12.04.2017
Mälberg
Head ja õiged sõnad kadusid liikuva pildi taha – tee hakul ei tea veel keegi, kuhu välja jõuame. Võõrast globaalkultuuri ja ideoloogiat on taevast sadanud oksendamiseni.
Kuid vaid omamaine aitaks meil vahet teha – mida me tõsikindlalt teame, näeme ja kogeme ning mis peamine: kultuurist leiaks hingepidet sellele, mida me veel ei tea, ei tunne ega oska õigeks pidada. Rahvuskultuur ajab kõveruse sirgeks, hämaruse valgeks ja südamed soojaks.
Kultuur on vaadete, uskumuste ja tunnete õige sulam inimese meeltes. Eesti isa ja ema annavad pojale või tütrele geenivara sündimisel. Kultuurimeem on nagu pealiskiht võileival, mille annab Eestile elatud elu – see loetud, kirjutatud, omavahel räägitud ning Eestis elades kogetud. See ei ole pelk kultuuriministeeriumi ega kulkaraha jutt – seda rahaga ei osta! Riiginisa solvunud suurused olgu vait ja vakka!
Kultuur imbub poliitikasse nagu ka poliitika kultuuri. Just seetõttu olid suurtel hetkedel riikide eesotsas vaimuinimesed nagu Havel, Meri ja Landsbergis – aga kus on nad praegu? Poliitbroilerid, juristid, eksperdid, arveametnikud ja prokurörid kultuurilünka ei täida. Poeedid aga võiks ja peaks, nagu Gustav Suits elutuld õhutades või lavastaja suudaks, nagu Jaan Tooming „laskis käele suud anda” ning kunstnik haaraks pintsli karjeks nagu Eduard Wiiralt „Jutlustajat“ luues.
„Miks küll istutab üks nn eesti kirjanik teiste pähe oma vildakaid multikulti, postpostpost globalistlikke ja wannabe mõtteid?“ küsib ajaloolane, rokkar ja luuletaja Mart Helme.
Igamees võib ju tulla ja küsida mida tahab, aga ega igaühele ikka ei vastata küll. Ent Mart Helme on muuhulgas (nüüd juba kõigepealt!) populaarsust ja jõudu koguva Konservatiivse Rahvaerakonna esimees. Temale ruttavad vastama kõik ja kuidas veel: solvunud minister, mõistlik riiklik esikirjanik, kõike selgitav lugupeetud kirjandusprofessor. Meedia aiva möllab kommida.
Aga miks oldi vagusi kui ehitati mõttetut Koidula piiripunkti, kasutut Saaremaa süvasadamat, Mäo ristmikku ja Saku õllekuuti või Räpina sadamat? Kas jabura Rail Balticu verist rööpajoont üle inimeste ja maastiku salaja vedavate tegelaste umbses toas hautakse ikka veel süüdimatult miljonitetinistamist? Kuidas tartlased taluvad Riia ja Turu ristmikul tolmu neelates tarbimistemplite ülbet kolearhitektuuri? Kui kaua lasevad kultuuritegelased küüditada haldushulludel kogukondi nagu loomi vagunites? Miks jätkub süüdimatu, orjastav ja sunnismaine jäätmevedu Lõuna- Eestist Tallinnasse? Kaua veel lajatab energiahiid elektriarvele otsa riigimakse – küll taastuva, küll aktsiisi, küll käibemaksu nime all? Pidev hala rahapuudusest raviasutustes ei võta kultuuriinimesi küsida ravimifirmade ja tugiteenijate ülikasumeid? Kaua veel lollitavad sotsioloogilaadsed ajupesijad rahvast suvaliste poolehoiuprotsentidega?
Või on kultuur nagu muinasjutt e-riigist, mis võõrandas rahva riigist, pihustas ja sortis inimesi nagu kärbseid ning müstifitseeris valimised? Kas võiksime XXI sajandil rääkida digitaalsest riigipöördest koos sellele järgneva põhiseadusliku korra hävinguga? Hakkame kainelt ja arukalt analüüsima mida me oleme saanud Euroopa Liidust? Mida võiksime heaks pidada, mida tõrjuda ja meist eemal hoida juba tänavusel suvel – Eesti on ju Euroopa Liidus eesistuja!
Praamikuningalt „sidruneid“ luniv broiler, hingepiinades tabletimürgitaja, salapervost kinnisvarahai, emapilastajast maksuinspektor, eurobeib mehi lantimas, libateadusi maaletoov professor, kataloogiarhitekt vinnamas plekist kuudi otsa egotrippi, kohustuslikus eluvõõruses kügelev naiskirjanik klaasmäe otsas, mis mureneb.
Martin Helme on lennutanud meeme „pead lendavad“, „tati ja traadiga koospüsiv valitsus“ ning „vesipeaga Tallinn“. Just kunstilised kujundid ja värvikad väljendid on olemuslikud kultuuriküsimused – võiks kirjutada sümfooniaid, romaane, luuletusi, lavastada Hamletit Alamkolka külas. Pealegi, tegelikult, meil pole enam aega! Me peame tegutsema!