03.05.2019
Kalle Grünthal
Riigikogu asendusliige, EKRE Järva- ja Viljandimaa ringkonna aseesimees Kalle Grünthal kirjutab arvamusloos sellest, et Eesti poliitiline süsteem on lagunemas ning oma roll selles on presidendil ja meedial.
„On levinud kõnekäänd, et ajalehega võib tappa kärbse ja inimese. Kärbse füüsiliselt. Inimese vaimselt ja füüsiliselt. Füüsiliselt siis, kui ajalehes kirjutatu inimese närvikava lõplikult sassi ajab.
Ning hoidku oma suud kinni need, kes pole pidanud tundma ja taluma tema kohta kirjutatud kriitilisi artikleid ajalehes. Lehes kirjutatu saadab sind aastaid taagana ning ruineerib igapäevaelu, vaatamata sellele, et lugejad on selle juba ammu unustanud.
Seetõttu vaatan õudusega, millist lintšimist, ehk omakohut, paneb ajakirjandus toime endise ministri Marti Kuusiku, tema naise, laste ja nende lähikondlaste suhtes ning millega ühineb isegi Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid. Anonüümsete allikate kasutamine Kuusiku suhtes, on tekitanud olukorra, millest tal ei õnnestu enam ilmselt kunagi vabaneda, olenemata sellest, kas ta on selles süüdi või mitte, sest rahvas teab, et ajaleht ei valeta.
Sisuliselt on ajakirjanikud toime pandud kogukondliku „tapmise“ enne süüdimõistvat kohtuotsust, millele ei ole ega saagi kunagi olla vähimatki õigustust. Kahjuks kinnitab toimunu aga seda, et Eestis eksisteerivad paralleelselt nii kogukondlik kui ka seaduslik õigusmõistmine ning viimane ei ole veel võitnud. Kas viimane võidab või mitte, oleneb aga riigi haldussuutlikusest ja järjekindlusest.
Miks ma julgen kirjutada, et Marti Kuusiku ja tema pereliikmete osas toimub ajakirjanduslik omakohus? Aga seetõttu, et hetkel puuduvad tema suhtes igasugusedki tõendid temale ajakirjanduse vahendusel omistatud süü osas.
Ei hakka siin filosofeerima selles osas, millistel kaalutlustel, miks ja kuidas ajastati Marti Kuusiku lugu just valitsuse kinnitamise ajajärku, sest ei taha olulisemast kõrvale kalduda. Oluline on aga see, et ajakirjanike poolt on tema au ja head nime teotatud teadlikult ja õigustatud kriitika piiri tarbetult ületades. Ilmselge sooviga Marti Kuusikut kahjustada, sest au ja hea nimi seondub ka õigusega, mitte olla avalikkuse ees kurjategijaks enne sellekohase lõpliku kohtuotsuse jõustumist. Lühidalt nimetatakse seda süütuse presumptsiooniks.
Siinkirjutajale meenub analoogne juhtum lähiajaloost, kus toimus sarnane infooperatsioon. Toon näite oma kohtupraktikast, kus osalesin protsessis politseinik Väino Neido esindajana.
1994 aastal, peatasid politseinikud Järvamaal Mäos, dokumentide kontrolliks veoauto, mille koormaks oli varastatud alkohol ja maiustused. Auto koormaks oleva kauba kontrollimise käigus avasid kaks kurjategijat ootamatult politseinike pihta tule, mille tagajärjel neljast politseinikust kaks hukkusid ja üks sai raskelt vigastada. Neljas politseinik, Väino Neido, pääses tekkinud tulevahetusest eluga.
Soovimata minna detailidesse, tahan märkida vaid niipalju, et Politseiameti arvates oli Neido oma kaaslaste hukkumises osaliselt süüdi ning Neido kõrvaldati ebasobiva käitumise tõttu politseitöölt. Paralleelselt toimus samal ajal ka Neido avalik „ristilöömine“ läbi ajakirjanduse, milles heideti talle ette sisuliselt „seitset surmapattu“.
Nii ajakirjanike artiklite kui ka rahva hulgas levinud juttude põhjal kujundati Neidost peaaegu traagiliste sündmuste põhisüüdlane. Tähtsust ei omanud isegi see, et keegi eelmärgitutest ei teadnud ega saanudki teada tegelikke faktilisi asjaolusid. Alusetutest juttudest piisas aga täielikult, et kujundada ebaõige arvamus Neido suhtes.
Ettevõetud käik kohtusse tõestas aga vastupidist – Väino Neidol puudus igasugunegi süü toimunu osas ning ta ennistati politseisse tagasi. Õigeksmõistvas kohtuotsuses sai kohtuniku poolt palju kriitikanooli, oh üllatust, hoopis Politseiamet.
Eeltoodud näite varal tahan märkida, kuivõrd subjektiivne, ebaõige ja ka ohtlik võib olla kellegi inimese anonüümne arvamus või vihje ehk otsesõnul öeldes „koputamine“, kui ei teata toimunud sündmuste osas tegelikke asjaolusid. Muide Neido puhul kujundas toona inimeste arvamuse Politseiamet, kes läbi ajakirjanduse püüdis ennast toimunu suhtes puhtaks pesta ja süü Neido kaela veeretada.
Siit tuleks otsida vastust ka „koputajate“ tegevuse suhtes üleüldse ning põhjustele, miks Marti Kuusiku osas toimub selline mastaapne infooperatsioon, tema kõrvaldamiseks ministri kohalt. Tõenäoliselt on kellelgi midagi väga karta.
Kogu selles loos on aga üks eriliselt hirmu tekitav asjaolu. Avaliku ristilöömisega on ühinenud ka Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid, kes on jätnud kõrvale põhiseaduslikud väärtused, mille kohaselt peaks president vankumatult olema erapooletu ja õiglane põhiseaduse valvur. Eirates põhiseaduses märgitud süütuse presumptsiooni põhimõtteid, on ta tahtlikult andnud avalikkusele signaali, et anonüümsete süüdistuste esitamine ajakirjanduse vahendusel on piisavaks aluseks inimese süüdistamiseks ilma kohtuta.
Kui see ei ole põhiseaduslik kriis, siis mis see on. Ütlen otse, Eesti Vabariigi presidendi ametinimetuse tiitel on Kersti Kaljulaidi poolt täielikult ära määritud. Tegemist on vaid naisterahvaga, kes kasutab Eesti Vabariigi presidendile mõeldud hüvesid ning kes ei vääri selles ametis lugupidamist.
Need järeldused tulenevad Vabariigi Presidendi ametivandest, milles Kersti Kaljulaid ametisse astudes tõotas pühalikult kaitsta vankumatult Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada talle antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Vabariigi kasuks. Kahjuks olid need vaid tühjad sõnad.”