19.02.2023
Kalle Mälberg
Elmar Salumaa mäletab, et 1942. aastal ei löödud Ants Eskolale laagrivärava taga naelu pähe nagu neile, kes teesklesid surnut. Näljast nõrkenud näitleja visati autokasti, sest Moskvas ametikohtade pärast purelevatele juunipöörajatele oli teatrit vaja. Nõnda mäletab Paul Pinna…
Aastal 1967 ehk kakskümmend viis aastat hiljem (pluss 5 jäi ära) ei hoia Hamleti rollist väljumatu Ants Eskola väljasirutatud käsi mitte vaese Yoriku kolpa „Vanemuse“ etenduse järel.
Ta hüüab ülikooli kohvikus teatraalselt üle kaminasaali: „Kas see koht on vaba?“
Mina ja mu tollased sõbrad, peatsed komsomolid ja parteisõdurid, jälgisime tulevase NSV Liidu rahvakunstniku kehahoiakut lummatuina.
Sebides ja püüeldes siginesid viimasele kursusele jõudnud lõbusate õllesõprade sekka saladuslikult vaikivad pilgud, alles kuuenda õlle järel söandati häbelikult „Pravda“ juhtkirjadest pisut häbida… Loomuldasa irdusime üksteisest, sõlmus tänaste žurnalistide lemmikstamp – „lõhestumine“. Ehkki lõhe elab valdavalt põhjaranniku jõgedes.
Ent saatusesõrmel oli veel ootamatu pööre varuks.
Lippude vahetus tornidel jättis tublide noorkommunistide karjääri poolikuks, USAs saadeti tuhanded püüdlikult Poliitbüroo liikmete mausoleumi tribüünile tõusu tõlgendavad sovjetoloogid laiali.
Aastal 1992 ehk kakskümmend viis aastat hiljem (plusside ja miinusteta!) seisab kahvatu Juhan Viiding , veeklaas käes, kunstihoone ees. Hamletit mänginud näitleja ja jumala armuga paitatud poeedi väljasirutatud käsi ei hoia vaese Yoriku kolpa Draamateatri etendusel.
On õhtupoolik ja päike paistab tema peale: „Ma joon vett …Ja siin on minu tütar Elo Vee“ Üdi ei tüdinud kuni saatusliku lahkumiseni…
Veel kakskümmend viis aasta on möödunud.
Noorkommarite luhtunud karjääri kompensatsiooniks sünnitatud unelmateordu on Eestis katkematult võimul värelenud – ahnus, ülbus, vale ja kurjus on vettinud kõigist sigadustest sujuvalt käppadele maanduvate poliitvirtuooside lupjunud soontesse. Ent pioneeride ja komsomolkuste võimuvertikaali põlistamise poliibroilerite haudejaamast väljuvad ühtlases kolonnis aina uued tibud, kes ei põe mingeid sentimente raha haisemisest nagu Rooma keiser Vespasianus kuuldes oma poja Tituse kavatsusest maksustada Rooma peldikud.
Uusvõimurid lasevad rahumeeli Saatse Buchenwaldis nälgida onu Aavol, käsivad koertel pureda Toompeale meelt avaldama sammuvaid koroonadiktaadi vastaseid, vallandavad kahtlast sodi süstimata jätnud politseinikke, sõjaväelasi ja tervisehoidjaid.
Aga tarbetuid teste kokku ostnud ja miljoneid raisanud minister ja pedograafiahuvilise Valga pioneerijuhi isikuandmed on pühamast pühamad. Dr. Goebbelsi ja Andrei
Zdanovi usinad õpilased on arenenud – väike susserdamine ei loe, vale peab olema koletu!
Viimasel hetkel näljasurmast päästetud Aavo kurbloo summutab kikkiskõrvu kuuletuva õukonnameedia nutuvõru armastatud näitleja narkoloost, aga mitte diileritevõrgust, segadust külvab kellegi lätlase kaebus treeneri ja kõrgushüppaja suhetest, noor kõrgushüppaja kistakse alasti…
Totaalne sõda viimse võitluse maal ägeneb. Kindralid väljuvad kasarmutest tõmblema valimistules, uudistesaate avab ametnike karje rahast, järgneb süvariigi kangelastegude loetelu, kroonukeelse intervjuuga saate
lõpetab muutlik ilmateade. Kaugelt maalt leitakse poliitzurnalist, kellele tilgutatakse luul Putini koka platnoidearmee kavatsusest vallutada Euroopa Eesti rahvuskonservatiivide abiga – välismaiseks autoriteediks maskeeritud kõiketeadjat haamerdab allavoolumeedia söögi alla ja peale.
Ootel on maailma vapustav sõnum tiibeti munkadest, kes mõisatrepil ootavad käsku marssida Pekingi peale, ufonautsed õhupallid Ameerika kohal pekslevad pimeduses abitult, oodates EKRE suunised kuhu ja kuidas lennata.
Meedia kui ekreiitlik sõnumimuul. „Olla või mitte olla?“ Fertiilsust kaotava Ofelia ohked upuvad Hamleti nuuksetesse. „Surra, uinuda…“
Võib-olla undki näha viiest rikkast riigist, kuldses orus voolavast piimajõest…
Või võidelda, tõstes mõõgad hädamere vastu!
Kalle Mälberg, vabaakadeemik