09.02.2021
Kalle Grünthal
Riigikogu liige Kalle Grünthali pani täna parlamendi ees presidendi otsevalimise eelnõu tutvustades igale Riigikogu liikmele südamele ja pöördudes nimepidi mitme kolleegi poole, et nad järgiksid oma südamehäält, mitte ei juhindu partei poolt etteantud suunistest. Tegelikkuses hääletas selle seadusemuudatuse tagasilüllamise vastu ainult EKRE fraktsioon.
Kalle Grünthal: „Täna on Eesti rahva jaoks ülioluline päev. Olen esitanud Riigikogu otsuse “Rahvahääletuse korraldamine Eesti Vabariigi Presidendi otsevalimise küsimuses” eelnõu, mille eesmärgiks on küsida Eesti Vabariigi kodanike seisukohta selle kohta, kas president peab olema Eesti rahva poolt valitav. Eelnõu esitamise sihiks on vajadus saada teada rahva arvamus, milline on nende seisukoht presidendi valimiste küsimuses. Sest kahjuks on praeguse kehtiva seaduse järgi toimuvad Eesti Vabariigi presidendivalimised muutunud vaid kitsa ringi pärusmaaks.
Presidendi valimised toimuvad kõigepealt Riigikogus salajasel hääletusel ja kui seal kolme vooru vältel võitjat ei selgu, peetakse kaks vooru valimiskogus. See kogu koosneb Riigikogu liikmetest ja kohaliku omavalitsuse volikogu esindajatest. Kellest koosnev valimiskogu? Viimastel, enne haldusreformi toimunud 2016. aasta presidendivalimiste ajal lähetas valimiskogusse oma esindajad 213 omavalitsust pluss 101 Riigikogu liiget, kokku 334 valijameest. Sellel aastal on valimiskogus suuruseks vaid 208 liiget, seega 101 Riigikogu liiget ja 107 kohaliku omavalitsuse esindajat. Valijameeste arvu vähenemine on tingitud haldusreformist, mille tulemusena paljud omavalitsused ühinesid. Seega on kokkuvõtlikult valijameeste arv vähenenud 126 liikme võrra. Teine oluline faktor on see, et Eesti Vabariigi president peaks olema rahva ühendaja ja sidustaja, kes ei ole saanud oma ametipostile erakondlike võimumängude tulemusena. Nende protsesside tulemusena on aga kahjuks tekkinud olukord, kus rahvas on veelgi rohkem kaugenenud võimalusest teostada oma õigusi, rääkides kaasa riigile olulistes esindusdemokraatia küsimustes.
Eelmärgitud olukorrast tulenevalt on igati mõistlik ja viimane aeg küsida antud küsimuses rahva arvamust, mida nad arvavad võimalusest, et presidenti peaks valima rahvas. Ühiskonnauuringute Instituut on 2018. aastal teostanud väärtushinnangute uuringu, mille kohaselt toetab Vabariigi Presidendi otsevalimist hinnanguliselt kolmveerand kõigist valimisõiguslikest kodanikest. Ka tänane Postimees kajastab selles küsimuses rahva arvamust ja hetkeseisuga pooldab presidendi valimist rahva poolt 68%, vastu on 24% ja arvamus puudub 8%-l. Aga pole ju saladus, et uuringus ei osale siiski kogu Eestimaa rahvas, vaid väike grupp inimesi. Seega oleks ülim vajadus saada teada rahva tegelik arvamus, mis ei põhine mitte uuringute baasil, vaid rahva otsesel küsitlusel. Rahvahääletust ei tuleks karta. Näiteks Šveits, kus viimase 12 aasta jooksul on toimunud 105 rahvahääletust, on kujunenud kõige uuendusmeelsemaks haritumaks ning üheks jõukamaks ja õnnelikumaks ühiskonnaks maailmas.
On kõlanud seisukohti, et selle rahvahääletuse läbiviimine on põhiseadusevastane. Aga kontrollime üle. Asjas puudub vaidlus, et põhiseaduse § 1 järgi on kõrgeima riigivõimu kandjaks rahvas. Samuti puudub asjas vaidlus, et põhiseaduse § 56 järgi teostab kõrgeimat riigivõimu rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu kahel viisil: esiteks Riigikogu valimisega ja teiseks rahvahääletusega. Vaidluse all ei tohiks olla samuti asjaolu, et põhiseaduse § 105 järgi on Riigikogul õigus panna seaduseelnõu või muu riigielu küsimus rahvahääletusele. Minu poolt esitatud eelnõu ei ole seaduseelnõu ja see on kategoorias “muu riigielu küsimus”.
Siinkohal tahaks näha seda Riigikogu liikmest rahvasaadikut, kes tahaks väita, et eelnõus esitatav küsimus, kas president peab olema Eesti rahva poolt valitav, ei ole riigielu küsimus.
Põhiseaduse § 106 sätestab, et rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi. Täpselt samasugune definitsioon on muide kirjas ka rahvahääletuse seaduse § 1 lõikes 2, “Rahvahääletusele pandavad küsimused”.
Nüüd aga esitan retoorilise küsimuse. Kes rahvasaadikutest julgeb väita, et minu poolt esitatud eelnõus küsimus, kas president peab olema Eesti rahva poolt valitav, on mingilgi määral seotud eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusega? Millegipärast ma olen arvamusel, et nii julget Riigikogu liiget siin saalis ei ole. Järelikult puudub vaidlus ka selle üle, selle küsimuse üle, et minu poolt esitatud eelnõu on põhiseadusega vastuolus. Sellise küsimuse esitamist põhiseadus ei keela.
Juba 33 aastat tagasi, 1988. aastal loomeliitude ühispleenumil küsis Heinz Valk siinsamas saalis, samas kõnepuldis: “Kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis on?” Kas pole see mitte ülestunnistus, et osa Riigikogu liikmeid ei tegutse mitte rahva, kelle tahet ollakse valmis eirama, kui see ei lange kokku võimuerakondade endiste kavatsustega, vaid eelkõige iseenda huvidest? Kuidas saab see seltskond edaspidi tõsimeeli rääkida mingitest rahva esindamisest?
Ma tean, et osa erakondi, nagu Reformierakond, Keskerakond, Isamaa, sotsiaaldemokraadid, on selle eelnõu osas võtnud eitava hoiaku, motiveerides seda sellega, et aeg ei ole veel küps, eelnõu on põhiseadusvastane, eelnõus toodud kuupäev on vale jne, jne. Olge siis pealegi vastu ning ma ei kavatsegi hakata erakondade mõtteviisi ja seisukohti kuidagi kallutama, sest sellel nagunii ei ole tulemust.
Ent asi on selles, et selle läbitungimatu müüri taga, mille nimeks on erakond, peituvad siiski inimesed. Need on Riigikogu liikmed, rahva esindajad, valitud just rahva poolt viimaks ellu neid lubadusi, mida nad jagasid valimiste eel. Tuletan meelde, head Riigikogu liikmed, et teid ei valinud Riigikokku mitte erakond, vaid rahvas. Aga miks te siis ometi peidate ennast selle anonüümseks tegeva müüri taga, mille nimeks on erakond?
Aeg on lüüa selg sirgeks ja käituda oma südametunnistuse kohaselt ning tasuda võlg rahva ees. Igal Riigikogu liikmel on olemas vaba mandaat. Kes ei mäleta, tuletan meelde. Riigikogu liikme staatuse seaduse § 17 lõige 1 sätestab: “Riigikogu liige on sõltumatu. Ta täidab rahvaesindaja ülesandeid kooskõlas põhiseaduse, seaduste, avalike huvide ja oma südametunnistusega.” Ja praegu on just see koht, head rahvasaadikud, kus teil on võimalus näidata oma südametunnistuse puhtust ja selle südametunnistuse olemasolu ning olla kõrgem – rõhutan: olla kõrgem – erakondlikest mängudest, täites rahva soovi, andes rahvale kätte tegeliku võimu, millest nii kenasti räägib meie põhiseaduse §1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandjaks on rahvas.
Te peitute selle kõrge ja läbitungimatu müüri taga, mille nimeks on erakond.
Aga sina, Kristina Šmigun-Vähi, kes sa oled kahekordne olümpiavõitja ja maailmameister suusatamises, kas mäletad, mismoodi rahvas sulle raja ääres kaasa elas? Karjudes: “Kiku! Kiku!” See hüüe andis sulle kindlasti juurde jõudu. Meenutan, et pärast ühte järjekordset võitu leidsid sa võimaluse isegi hilisel tunnil enne kojuminekut sõita läbi Paidest. Kas mäletad seda? Rahvas karjus samamoodi. See oli sellepärast, hea Kristina, et rahvas armastab sind. Nüüd on sinu kord olla rahvale toeks. Anna palun rahvale selleks võimalus! Sest sinu käes on nupp, mis otsustab rahva saatusele.
Kaido Höövelsoni alias Baruto, meie Riigikogu Kalevipoeg, kes sa oled selja prügiseks teinud tõusva päikese maa sumomeistritel. Rahvas on elanud sinu võitlustele ja võitudele kogu hingest kaasa, sest sa oled olnud rahva jaoks ülioluline. Just sinult pärineb tsitaat “Olgu siin nii sitt elu kui tahes, sünnimaa on ikka sünnimaa, Isamaa on isamaa.” Sul on võimalus jääda praegu sama armastatuks, nagu oled olnud, andes rahvale võimaluse, mida nad soovivad. Tee oma sitt elu paremaks.
Marika Tuus-Laul, rahva armastuse teenisid sa sära sellega, et juhtisid ETV-s seitse aastat ühiskondlikku kriitilist saadet “Knopka”, mida tegid ristiinimese kombel, lihtsalt ja arusaadavalt, ihu ja armastusega. Tundes sind ausa ja põhimõttelise inimesena, on sul võimalus rahva armastust enda vastu veelgi suurendada, sest tean, et sul on Riigikogu liikmele vääriline südametunnistus. Ma vähemalt väga loodan seda.
Jüri Ratas, mäletad, 5. novembril 2016 toimunud Keskerakonna 16. kongressil Paides valiti sind 654 delegaadi häältega erakonna esimeheks. Oma tänukõnes kongressile lubasid sa jätkata Keskerakonna legendaarse esimehe Edgar Savisaare valitud kurssi, seista rahva eest, mille üks lubadustest oli, et rahvas saaks presidenti valida. Tean, et viimaste Riigikogu valimiste eel külastasid ka Paidet. Ja üks pensionär ütles mulle hilisemas vestluses, et pärast sinuga kätlemist ta ei pesnud nädal aega käsi. See on ilma irooniata, sest rahvas uskus sinusse ja usub ka praegu, kuna sa lubasid seista rahva eest. Sul on võimalus seda eelnõu toetada ning tulla jällegi Paidesse puhaste kätega, mille võtab tervituseks vastu iga memm.
Jüri Jaanson, sinu meeletut tahet ning tõsist sportlasekarjääri ilmestavad igat karva medalid nii olümpiamängudelt kui ka maailmameistrivõistlustelt. Seda ei suuda igaüks ning rahvas oli sinu saavutustest otse öeldes sillas. Nad armastavad sind. Kuigi jah, Jüri, sul on üks väike libastumine olnud, kus abielureferendumi käigus kirjutasid tõenäoliselt läbi lugemata alla muudatusettepanekule, kus soovisid rahvalt teada, kas Eesti Vabariigis oleks parem elada, kui Eesti Vabariik kuuluks Venemaa koosseisu. Minu meelest, ma mäletan, sa palusid toona avalikult vabandust. Sul on võimalus ilmselgelt lunastada praegu oma eksimus ja vajutada eelnõu toetamise nuppu. Ja usu mind, hea Jüri, rahvas andestab sulle.
Kersti Sarapuu, minu hea kolleeg Paidest, ma tean, et sa teed praegu Paide linnapea valimiskampaaniat, suhtled aktiivselt pensionäridega. Aga mis näoga sa lähed nendega rääkima, kui sa täna seda eelnõu ei toeta? Ma luban sulle, et ma tuletan kõikidele valijatele seda meelde. See ei ole ähvardus, tähendab, hea Kersti. Sa oled tulnud siia rahva tahet täitma.
Annely Akkermann. Pole vaja küsida võib-olla seda, mida arvab Annely Akkermann, sest ma tean tema seisukohta. Kui ma temaga eile rääkisin, ütles ta ära: ma tahan küsida erakonnalt, kas ma võin jääda eriarvamusele. Miks sa, Annely Akkermann, küsid seda? Sul on rahva mandaat, sa oled oma otsustes sõltumatu, sa oled meretagune Kihnu naine. Mismoodi sa lähed oma saarele ja tagasi ja ütled, et ma ei anna rahvale häält?
Tuntud telesaatest populaarne mees Viktor Vassiljev. Suhtlesin sinuga eile ja sa ütlesid, et sulle meeldib ujuda vastuvoolu, et saada rohkem toitu. Erakond ei toeta seda, aga sinul on võimalus ujuda vastuvoolu ja seda eelnõu toetada. Mõtle selle peale.
Tean, et mõne aja pärast tuleb siia kõnepulti põhiseaduskomisjoni esindaja Lauri Läänemets, kes teeb ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Hea, Lauri, sa võid protsessuaalselt seda muidugi teha, sest nii nõuab reglement. Aga, Lauri, hääletamisel oled sa vaba ja võid eelnõu toetada, juhul kui sa tahad seda. Ma tõesti tahaks näha, kuidas sa kohalike valimiste kampaania käigus suhtled häälte kogumise eesmärgil rahvaga, kui sind saadab taagana kaelas just sinu enda isiklik otsus, et rahvas ei tohiks teostada kõrgeimat riigivõimu. Seda muidugi juhul, kui sa toetad seda eelnõu ja seda tagasi ei lükka.
Muide, head Riigikogu liikmed, see eeltoodu kehtib ka kõigi teiste kohta, kes ootavad tagasilükkamist. Rahvas ei jõua seda unustada, sest kohaliku omavalitsuse kampaania juba käib. Mis näoga te lähete nende ette? See ei olnud ähvardus, see oli meeldetuletus, millises olukorras me praegu oleme. Tuletan veel kord meelde: Riigikogu liige on oma poliitilistes otsustes vaba, sest rahvas on teid siia valinud ning kõrgeima võimu kandja meie riigis on rahvas. Ma palun kõigil rahvaesindajatel toetada seda eelnõu ja mitte seda tagasi lükata.“