11.07.2019
Lihula mälestusmärk – monument, mille ümber käib sõda edasi.
Kalle Muuli, mees, kelle puhul on isamaalisuse telkmantel alati varjanud globalisti mundrit, üritab oma repliikidega tüli üles kiskuda, kuigi ise väidab seda just vältida tahtvat.
Seda näitab kasvõi fakt, et Muuli arvamus ilmus kõige vasakpoolsemas väljaandes, Eesti Päevalehes. Tema jutt on osaliselt isegi õige, kuid mitmed momendid näitavad, et demagoogi jutu taga on ideoloogilis-poliitiline hülgemöla.
Kõigepealt juba palve: “Palun ajakirjanikke, oma endisi kolleege südamest: palun lõpetage selle teema vahtukloppimine ja tüli õhutamine!” Endine ajakirjanik teab väga hästi, et keegi meediamaastikul tema üleskutsega ei ühine – hapukurgihooajal on see teema, millega on magus EKRE-le virutada.
Nii et juba ette teada tühi pöördumine – Muuli, kes ka ise ei kuulu rahvuskonservatiivide austajate hulka, teab, et mäng jätkub EKRE värava all edasi.
Õige on see, et ükski Eesti mees ei tahtnud sõdida võõras mundris, vaid nad tegid seda olude sunnil. “Aga jäädvustada nende vaprate meeste mälestust relva-SSi vormis on moraalselt täiesti väär,” ütleb Muuli. “Ma ei taha, et Eesti riik lubaks nende mälestust mõnitada Hitleri armee mundriga, millel on SSi sümbolid. Nad olid eesti mehed ja võitlesid Eesti eest, mitte Hitleri ja natside okupatsiooniarmee eest.”
Kõik on muidugi vormiliselt õige, aga küsigu Muuli arvamust nende meeste endi käest – neid on veel omajagu alles. Sinimägedes sõdinud mehed on nördinud selle üle, et nende austamine on hääbumas, selle asemel aga austatakse ka Nõukogude sõdureid. On ju viimastel aastatel pronkssõduri juurde ilmunud pärjad siltidega “Eesti rahvalt!” ja seda ka 9. mail koos arvukate punanelkidega.
Vanad sõjamehed on nördinud selle üle, et nüüd austatakse Eesti rahvusriigis ka nende mälestust, kelle vastu nad sõdisid, kes eestlastest vange piinasid ja maha lasid ning kes käitusid nende kodumaal vallutajatena. SS-väeosades (erinevalt SS-ist pole relva-SS kuritegelikuks kuulutatud) sõdinud meestele on Saksa munder omamoodi identiteet.
9. mail defileerib “surematu polk” pronkssõduri juures just selles vormis, milles nad Eestimaa okupeerisid, ja okupantide järglased on ka oma pisikesed lapsed sellistesse mundritesse riietanud. Nemad võivad, aga Nõukogude armee vastu sõdinud mehed ei või oma kunagist vormi austada!
Eesti mehed aetakse justkui mingisse musta auku – “No mis vormis te siis sõdisite? Olite erariietes või, nagu metsavennad?” küsivad järeltulevad põlved. “Milline see vorm välja nägi, ma pole kunagi sellist näinud?” lisavad nad.
Kalle Muulit võib globalistiks pidada just seetõttu, et ka tema tahab ajalugu ümber kirjutada, “sobimatud” peatükid välja jätta. Egas fakt, et eestlased Saksa mundris ja Saksa relvadega sõdisid, kuhugi kao. Seda katsutakse unustusse suunata, samas kui Kreml oma Punaarmeed unustada ei kavatse!
“Sellest võidavad ainult meie riigi vaenlased – need, kelle vastu meie vanaisad, relv käes, surma läksid. Austagem langenud sõdurite mälestust ja ärgem tehkem seda, mille üle meie riigi ja rahva vaenlased rõõmustavad!”, kirjutab Muuli. Mees, sa muretsed ju sellepärast, et need vaenlased rahul oleksid – sa ei muretse meie meeste sõjamälestuste ja karmi saatuse pärast.
Venemaa korraldab lähiajal võimsad paraadid Balti riikide pealinnade “vabastamise” puhuks. See on otsene provokatsioon, mida okupantide järglane naudib. Muuli tahab neile veelgi rohkem rahulolu pakkuda – “Näete, keelasime nende “fašistide” mälestamise, Vladimir Vladimirovitš! Ja palju õnne Revali vabastamispäeva puhul, Eestimaal pole ainsatki hitlerlaste mälestusmärki – Lihula omalegi saime käe ette panna!”
“Ammugi ei taha ma, et mingid haiged tüübid üritavad sel teemal taas tüli üles kiskuda, sellega tähelepanu võita ja oma edevust rahuldada,” lisab Muuli. Ütelnuks siis, kohe, et sulle ei meeldi EKRE, miks oli vaja nii palju lollusi kokku rääkida!
Uued Uudised leiavad, et Lihula mälestusmärki on vaja kasvõi sellegipärast, et ainsaks Teist maailmasõda kõige otsesemalt iseloomustavaks monumendiks Eestis ei jääks pronkssõdur.