10.10.2022
Kalle Mälberg
Krupa on seto küla Saatsest mõni kilomeeter teasel pool kordonit. Aegade algusest on siin elanud segakeelne rahvas – setod omaette, kalavenelased ja vanausulised omamoodi.
See ala kuulus Eesti Vabariigile kuni 1944. aastani, mil kõike ja kõiki kahtlustav Stalin otsustas kindluse mõttes Venemaa piire nihutada – tuttav teema tänagi!
Märgime siiski õigluse huvides, et aina uusi tükke ahnitseva Venemaaga on meil siiski üks tagurpidine pretsedent, mis üldpilti ei sobi justkui. Nimelt anti 1949. aastal Eesti NSV koosseisu tagasi Kulje lahe kaldal asuv seto küla nimega Podmodsa, kuhu soo ja veetõkke tõttu pole Venemaalt kuiva jalaga võimalik jõuda. Samal ajal jäeti Eesti NSVga maismaaga ümbritsetud kõrvalküla Tupki koos seitsme seto suitsuga ikkagi Venemaale. Täna ei ela seal kedagi, aga Eesti piirivalvuritel on pikem maa marssida. Lisan kuulujutu otse Setomaa kaldasse jäävast Kolpino saarest, mille kalmistule olevat maetud pool Kiievi Hustomeli lennuväljal Javelinide ja Stingeritega hävitatud Pihkva dessantdiviisi jäänustest.
Krupa külas elav Jelena on kohalik, 50-aastane õigeusklik vene naine, abielludes venestunud seto autojuhi Anatoliga sai keelemehe Villem Ernitsa setodele antud perenime Vares – Kulje kirikust vaadates olevat Tooliku vanaisa paistnud künkal kõssutava künnivarese moodi. Üleüldse andsid tookordsed keelemehed setodele kaunid nimed – Kaurilind, Pikksööt, Jõelaht, Luigelaid, Oroperv… Leena ja Toolikul on Eesti ja Vene passid, mis võimaldavad käia Eestis ja Soomes hooajatöödel – muul ajal aga elada sigade ja lammaste ning peenramaaga Krupas üsna lahedat elu.
Neil on poeg Koolja, kelle üle Leena eelmisel aastal Soomes jõulupärgi kokku sidudes uhkusega teistele naistele kõneles: “Moja gordost”.
Vene-Eesti topeltkodanik Koolja oli enne Ukraina sõda Vene sõjaväes jõudnud miinipildujate roodu jaoülemaks. Koolja tuli sõjaväest koju ja läks koos autojuhist isaga Norrasse ehitama, Jelena ema hoidis majapidamist kuni kogu pere talvel tagasi Krupasse tuli.
Veebruaris algas sõda. Septembri lõpus sai venestunud seto, Nõukogude Armee sideroodu eruseersant Anatoli Vares mobilisatsioonikutse. Lihtne olnuks tal sõita lihtsalt üle piiri ükskõik kuhu Euroopasse Eesti pass taskus, aga Anatoli läks… “Za rodinu!” Vähe sellest!
Poeg Nikolai tegi metavaliku Eesti ja Venemaa vahel, pöördumatu valiku, ta tuli Norrast koju ja läks vabatahtlikult…“Za otsom!”
Öeldakse, et kraabi venelast ja välja tuleb tsingiskhaan. Mis tapaisu ja julmus pesitseb nende lahkete ja avalate inimest peades, kes justkui sõbralikult seltsides äkitselt kangestuvad, hakkavad Putinit kiitma ja roiskuvat läänt kiruma – sedasama Euroopat, mille hüvesid nad ise isukalt tarbivad. Mõistmaks mõistmatut müstilist Venemaad märkame, et Rudolfi juudipoja Solovjovi, krimmiarmeenlaste järeltulija Margarita Simonjani Kremli propaganda ja Kisseljovi- Skabejeva ajupesu on vaid pealispind ja pool rehkendust – Moskoovia venelase ajukoore all ongi sadu aastaid kestnud nomaadi ja stepirahva orja rohkem, kui meiega sarnane soomeugri välimus end algul petta laseb.
Jelena Vares tuleb peagi Räpinasse, et Soome jaoks jõulupärgi punuma hakata.
Toolik ja Koolja mädanevad kusagil erioperatsiooni külmas ja märjas Donbassi kaevikus igatsedes peksta fašiste ning denatsineerida ukraina rahvast (mida iganes see tähendab), teisisõnu – tappa, vägistada, purustada, röövida ja hävitada.
Ukraina luuredroon on nende väeosa juba avastanud. Minuti pärast leiab neid Himarsi rakett…
Kalle Mälberg, vabaakadeemik