Kalle Grünthal: kuidas ma spordimehe ja poliitiku tegevuse sassi ajasin

EKRE liige ja kandidaat Riigikogusse Järvamaalt Kalle Grünthal kirjutab oma humoorikas loos “Avalik vabandus Öötla rahva ees ehk kuidas ma spordimehe ja poliitiku tegevuse sassi ajasin” tegelikult päris tõsiseid ja mõtlemapanevaid asju.

“Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et meie erakonna liige ning kõva spordimees Riho Kapp hakkas mulle nagu uni peale käima, et osaleksin koos temaga ühel 17-kilomeetrisel rahvamatkal. Ja et oma sõnadele rohkem kaalu anda, teatas ta tähtsalt moel, et sellega tähistatakse 100 aasta möödumist Vabadussõja olulisimatest murdelahingutest, sest matkamine toimub Kaitseliidu eestvedamisel omaaegsel rindejoonel, deviisi all “Siitsaadik ja mitte enam!”.

Seda ma ei tea, kas Riho ka kalamees on, aga selle öeldud lausega olin ma peibutussööda näljase ahvena kombel alla neelanud. Mis seal siis ikka, sporti on noorpõlves kõvasti tehtud ja asi see 17 kilti siis ära visata ei ole. Et asi ikka tõsine oleks, otsustasin trassi läbida EKRE sümboolikat kandva neli kilogrammi kaaluva Eesti lipuga. Noh, ikkagi nagu rindejoon, sest siis oli ju ka tolleaegsetel sõjameestel vintpüss õlal.

Pealegi ka küünalde asetamine mälestuskivi avamisel ning võidutule süütamine. Kohapeale jõudes oli igatahes uhke värk. Rahvast muudkui vooris juurde, televiisori onud sihtisid hoolega oma torudega (mitte püssid) rahvast, süüdati lõke ning kõigil tuju hea.

Siis läks aga asi ametlikuks. Kaitseliidu mundris kohalik koolmeister Indrek pidas kõne, mille järel Värk (seekord linnapea) tõmbas mälestustahvlilt lina ära. Kaamerad muudkui surisesid ning tähtsad tegelased andsid intervjuusid.

Lõpuks jõudis kätte aeg teele asuda. Kuulasime ära koolmeisteri juhised, et tema käib kõige ees, siis Vodja kooli lapsed ning siis kõik teised. Mundris mehe käsk on täitmiseks ning matkalised hakkasid ennast paika sättima. Paika sätiti ka mind, sest spordimees Riho teadis täpselt, et stardis peab asuma võimalikult ees, ehk siis kohe peale Vodja kooli õpilasi. Seejärel anti start ning kogu seltskond matkalisi hakkas liikuma.

Peab ütlema, et koolmeister pani kohe täisgaasi peale, nii et õpilased hakkasid tasapisi üldisesse massi sulanduma. Midagi polnud parata, sest lapse samm on ikkagi natuke lühem, kui mõnel täisjõus mehejõmmil. Nii avastasimegi koos Rihoga end ühel hetkel suhteliselt matkajate rivi eesotsas, kohe koolmeistri järel. Ainult neli-viis poissi-tüdrukut olid suutnud koolipapa tempos püsida.

Nii me siis marssisimegi, ilm ilus, tuju hea, mõtted uitamas ei tea kus. Aga seda rõõmu ei jätkunud kauaks. Ühel hetkel tekkis minu kõrvale ähkides ja puhkides üks vennike, kes teatas, et tema, kui korraldaja tahab, et me kõnniksime tagapool. Sain aru, et olin rivikorra suhtes kokku keeranud suure jama ning aeglustasin kohe sammu.

Siis aga järgnes lause, mis võttis mind esialgu täiesti sõnatuks. Tema Vodja kooli direktorina ei taha, et Vodja kool käib EKRE lipu järel. Ütles ja kadus. Marssisin vaikselt edasi, kuid iga sammuga tundsin, et minu sisemuses mingi masinavärk aeglaselt tuure kogub ning mõne hetke pärast olin oma endisel kohal rivi alguses tagasi. Kõõritasin ka üle õla tagasi vaadata. Päris vinge oli. Kõik matkalised marssisid EKRE lipu järel.

Kuna seesmine masinavärk ei olnud tuure veel päris maha käinud, läksin esimeses peatuses, kus koolipapa pajatas parajasti lugu sellest, kuidas vabadussõdalased punaste luuregrupi maha nottisid, otsima “direktorit”. Lihtsalt tahtsin põnevusest teada saada, miks avalikul üritusel on EKRE lipp keelatud. Selgus, et direktorina esinenu ei olnudki direktor, vaid hoopis Vodja kooli juhataja Priit Saareleht.

Aga ega siis ametinimi meest riku, olgu ta siis direktor või juhataja. Küll aga ei osanud ta viisakas vormis arendatud lühiajalises vestluses põhjendada arusaadaval viisil, miks avalikul üritusel ei tohi EKRE lippu välja tuua. Hädine selgitus, et aga mis siis saab, kui kõik erakonnad tulevad matkale oma lipuga, oligi ainuke selgitus ning kadunud ta rahvahulka oligi. Minu osaks jäi talle selle selgituse peale ainult pika näoga järele vaadata.

Panin imestusest laiali vajunud suu korralikult jälle kinni ning suundusin uuesti rajale. Lülitasin käimise ajal sisse ka turbo, sest spordimees Riho liikus juba kaugel eespool, kuna tema jaoks oli hetkel kõige tähtsam sportlik tulemus. Peab tunnistama, et ega talle järgi jõudmine polnudki kuigi kerge, sest vaatamata sellele, et olen tast noorem, vehkisid Riho jalad edasi minna nagu “Singeri” õmblusmasina nõel.

Tagaajamise käigus möödusin ühest naiste pundist, kelle hulgas tundsin ära ka ühe palgalise kohaliku sotside projektijuhi. Tervitasin rõõmsalt ja sain tema poolt ka heatahtliku komplimendi osaliseks. Komplimendi lõppu lisatud kommentaar, “oi kui kole lipp” ei rikkunud aga enam tuju, sest elu on näidanud, et ega sotside juttu nagunii täielikult uskuda ei saa. Etteruttavalt märgin, et tegelikult oli mul õigus, sest pärast matka lõppu, kui värske õhk mõistuse selgeks teinud, ütles projektijuht ohates mulle, et praegu olen küll sotside palgal, aga pärast valimisi peab vist üritama teile tööle tulla.

Nii siis jätkasin oma tagaajamis maratoni, kuni lõpuks pea märg ja jopehõlmad suurest palavusest eest lahti, sain spordimees Riho kätte. Selliselt meie tandem järgmise vahefiniši, Öötla mõisa juurde jõudiski. Tahtsin matkarajalt Öötla mõisa juurde maha keerata, sest seal oli hulk kohalikku rahvast tulnud matkalisi tervitama ning soov oli ka nendega kohtuda ning näidata, et EKRE on ka rajal. Sellest aga ei tulnud kahjuks midagi välja.

Kõik on kindlasti kuulnud, kuidas saatan seab normaalsetele inimestele elus oma võrke üles ning veab neid valele teele, sest egas inimesed kunagi ikka ise ei eksi, need kõik ju vanatühja vembud. Olen eelnevalt kuulnud viinakuradist ja mõnest paharetist veel, kes inimesi kimbutavad, kuid et ka spordivallas on oma saatan peidus, seda ma ennem ei teadnud. Minu kindel soov, minna mõisa juurde, kukkus läbi, sest spordimees Riho teadis rääkida, et praegu ei tohi seisma jääda. Lihased jäävad kangeks, jahtud maha ning pealegi oleme juba peaaegu esimesed.

Nii ma siis hetke endaga aru pidades jäin spordis kehtivatele põhimõtetele kindlaks ning suundusin taas rajale. Ärge nüüd palun arvake, et spordimees Riho on mingi spordisaatana käsilane. Kaugel sellest, inimene langetab otsused ikka ise ning seekord sai Öötla rahvas vaid minu kandu imetleda. Teel finiši poole tegime peatuse veel ka Peetri kiriku juures, kuhu asetasime  Vabadussõjas langenute mälestuseks küünla.

Matk lõppes Müüsleris mälestusmärgi juures, kus jällegi surisesid kaamerad, peeti kõnesid ning süüdati küünlaid. Viimasena ronisin kõnepulti ka mina. Kui kõik eelnevad kõnelejad olid jäänud delikaatselt 100 aasta taguste sündmuste juurde, siis mina julgesin tolleaegset vabadusvõitlust võrrelda tänapäevaga, kus Eesti rahvas peab oma kestma jäämiseks lähtuma samast põhimõttest – “Siitsaadik ja mitte enam”. Kõne lõppedes ootasin hirmuga, kuidas sellele otsesele väljaütlemisele rahvas reageerib. Plaksutasid.

Paar päeva hiljem sain aga äkki ootamatu kõne, kus üks kohalik Öötla mees pahandas, et miks EKRE lipp ei jõudnud mõisa juurde, kus kohaletulnud tahtsid EKRE-lasi tervitada. Mis mul muud öelda oli, kui puterdasin kokku sama põhjenduse, mida ma eelnevalt kirjeldasin.

Lähtudes eeltoodust vabandan kõikide nende ees, kes ootasid asjata EKRE lippu mõisa juurde. Tunnistan oma tehtud viga ja luban, et sellised asjad ei kordu. Mis teha, kui spordikurat osutus poliitikust tugevamaks.”