16.08.2016
20160730_133510
Kui Meri oli tühjaks joodud, Päts söödud, Rüütel kannused kaotanud, ronis haisupommide vahel hüpeldes püünele Tema majesteet Irwkiisu Ise. Kahelpool, üleni valges, vehkides kätega ja seletades kõigil teemadel korraga ning samal ajal sääskedest pressitud vorsti järades (veganid kirtsutasid nina, arvates ekslikult, et vorstides on ikka veel liha).
Värskelt süütuse kaotanud Donald Duck University bakaleureus Õieli, üleküpsenud väitlussihtur, kummardus maani, kohendas salli ja väljastas taimetoitlusest peenhäälestatud poliitkorrektse verbaalse peerupahvaku otse Rahvusringhäälingu ammuli eetrisse: „Tänane väitluskultuur on uuringute kohaselt tasakaalustatud ja eetilisellt korrektne, euroopalike väärtustega kõigiti väetatud taim, mis transatlantiliselt uppumatu lennukikandja, Eesti Vabariigi, pardal, on ajanud liberaalsotsialistlikke demokraatiavõrseid, kasvatades uut kõikesallivat tulevikuinimest, kes ei söö midagi peale supermarketite plasttoidu ega joo tervisele kahjulikku naturaalset lehmapiima ning vaatab entusiastlikult teleprogrammides kokasaateid, mis vahelduvad laulusaadetega.“
„Luitunud komsopoliidimolkuse jutt…“ mõmises Urvili. Arvamuspidutseja Urvili näris kitseema piimast tehtud juustu ja oli Paide linnuse muruplatsile imbunud otse Lätimaalt koos värske odava Lauaviina ning rohke Saku õllega. Ta ootas mustaks värvitud rõngashabemega Lamborghinimeest, kes aga oli jäänud Pentussi punutud maaletoomise võrkudesse, mustad bandiidiprillid paljakskaabitud pealael. Riigipartei veidra nimega pearahakütt tema kõrval kandis ümber kaela surnuksvalitsetud maakoolide võtmeid nagu helmeid mõnel suvisel folgil.
Põhiline arvamustants käiski riiginisast toituvatel teemadel. Lavadel rääkisid Jääkeldri karastusega inimesed, kes juba natuke saanud, aga siiski vähevõitu. Murul koogutasid ülejäänud, kes veel polnud piisavalt laialisulanud ACTA miitingu nestet maitsnud, kuid ihkasid ikka. Kohitsetud haaremivalvurid seirasid seksistlikke nalju pilduvaid põhikooli haridusega pargiteel kakerdavaid õllesõpru, Soomest platsiveerele laekunuid Eesti maaelu edendajaid ja korraks puhkusele lastud Kalewipoegi.
„Riigipartei ja riiginisa on nagu Eesti muld ja Eesti süda, Niitšel oli vast hea väljend – Kes neid suudaks lahuta!“ pani veidi joogine ja väärarvamustega liiderdaja Urvili maha kõva killu.
„Ei, kallis sõbrants, see oli pigem ikka Koidula, onju!“ teatas laval tarka etendav Õieli.
„Kui talukaevud on mürgitatud ja eurotoetatud veetorud keskkonnanõuetele vastavalt maasse kaevatud, kraanikausid, küprok ja plastaknad ette säätud, siis polegi vaja ventilatsiooniga jännata, sest nailonjoogid karastavad kurku vastavalt Keskmise Konna Ministeeriumi arengukavale. Lendorav, kirjuhahk ja paljud väärt kõrrelised on päästetud!“ teatas tuliseks kiskuvat debatti modereeriv väitlustreener Õieli lavalt.
Integrastiks kehastunud arvamusliider Urvili aga hüppas ootamatult murule ja põrutas energiliselt: „Venelased olid sajandeid harjunud vaatama eestlasi nagu väiksemaid vennikesi, eksju? Kui eestlased endilegi üllatuseks olid taas saanud nagu oma riigi, onju, ei osanud venelased enam vähemusena käituda. Seega tuleb avada lõimumisdebatt!“
„Eesti on nii ilus maa, aga miks eestlased siia tulid?“ küsis väike vene tüdruk oma isalt vaiksel häälel, et ümberringi keegi ei kuuleks.
„Nad on elanud siin juba ammu, aga nüüd meie, valged inimesed– eestlased ja venelased koos peame kokku hoidma! Tšurkad tulevad!“ seletas isa tüdrukule.
„Issi, aga kes need tšurkad on?“ päris väike edasi. „Tšššš…,“sundis papa last kuulama,“ las tädid räägivad.“
Murularvaja Urvili nautis seda juttu, aga ütles avalikult, otsekui lillaroosast päevalehest mahasadanu: „Rassistlikud ja diskrimineerivad kommentaarid ei ole meie väitluskultuuris kohased.“
Kõhud arvamustest pungil asusid tallinnistlikud arvajad rahuldustundega koduteele, et hommikul kontoris muljetades avada hiiglaslik leedkuvar ning valmistuda viljatuks koosolekuks. Peavoolumeedias aga laiutas maotu siimukiit.