08.10.2022
Kalle Mälberg
Sel 1939. aasta sügispäeval seisis Komarovka juures Eesti piiri traattõkete taga Nõukogude armeekindrali Meretskovi staabivagun pikalt. Pikka meelt pidid raudtee äärses poris üles näitama ka Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner, rivikorraga harjunud mees, aga veelgi enam Nõukogude Liidu Tallinna saadik Kuzma Nikitin. Säilinud fotodelt on näha eelmise päeva joomapaistetus, mida venelase kaabusirm varjata ei suuda.
Staabivagunis jätkus aga teeklaaside ja vodkastakaanide kõlin ning kardinate tagant piilusid kõrged ohvitserid, kuni lõpuks vaguniuksed avati alistunud kindralile, mõnede mäletamist mööda alles paar tundi pärast kokkulepitud aega. Stalinlikud kindralid juba oskasid välja pidada kõnekat pausi.
Seejärel ragiseid traattõkked ja staabivagun veeres hääletult alistunud Eesti Vabariiki, tulevasse ENSVsse.
Eesti sõdurid nutsid kui täitsid mõistmatu käsu. Nagu mõni aeg hiljem needki Eesti ohvitserid, kes marssisid vaguralt Värskast Petserisse, et olla kusagil Siberis mahalastud kui vaikivad voonakesed. Moskvast naasnud baasidelepingu allakirjutajate delegatsioonist aga putkas välisminister Karl Selter Genfi koos kahe pangaarvega, saadik August Rei olevat väidetavalt Riias tõmmanud kaabu silmile ja astunud otse Stockholmi lennukile, ehkki teatavasti oli Baltikum tihedas blokaadirõngas ning Soome lennuk „Kaleva“ koos USA, Prantsuse ja Rootsi diplomaatilise postiga tulistati alla Keri saare juures. Moskvast saabunud luurekolonel Richard Maasing põgenes laevatrümmis. Kaubandusdirektor Georg Meri viis oma perekonna, sealhulgas ka väike poiss, tulevane president Lennart Meri, Helsingisse, aga abikaasa Alice tõi lapsed jonnakalt tagasi Eestisse, otse karu kurku Siberisse.
Eesti välisluure rajaja Eduard Laaman ütles oma naisele, Poska tütrele, Moskva rongis uskumatu naiivsusega: „Ma tean, et venelased mu kinni mõistavad, aga hea käitumisega saan paari aastaga koju tagasi.“ Laaman hukati 1. septembril, tarkusepäeval Kirovis 1941.aastal. Murtud mees kindral Laidoner suri Vladimir vanglas enamvähem samal ajal kui tema kõrge kaasvang Saksa feldmarssal von Kleist. Konstantin Päts lõpetas Buraševo hullumajas…
Äsja 100. aastapäeva tähistanud Eesti Kirjanike Liidu juubeldustel ei räägitud, sellest, et liidu 53 liikmest asusid ligi pooled koos Semperi, Andreseni, Kärneri, Raua, Kruusi ja Varesega uut võimu innukalt poeesidega pärgama. Uku Masing kirjutas märtsis 1940 Tartu uusülikutest kirjameeste kohta: „On inimesi, kes ei talu, et nende kuuldes öeldakse midagi hindavat punase lipu kahvatuse ja jõuetuse kohta. Kirjanikke, kes oma tööde eest tahavad saada nii palju raha, kui saadakse kusagil USAs ja selle juures ikkagi nõuavad seda, mis nende arvates on kommunism.“
Heietused, nutuvõru suu ümber, teemal „aga mis me teha saime, kui jõud olid nõnda ebavõrdsed“, on leiutatud tädimeelsete „järjepidevuslaste“ poolt – demokraatlikku legitiimsust ei olnud Eestis juba 1934. aastast, veelgi vähem oli seda 1939. aastal. Alistub, kaotab au ja väärikuse see, kes pole vabadust väärinudki. Ori ei tahagi olla vaba, vabakslastud ori hakkab kas orjapidajaks, või otsib uue orjastaja.
Mis puutub aga sõjalisse külge, siis Eesti piiril oli 1939. aasta sügisel „rasputitsa“ ehk teedelagunemise ajal venelasi umbes 135 000. Eesti võinuks mobiliseerida 104 000 väljaõppinud meest, päevakäsk nr.1 oli nõnda hästi kodeeritud, et vaenlane poleks midagi märganud. Stalin küsiski Kremlis Ants Piibult: „Te ole muidugi mobiliseeritud, eks?“
Vene luurelennukid lendasid üle Eesti linnade ja kandsid ette, et midagi ei märgatud. Kahtlane! Stalin ei olnud kergeusklik.
Eesti pidanuks mehiselt kaitsma oma kodumaad, mitte ainult sellest paraadidel ja parketil variserlikult häält väristama nagu keegi „sõjaprintsess“ täna. Ent Eesti vettinud mägrad lorutasid ja jätsid moodsa relvastuse soetamata ning mobilisatsiooni väljakuulutamata ja mis peamine – pikalt istuma jäänud isekad Toompea ja Kadrioru poliitikud raiskasid ressurssi, petsid oma rahvast ninnunännu juttudega ning jätsid sisukalt vastu hakanud Soomega liitumata.
Marssal Mannerheim ja president Kallio saatsid veel detsembris 1939 Eestisse maad kuulama keeleteadlase Lauri Kettuneni, aga tulemusteta.
„Kuivagu see käsi mis lepingule alla kirjutab,“ ütles Soome president Kyösti Kallio. Ja tema käsi halvatuski 1940. aasta suvel kohe pärast Talvesõda ning president suri Helsingi raudteejaams hümnihelide saatel.
Jutud ebavõrdsetest jõududest on hale jama. Jõud on alati ebavõrdsed ja olud ebasoodsad. Eriti ebasoodsad olid olud Termopüüla mäekitsuses 300 spartalase ja 300 000 pärslase vahel. Siiski hüüdis spartalaste kuningas Loenidas lahingu eel: „Kui vaenlase nooled varjavad päikese, siis… võitleme varjus!“.
Ainult staabis tagalakindralitel, manöövritel ja sõjaplaanidel võivad klotsid ja joonekesed olla võrdsed, sõjaväljal kehtivad loodusseadused ja ühe oma kodu kaistav sõduri tahe on viit vaenlast väärt. Eestlane tahtis ja suutnuks kaitsta oma kodumaa au isegi siis kui lahing kaotatakse. Sinimägedes peatas 1944. aastal 25 000 meest kuuekordse ülekaaluga venelaste väe. Ka soomlaste viimane, Jätkusõja võidukas lahing juulis 1944, oli umbes samade jõuvahekordadega. Paraku aga, äraandlike poliitikute tõttu, tehti eestlaste viimane meeleheitlik katse auga kaitsta oma kodumaad, võõras mundris.
Et meie maailmapilt on pigem tagasikeerdu ja kalendaarne – ajaloos lapsikult heroilist Ümera lahingut otsiv – ausam oleks, kui peaksime ehk kuidagi tähistama ka oma rahvuslikke häbiväärsusi?
Kalle Mälberg, vabaakadeemik