Ilmselt teavad kõik lugu kilplastest, kes otsustasid ehitada maja, kuid unustasid aknad teha. Võimas ehitis, kuid sees nii pime, et ei näe näppugi suhu pista. Selle asemel, et aknad seintesse sisse raiuda, leidis üks esikilplane, et toome parem kotiga valguse tuppa. Vehkisid siis vennikesed päeva otsa palehigis, kuid majas valgemaks ikkagi ei läinud.
See lugu meenus mulle siis, kui sellel nädalal käis Euroopa Liidu asjade komisjonis (ELAK) vastne majandus- ja taristuminister Riina Sikkut, küsimaks luba vähendada gaasi tarbimist saabuval sügis-talvisel perioodil 15 protsenti ja juhul, kui gaasiturul esinevad tõsised tarnehäired, võiks liikmesriikide otsusega välja kuulutada ka Euroopa Liidu tasemel häireolukorra, mille korral muutuks see eesmärk kohustuslikuks.
Sikkut selgitas komisjonile, et Eesti jaoks on kõige tähtsam Euroopa Liidu ühtsus ja Venemaale sõnumi andmine, et energiat ei saa kasutada relvana, ning Euroopa Liit on valmis ka raskeid otsuseid tegema, pannes oma rahvad püksirihma pingutama.
Kuulan minagi seda ambitsioonikat plaani, kuid siis turgatas pähe üks mõte. Nimelt Venemaa kallaletungist Ukrainale on möödas juba üle viie kuu, mille käigus on Venemaale kehtestatud erinevaid sanktsioone. Alates individuaalsetest, mis hõlmavad isikute reisikeelde ja varade külmutamist. Edasi majandussanktsioonid, mis seotud impordi- ja ekspordipiirangutega, eesmärgiga maksimeerida sanktsioonide negatiivset mõju Venemaa majandusele.
Lisaks sanktsioonid maantee- ja meretranspordi suhtes, et piirata Venemaa tööstuse suutlikkust omandada olulisi kaupu. Sanktsioonid lennundussektoris, mille tagajärjel on igat liiki Venemaa lennuettevõtjatel keelatud Euroopa Liidu lennujaamadesse sisenemine ja Euroopa Liidu õhuruumist ülelendamine. Lisaks on Euroopa Liit keelanud kõik Venemaa keskpanga reservide ja varade haldamisega seotud tehingud Venemaa keskpangaga.
Ilmselt pole loetelu siin täielik, kuid juba nende sanktsioonide põhjal võiks julgelt väita, et Venemaa majandus on kohe kokku varisemas ning meie probleemid seoses inflatsiooni ja kõrgete energiahindadega on vaid kärbsemust paberil.
Saigi siis seoses eelnevaga esitada ministrile konkreetsed küsimused: Kui palju maksab Venemaal autokütus? Kui palju on Venemaal esmatarbekaupade hinnad tõusnud? Kui palju on sanktsioonide tagajärjel sealseid ettevõtteid pankrotti läinud ning millist mõju on sanktsioonid kogu Venemaa majandusele avaldanud?
Ministri vastused olid lihtsalt hämmastavad! Ta ei pidavat sanktsioonide majandusliku mõjuga kursis olema. Samuti ei tundvat ta Venemaa Äriseadustikku, et saaks pankrottide osas midagi tarka öelda. Ainuke asi, mida vastne minister oskas rääkida, oli see, et turismireise ei saa Venemaa kodanikud enam teha. Ja oligi kõik!
Kuna olin eelnevalt kodutöö ära teinud, siis oma kommentaaris ministri vastusele märkisin, et nii elektri kui ka kütuse hinnad on kõik endisel tasemel. Kauplustes pole mingit hinnatõusu toimunud ning kõike on piisavalt. Moskvas käivad esinemas isegi välismaa artistid ning nagu me teame meie siseministri vastusest ei ole Euroopa Liitu pääsemine Venemaa kodanikel läbi Narva tollipunkti samuti mitte mingi takistus. Seega sanktsioonide mõju Venemaale on sisuliselt null.
Hätta sattunud ministrile tormas muidugi appi ELAK-i komisjoni esimees Siim Kallas, kes märkis, et Venemaa on sisuliselt Nõukogude Liit ning riik ei lase seal hindadega mängida.
Muide, Siim Kallas ütles selle lausega välja ka kogu tõe kuidas Eesti inimeste majanduslikku olukorda leevendada ning mida EKRE on ka kogu aeg nõudnud.
ELEKTRI JA KÜTUSEHINNAD PEAVAD OLEMA RIIGI KONTROLLI ALL
Ei ole ju normaalne, et iseseisva riigi majandust ja toimetulekut juhib börsiettevõtte. Kokkuvõttes võib öelda, et praegusel juhul oleme olukorras, kus kahjuks kõik Venemaale kehtestatud sanktsioonid mõjutavad vaid meie toimetulekut.
Selle kõige peale tahaks küsida. Kui kaua, me veel peame kilplaste kombel kotiga valgust tuppa tassima või on mingisuguste kurjamite soov lihtsalt meie normaalne elu täielikult tuksi keerata?
Kalle Grünthal, EKRE Riigikogu saadik