju riigi paljud võtmepositsioonid mehitatud reformierakondlastega või neile lähedalseisvate isikutega. Jättes kõrvale Eesti Panga: ka justiitsminister on Kallase õigeksmõistmise ajal endine advokaat Märt Rask. Loomulikult on ta juhuslikult varem ühes advokaadibüroos töötanud Kallase advokaadi Indrek Tederiga, kellest sai hiljem õiguskantsler.
Korduvalt on avaldatud kahtlust, sealhulgas ka Märt Raski enda suu läbi, et kohtuametkond peaks olema sõltumatu ministeeriumi administreerimisest. Tegelikult peaks seda lisaks kohtutele olema ka Riigiprokuratuur. Ka prokuratuur on ju justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus.
See, et täitevvõim võib mõjutada kohtupidamist ja õigussüsteemi endale meelepärases suunas, on olnud paljude riigiuurijate peamurdmiskoht. Eesti pole selle ohupunkti suhtes erand. Kas praegune võimude lahususe rakendus õigussüsteemi osas on siin küllaldane või kujutab endast pidevat Damoklese mõõka poliitikute üle peetavate protsesside kohal? Mõtteainet annab näiteks ühe tol ajal Riigiprokuratuuris töötanud inimese meenutus, et enne Kallase õigeksmõistmist valitseb Riigiprokuratuuris väga ärev ja närviline õhkkond. Räägitakse ka 1999. aasta lõpu preemiate “külmutamisest”. Riigi peaprokurör Raivo Sepp on aga jätkuvalt seda meelt, et prokuratuur peaks Kallase asja lõpuni ajama, see tähendab edasikaebamise võimalusi kasutama juhul, kui kohtuotsus prokuratuuri õiguslikust küljest ei rahulda. Paraku on iga riigiametniku kohta piisava otsimisega võimalik midagi leida. Ühel hetkel Sepp murdub ja ei luba Kallase protsessi prokuröril Andres Ülvistel Kallase õigeksmõistmise kohta edasikaebust esitada.
Märt Rask ise vastab küsimusele, mida ta arvab kohtute sõltuvuse kohta justiitsministeeriumi administreerimisest, 2005. aastal, Riigikohtu 85. aastapäeva konverentsil järgmiselt: “Areng peab liikuma suunas, kus kohtuvõimu haldamist korraldavad sõltumatult täitevvõimust kohtunike omavalitsuskogud ja riigikohus.” Ühtse kohtuhalduse loomine on Raski sõnul kasulik täitevvõimule endale, et vabaneda hirmust ja põhjendamatutest süüdistustest. “Praegune lõhestatus annab põhjuse levitada pahatahtlikke müüte ja luua ebateooriaid sellest, kuidas valitsus sekkub kohtute töösse,” lausub Rask. Riigikohtu esimehe Märt Raski hinnangul võiks kohtutele minna igal aastal pool protsenti sisemajanduse koguproduktist. Tema väitel pole praegune kohtuhaldussüsteem terviklik ega täielikult sõltumatu seni, kuni esimese ja teise astme kohtuga tegeleb justiitsministeerium, kirjutab Eesti Päevaleht.
Üks asi on aga sõnad ja teine teod. Okupatsiooniaegne telefoniõigus ja õiglust mõnitavad näidisprotsessid on ikka veel õudse varjuna meie mälus. Õigusteaduskonnast välja kasvanud ametimehed paistsid ENSV ajal silma eriti innukate komparteisse pürgijatena. Kohtunike talaaridesse, eluaegsesse ametisse on sattunud tegelasi, kes said inimõiguslaste ja vabadusvõitlejate represseerimisega kurikuulsaks või olid lihtsalt kurja süsteemi küünilised käsutäitjad.
Nii saadab vabadusvõitleja Mart Niklus president Toomas Hendrik Ilvesele 2007. aasta veebruaris avaliku kirja, milles taunib Valgetähe IV klassi teenetemärgi andmist kohtunik Jüri Paapile.
Niklus kirjutab presidendile, kuidas ta 11. märtsil 1980 sõitis Moskvasse kohtuma inimõiguslase akadeemik Andrei Sahharoviga. KGB mõnitab teda ja takistab jõhkralt rongile minemast. Sõit Moskvasse õnnestub siiski järgmisel päeval. Tartusse tagasi jõudes viiakse Niklus Jüri Paapi jutule, kes esitleb ennast Eesti NSV Tartu linna rahvakohtunikuna ning teeb edasikaebamisele mittekuuluva määruse, milles Niklust süüdistatakse Riikliku Julgeoleku Komitee töötajate korralduste mittetäitmises, uurimistoimingu takistamises ja kaaskodanike rahu häirimises. Niklus kirjutab presidendile: “Okupatsioonirežiimi ustava teenrina käitus J. Paap äärmiselt üleolevalt, ei soovinud ära kuulata mitte mingisuguseid minupoolseid selgitusi. Karistuseks oli 13 päeva aresti, mis J. Paabi määruse kohaselt kuulus viivitamatult täitmisele.”
Avalikule kirjale lisab Niklus koopia Eesti NSV Tartu linna rahvakohtuniku Paapi 19. märtsi 1980 määrusest Nikluse karistamise kohta. Niklus soovib Ilveselt teada, missugused “hallid kardinalid” esitasid Jüri Paapi Eesti Vabariigi teenetemärgi saajaks.
See on üks kurvemaid näiteid meie õigussüsteemi okupatsiooniaegsest taustast. Tavapärasema ohuna tuleks aga karta pigem otsest äraostetavust või lihtsalt “vabatahtlikku” hirmunud allumist kõrgema võimu psühholoogilisele survele.
Me ei tea siiani, mis mõjutas riigiprokurör Raivo Seppa ootamatult ära võtma Riigikohtu lahendi järgi otsustades võidukindlat edasikaebust prokurör Ülviste käest. Kas see oli kellegi telefonikõne, näost näkku kohtumine või miski muu, jääb Sepa enda saladuseks. Meil kõigil on oma nõrgad kohad või luukered. Üks on selge: sel ajal, kui Rahvaliidu “maamehed” ei omanud nende äsjase juhi Villu Reiljani korruptsiooniprotsessi ajal ühtki väärtuslikku jõuministri kohta, on Kallase protsessi ajal justiitsministri kohal tema lähedane parteikaaslane Märt Rask, hilisem Riigikohtu esimees ning 10 miljoni protsessis Kallast kaitsva advokaadi Indrek Tederi partneradvokaat. Justiitsministriks oleku ajaks on Rask tegevuse advokatuuris peatanud.
Jääb ainult oletada, kas Raski mõjuvõim piirdub tõesti vaid parteikaaslasele pöidla hoidmisega või on justiitstäitevvõimu püramiidi tipus olijal muidki mõjutamisvahendeid. Üks on selge – kui Kallas oleks süüdi mõistetud, oleks Reformierakonna tund tulnud.
Eesti mõjukaimat parteid oleks oodanud samasugune armetu vindumine nagu praegust Rahvaliitu Reiljani protsessiga seoses. Siis oleks Kallas pidanud oma karjääriperspektiividest suu puhtaks pühkima. Kuid lisaks temale pidanuksid seda tegema veel ka sajad parteikarjeristid, kes nüüdseks on riigi võtmeametitesse platseerunud. Vaevalt, et ka justiitsminister Märt Raskist oleks siis kunagi saanud Riigikohtu esimeest. Sellest tulenevalt võib omakorda väita, et kaalul oli väga palju rohkem kui ainult 10 miljonit dollarit. Võiks koguni väita, et miljardid dollarid, sest võim pole mitte ainult magus, vaid ka rahaliselt tasuv ehk väärtuslik.
10 miljoni protsessi ühe peategelase ja kohtualuse Urmas Kaju raamat “Eesti Pank: persoonid ja saladused” (2002) mõjub Siim Kallast õigeksmõistva kohtuotsuse taustal selle üle irvitamisena. Alles sai avalikkus kohtuotsustest teada, et riisumise ettevalmistamise süüdistamises polnud Kallase ega Kaju puhul alust.
Võib-olla tõesti jäid eeluurimisel kogutud tõendid selleks süüdistuseks nõrgaks, ehkki Kaju juurest läbiotsimisel arvutidiskettidelt leitud info kasumijagamise plaani näol ei jätnud mingeid kahtlusi. Tõsi, seal olid asjaosaliste täisnimede asemel nimetähed.
Nagu me Kaju raamatust aga lugeda võime, kõik tema arvates just nii oligi: 10 miljonit dollarit istutati Lollidemaana käsitletavasse Itaaliasse lootuses, et puu kannab priskete intresside näol vilju, mille keskpankurid omavahel jagavad. Raamatus on Kaju oma iroonilise, ent avameelse pihtimuse valanud unenäo-mõistujutuvormi. Nagu ta ühes intervjuus kinnitab, on parem olla siiski elus kui surnud. Olen jurist ja seetõttu ei saa mõnda asja teisiti öelda, lisab ta. Ühtlasi võib arvata, et mõistujutu vormi kasutades püüab Kaju eneselt kõrvale suunata teravikku, mis teda ennast riisumise ettevalmistamise süüdistuse näol alles äsja ähvardas.
Seega on ainsaks juhtumiks, kus mõni 10 miljoni dollari afääri asjaosaline avameelselt tegelikku sündmuskäiku kirjeldab ja ühtlasi räägib, kes ja kuidas PEP-i laekunud intresse plaanisid jagada, lõigud peatükist “10 kuldmündi skandaal”. Igal juhul on kuldmündilugu raamatu üks väärtuslikum osa, et mitte öelda ainus väärtuslik osa.
Õigupoolest on Eesti Panga kulisside taguse elu kirjeldus, mis moodustab suurema osa raamatust, küll huvitav lugemine, ent siiski vaid kollase ajakirjanduse tasemel.
Tsiteerime (“Eesti pank: persoonid ja saladused”, lk 136–137): “Jim selgitas juba kurvaks muutunud kolleegidele tuju tõstmiseks, et juut lubanud määratavast agenditasust 0,1 kuldmünti temale ja et ta pole kade poiss: jagab saagi viitsepresidentidega, aga samuti premeerib heldelt oma eriabi Tein Gnuud, kelle kunagine informaator algajad kullagronoomid Lollidemaale juhatas ja mündikülvi võimaluse kätte mängis. Kohalekutsutute tuju paranes märgatavalt. Rahakülv otsustati ette võtta esimesel võimalusel.
Puruvaeses Zamundias oli kümme kuldmünti väga suur, ja isegi 0,1 kuldmünti mitu korda suurem raha kui presidendi ja viitsepresidentide aastapalk. /…/
Nachk on asjaga kursis ja kõige eest hoolitsenud. Pool münti aga andis kohe varasalve juurest lahkudes ukse taga oodanud Avraamile agenditasuks. Juutki ei petnud, vaid nagu lubas, nii ka tegi – andis sellest poolest viiendiku kohe teda alguses õukonda juhtinud Gnuu kätte: vandenõulastele tänutähena edasiandmiseks. Õnnestunud külvist heatujulised rahaagronoomid jäid rõõmsal meelel rahapuu idanemist ja sirgumist ootama. Ooteaega aitas esialgu lühendada Gnuu kaudu agendilt laekunud preemiaraha.
Lihtsameelne Reeder ei saanud aga mingit preemiat, temale sellest ei räägitudki – tema pidi aasta pärast kümme kuldmünti Lollidemaalt tagasi saama ja need siis kohe presidendi varasalve tagastama. Tema liiakasukontorile pidi rohkest saagist jääma tore ülejääk, talle endale mitte midagi. /…/
Ka vandenõulastel ei pidanud hästi minema. Kaval Avraam palus üleöö jõukaks saanud presidendi kaaskonnalt neile külvipreemiana laekunud küllusliku tasu mesikeelselt enda kätte hoiule, lubades sellelt laenult iga kuu head intressi tasuda. Vandenõulased andnudki. Ainus ettenägelik oli Zen-Zen Man, kes oma osa kohe vöö vahele õmbles ja enam kellelegi ei näidanud. Palju hiljem selgus, et Zennul on õigus. Algul laekus juudilt iga kuu tõesti regulaarselt pisemaid summasid “intressina”, mis oli niigi heldelt presidendi ja õukonna teenistushüvitust saanud vandenõulastele piisav ja meeldiv lisatasu. “Intressid” toimetas Avraami käest kohale Gnuu, kes muidugi ka ennast ära ei unustanud. Et president madalate rahaasjadega tegeleda ei armastanud, ehkki ta raha väga armastas, siis tõi Gnuu intressid alati Nachki kätte, kes need siis oma apteegikaaludega hoolikalt võrdseteks osadeks mõõtis ja siis Gnuule vandenõulaste vahel. Ühel päeval tõi Gnuu pikisilmi oma igakuist külvipreemiaintressi oodanud presidendile ja tema kaaskondlastele ebameeldiva uudise: Avraam teatanud, et temale laenatud raha kadus ära.”
Kui kellelgi ülaltoodud tegelaskujud veel ära tundmata jäid, siis Kaju järgi on Jim Balchas Siim Kallas, Pahur Nachk Vahur Kraft, Reeder Vähi PEPi pealik Peeter Vähi, Tein Gnuu aga Siim Kallase abi Rein Kits ning Avraam Schur viimase hea tuttav miilitsapäevist Abram Sher. Tõsi, Kits ja Sher olid omal ajal teine teisel pool rindejoont ehk üks võmm ja teine suli, mis aga ei takistanud neid hiljem ühistes huvides kokkuleppeid sõlmimast.
Zen-Zen Man on Kaju kirjelduses Eesti Panga asepresident Enn Teimann ja Buratino raamatu autor ehk Urmas Kaju ise.
Igal juhul on Kaju näol päris usutavalt lahti kirjutatud Eesti Pangas tegelikult juhtunu. Nagu eeluurimisel selgus, oli raha, millest Sher Kaju pihtimuse järgi keskpankuritele meeleheaks natuke poetas, pärit tema arvele laekunud poole miljoni dollari suurusest agenditasust 10 miljoni dollari investeeringu vahendamise eest. 11. detsembril 1993 kantakse 10 miljoni dollari afääri ühe võtmetegelase Mario Bertelli firma Villa Paradiso arvelt 5 miljonit dollarit Vito Schirallile, kust Schiralli vastavalt Urmas Kajult saadud korraldusele kannab 2 miljonit dollarit “intressidena” PEP-ile, et liiga vara kära ei tõstetaks. 500 000 dollarit kantakse aga Soome Abram Sheri firmale Warmcroft Ltd, kes siis ka keskpankureid “kostitab”. Kui uskuda Urmas Kaju kirjeldust tema raamatust, on nood saadud tasust “pilves nagu narkarid”.
Kaju unenäo-pihtimuse järgi on esialgne rahajagamise skeem niisiis Eesti Panga presidendi Kallase juures paika pandud. Peamiseks kulleriks ja vahemeheks on tema abi Rein Kits. Samuti mängivad oodatavate 2 miljoni dollarini küündivate dividendide jagamisel Kaju versiooni kohaselt rolli panga asepresidendid Kraft ja Teimann.
Aastal 2002, mil Kaju selle pihtimusega esineb, on aga Eestis järjekordse ühiskondliku, õigemini juhtivate erakondade vahelise kokkuleppena paika pandud 10 miljoni teemat mitte puudutada. Kokkuleppena selles mõttes, et 10 miljoni dollari kadumise küsimust Kaju raamatu pihtimuse valguses taaskäsitleda näib teistele erakondadele mõttetu. Riigi võtmepositsioonid on endiselt mehitatud reformierakondlastega. Tõsi, olukord ähvardab muutuda 2004–2005. aastal, mil võimul on ootamatult poliitikasse murdnud Res Publica ja erakond Isamaaliit lobeerib Riigikogus eriuurimiskomisjoni moodustamist VEBist (Vene Vnešekonombankist) külmutatud Eesti ettevõtete raha kadumise uurimiseks. VEBist said salaja just nagu külmunud raha, kokku 47 miljoni dollari väärtuses välja võtta vaid mõned eestimaised finantsinstitutsioonid.
Toonast justiitsministrit Ken-Marti Vaherit umbusaldatakse seoses reformierakondlikus meedias lõkkele puhutud mõõdikuteskandaaliga, mille jooksul süüdistatakse justiitsministeeriumi katsetes kehtestada korruptantide püüdmiseks nn plaanimajandus.
Peaminister Juhan Partsi valitsus astub tagasi ja võimule saab reformierakondlase Andrus Ansipi valitsus. Oht on taas likvideeritud ning kui ajaloo hõlma on edukalt suudetud suruda isegi nii oluline skandaal kui mõnede Eesti finantsasutuste poolne salajane raha väljavõtmine Venemaa VEBist, mida siis rääkida Kallase 10 miljonist dollarist.
Järgneb…
Virgo Lepassalu