Kallutatult sündmusi kajastanud ajakirjanik muutus ise protsessi osapooleks

Sotsiaalmeedia keskkonnas Meediakriitika kirjutab Andri Zee, et Vooglaiu-vastase kõikevaldava rünnakukampaania üheks jätkuks kujunes Postimehe ajakirjaniku Sander Punamäe minemakihutamine meeleavalduselt, kuna teda võeti ühe osapoolena.

“Omamoodi kurioosum Eesti ajakirjanduses – ajakirjanik on kajastanud teatud teemasid nii erapoolikult ja tendentslikult, et muutus lõpuks ise ühe ühiskondliku sündmuse/protsessi osapooleks.

Mingis mõttes kujukas näide sellest, kuidas teatud hulk ajakirjanikke on kaotanud nii erialase neutraalsuse, objektiivsuse kui elementaarse pieteedi – ja asunud käituma eri teemasid kajastades ühe asjaosalise osapoole ning aktivistina. Nüüd paraku tuli osapoolena teise osapoole ees ka vastust anda.

Ajakirjaniku katsed end osapoolena distantseerida, kinnitades, et “ma teen vaid oma tööd” – ei mõjunud veenvalt, kuna ajakirjanikutöö ei eelda, et ajakirjanik peaks tundlikke teemasid kajastades väljendama neis oma isiklikke maailmavaatelisi hoiakuid ja eelistusi ning vastanduma seal neile, keda kajastatakse.

Nii võib öelda, et ajakirjaniku pingutused kandsid lõpuks vilja ja ta sai seda, mida ta kaua tahtis – teda aktsepteeritigi ühe osapoolena.

Punamäe on toimunust valmis kirjutanud kajastuse, kus väidab pealkirjas, nagu oleks Vooglaid kasutanud seal “vihakõnet”. Siiski pole Vooglaiu poodiumilt avaldatud jutul midagi pistmist sellise kontseptsiooniga – “vihakõne” definitsioon on teine.

“Vihakõne, ka vaenukõne (inglise keeles hate speech) on isiku või isikute grupi vastu suunatud halvustamine või vihkamine ühiskonnagruppi kuuluvuse alusel.”

Punamäe aeti koosolekult ära mitte grupikuuluvuse põhjal, vaid talle heideti ette isiklikke patte – valetamist, propaganda tegemist jne.

Antud käsitluses on püütud toimunut edasi anda dramaatilisemana kui see oli – Punamäe annab oma “tundele” apelleerides mõista, nagu oleks olukord kiskunud vägivaldseks. Tegelikult keegi talle kätt külge ei pannud ja arvestades, et Punamäe läks suuresti taas olukorda ise provokatsioonidega eskaleerima, käitus meeleavaldajate enamus temaga küllalt rahulikult. Pigem andis kohale kogunenud avalikkus hinnangu Punamäe senisele tegevusele ajakirjanikuna.

Arvestades Punamäe varasemaid kajastusi – olgu siis EKRE suunal või ka SAPTK poolt korraldatud meeleavalduste kajastamisel – ei kujuta avaldatud meelepaha endast antud ajakirjaniku vastu ka mingit üllatust.

Enese ohvrina esitlemine ja isikliku vastutuse vältimine oma ajakirjandustegevuse resultaatide eest on osade ajakirjanike puhul kujunenud mustriks – äkki annab antud sündmus natuke kriitilist tagasisidet ka toimetustes aset leidvatele tendentsidele, mida hiljuti kritiseeris meedias ka Priit Pullerits.”