07.06.2016
Kui Itaalia hurmur Toto Cutugno oli Milaano lennuväljal lasknud lennukil tund aega oodata, siis Varssavist Poola värske naispeaministriga NATO-jutust ja leigest rohuteest küllalt saanud, taas õhuavarusse ihkav Eesti peaminister pidi ootama kuni makaronineelatajad koos impressarioga end teraslinnu kõhtu venitasid, et vahepeal Poolamaad puudutada ning siis väikeste tigedate baltlaste riigikese Esimene mees pardale võtta…
Nii tipa-tapa, samm-sammult, üks samm sõltub teisest: kord kalalaeva pardal anti Ida–Saksa noorsooaktivisti Merkeli kasupoeg Taavi Leningradi sidekooli kursant Kranichile usinaks plakatikleepijaks kasvatada. Teismeeas poisi lend algas tuntud R-hooldaja, vuntsidega justiitsminister Märdi nõunikutoolilt. Kõik lennud lõpevad alati ühtemoodi – taevasse pole jäänud keegi. Pilvedes hõljuja ei pruugi kohe märgata rohu sees turritavaid rehapiisid, reha otsa astumine ning rehavarre kolksatus vastu peakolu sünnib loomuldasa. Tulevane Eesti peaminister tahtis juba lapsest saadik hirmsasti lennata, aga mitte eriti kõrgelt- rõivapoe omaniku poeg kartis hirmsasti kokkupõrget väikese rehaga, sestap hakkas juba varakult elust irdudes latvu libistama.
2. juunil, kui kõik teised said pruuniks, saabus peaminister viimaks pealinna, kus talinistlikud mäetöölised olid hommikust saati palehigis tootnud strateegilist kommunikatsiooni, sest peaminister oli jäänud lootusetult hiljaks propagandaüritusele Piusa kordonis. Et eesti keeles tähendab iga üritus nurjunud katset, siis riigi julgeoleku püha nimega huulil telliti heliga koperdav õhumasin, mis müristas piki Lämmijärve kaldamaad – ainsal Euroopa põlispiiril lendas pardipere roostikku peitu. Helikopter maandus ettenähtud parklas, tuulepööris ajas žurnatibide soengud sassi. Põõsastes läikisid valvekaamerad, pangaröövisukad peas jälgisid mehed mustas, et üle idavalli ei kärgataks vennalik abi, et röövlid ei tuleks jälle mahaunustatud kohvri järele..
Peaminister ajas põsed punni ning pöördus adenoidkumeda tämbriga kohalerutanud pildikastimeistrite ja valedevabriku liinitööliste poole. Noor peaminister alustas nagu tavaliselt soravat miljonitelugemist. Värskelt küpsetatud riigimees armastab suuri numbreid, kuna keegi neid nagunii jälgida ei suuda. Peaminister pidas pausi ja teatas pidulikult:
„Me investeerime Kagu-Eesti maismaapiiri tehnilise valve peale veel täiendavalt 73 miljonit!“
Suur number tungis läbi tuima peanaha ning jäi metsalagedale peatuma.
Mida see jutt tegelikult tähendab? Aleksandr Solzenitsõn pühendas oma Tartu lähedal Vasulas kirjutatud Nobeli kirjanduspreemia väärilise „Gulagi arhipelaagi“ teatavasti Tema Kõrguse Okastraadi 100. sünnipäevale. Kogu Nõukogude Liit mähiti okastraati, nagu veid hiljem kunstnik Christo mähkis Berliini Riigpäevahoone kilesse – keegi ei pääsenud enam sisse ega välja. Kuuendikku planeedist kattis rahvaste vangla.
„Kõige tähtsam meile on inimene suure I-ga “, teatas seltsimees Stalin välismaa ajakirjanikele, kes nurisesid õigusega okastraadi taga vangis kükitavate sotsialismiehitajate pärast..
Kakskümmned viis aasta tagasi tõmbas USA president George Bush Kuveidi kõrbes „line on the sand“ ehk sümboolse joone liivale. Lahesõda lavastati efektse virtuaalsõjana CNN kaamerate ette. Bagdadi „Rashidi“ hotellis näitas uusmeremaalane Peter Arnett õlakaameraga kuidas USA lennukikandjalt lastud tiibrakett tegi uhke kaare ümber minareti ning ilus suitsupilveke paiskus paha Saddam Husseini punkri õhutorust. Väike võidukas kõrbesõda lõppes kenasti, demokraatiat sai maailma jälle juurde pommitatud. Kuni ajakiri „New Yorker“ kirjutas uurimuse sõjasaavutustest. Analüüsiti Kuveidi – Iraagi kõrbepiiri monitooringut, tehnilist valvet ja navigatsiooni ning mis peamine, selle võidu hinda – 16 miljardit dollarit. Mainiti ka naftarikka laheriigi turbanites šeikide makstud raha sihtmärki. Täna trumbiga macdonalds’it mugiva presidendikandidaadi Donald Trumpi kõrval hiljuti vilkastanud konkurenti, kelleks oli Lahesõja aegse president George Bushi poeg ja teise presidendi George W. Bushi vend Jeff. Isa võitis sõja, et poeg saaks müüa kaameraid, juhtmeid, lokaatoreid ja muid liiva sisse sobivaid vidinaid.
Meie küsimus johtub eelnevast, siit ja praegu:
Aulik Eesti peaminister, härra Taavi Rõivas, meie jutt ehk ei kuuldu sinna üles kõrgele hästi kätte – meil siin kamaral on õhk paks lendoravatest ja liblikatest, sisserändaja poja hääbuvast lillaroosast erakonnast, mis paneb„tarka ja ülitarka“ juttu, maailma muuutumise märkidest on maa kirju nagu lapitekk. Enne kui Te eralennukil jälle õhku tõusete, et Brüsselisse valitsejate juurde tõtata, jätaks ehk kõrvale suured numbrid, iti-ja digidementse lora, e- valmiste põhiseadusliku riive ning vastaks maarahvale selges eesti keeles: Mida kontrolljoone valvamiseks tegelikult tellitakse, kelle käest tellitakse, kelle taskusse libiseb 73 miljonit meie raha? Kas piirivalvurid ja okastraadirullid ikka tulevad? Ega te ometi ei arva, et sissetungijate tõrjeks aitab internetiäpist? Kas ajutine kotrolljoon on Teie meelest ikka riigipiir? Kuidas mõtlete edasi lükata autute poliitikute ja kavalate juristide järjekordset „piirilepingut“ ootamaks helge tulevikuga Venemaa valitsejaid par excellence ? Mida arvate loovutatud maade ja varade ning okupatsioonikahjude kompenseerimisest?
Tegime tüli, härra peaminster, raiskasime Teie hinnalist aega. Kui tuul, see va vallatu, kandis Teieni meie väikese mure, kui küsimusi sai ülejõu või liialt palju, teeme siis kasvõi pool rehkendust, eksju, onju. Aga vastame palun!
FOTO: Reuters/Scanpix