13.10.2016
10626502_1095657093819131_1472556790248917194_n
Väliselt uimane eestlane muutub silmapilkselt ärksaks kui tajub, et talle sunnitakse peale võõrast keelt või sokutatakse mõnd uut kavalat iket turjale. Ollakse vait ja hoitakse end vaos kuni ei tulda otse toiduahelat lõhkuma. Eestlane on harjunud, et „seal üleval“ on alati keegi, kes maa peale laskudes teatab ülbelt mis on tõde ja kuidas peab elama.
Kadaklik teesklus, suurilmlik enesepettus, edvistamine transinglissi, võõraste toitude ja veganlusega, lapsik vannabe-plötutamine koolikiusamise pseudoprobleemist keset vinoteegi sulfitisurmatud peenveine, karusloomade vabastajad tugitoolis. Võõrad moodsused nõuavad rüsinal sissepääsu meie vaimuilma, fašistlikke haipe on hullult – globalistide ja välismaiste tarkuste maaletoojate karussell keerleb. Vabaduse laotus viib vabaduse kaotuseni kuni vaese maarahva pulss katkeb.
Olen sündinud vahetult enne suurküüditamist ning rinnalapsena veetnud mõne nädala metsapunkris kuni veoautode mürin külateel lakkas, sest küüditamisplaan sai täis. Lapsepõlve esimesed mälestused on Stalini-nimelisest kolhoosist, mille ühistalli viidud hobusele käis vanaema veel kaua leiba viimas. Seepärast lähevad haldusreformi nimega küüditamisplaanid ja nende jõhker promo mulle eriti korda.
Seda on korduvalt nähtud. Viimati 1960-ndatel aastatel, külma sõja haripunktil, vahetult pärast Hruštšovi Ameerikas käiku ning selle järgnenud Kuuba ja Berliini kriisi, kui Räpina äsjaehitatud parteikremlist viidi rajoonikeskus üle raudteeharuga kirikukülla nimega Põlva, sest NSVL mobilisatsiooniplaanid nõudsid sõjakomissariaati ainult raudteesõlmedesse – parteikomitee ja täitevkomitee ning KGB kontorid järgnesid. Sestap ju mingit Põlvamaad, samuti Jõgevamaad, ega Raplamaad pole tegelikult olemas.
Nüüdne valdade vabatahtlik-sunniviisiline „oblastiteks“ kokkuajamine ainsa eesmärgiga tallinnistlik võimuvertikaal põlistada on järjekordne maaelu surnuksvalitsemine.
Küüditamisminister ähvardab riigiraadios, et kellelgi ei õnnestu peitu pugeda Riigikohtusse minnes. Tema ju teab! Eestis võimude lahusust enam pole, ka Riigikohus on mehitatud riigipartei sõltlastega. Riigikohtu esimees pole kohtunik, vaid endine riigipartei kontrollitud justiitsametnik, teine Riigikohtu liige oli varem Euroopa inimõiguste kohtus see asjamees, kes kõrvaldas ja nullis Eestist laekuvaid kaebusi enne menetlusse jõudmist, kolmas riigikohtunik on endine VEB fondi vaenaja ning Rootsi pankurite sõltlane; neljas sai oma ameti kuna tema mees astus võimuparteisse.
Isegi kui Riigikohus midagi juriidiliselt segast kobiseb, siis ilmselt kohendatakse veidi seadust ning teerull jätkab oma vältimatut ülerullimist kohalikest omavalitsustest.
Nõnda aetaksegi täna setovaldu Värskast ja Mikitamäelt Räpinasse kokku. Entusiaste ei leidu, väljaarvatud need, kes küünitavad riiginisa poole. Nemad lähevad XXI sajandi punavooriga kaasa, ülejäänud (või järelejäänud!) püüavad elada vaikselt. Räpinast on kadunud pank, politsei, vahepeal suleti ka postkontor. Seevastu on siginenud kolm apteeki. kes pensionäride arstirohtude turul võideldes. Ja vallakreml särab tuledes.
Riiki haldava ministri mõte riigist, mis enam ei toimi ilma riiki haldava ministrita, on vaid võimuvertikaali põlistamine.