29.12.2023
Kanada surmakultuuris kuivavad ka riigi sümbolina tuntud vahtralehed.
“Me põgenesime, nähes, kuhu see riik liigub. Eeldasime õigesti, et Kanada vajub üha kiiremini sooideoloogiasse. Oleme näinud ohte, mida see põhjustab, eriti meie lastele. Põgenesime nende tulevikule mõeldes,” ütleb intervjuus portaalile wPolityce.pl abielupaar Magdalena ja Michał, kes pärast 30 aastat Kanadas elamist naasis koos lastega Poola.
Katkeid intervjuust.
“Tulenevalt haridussüsteemist, kus teatud faasis algab seksuaalkasvatus ja sooline indoktrineerimine üsna pealetükkivalt ja avalikult – on meie hinnangul piirav hetk, mil Kanadas last ikkagi “päästa” saab, vanuses 16 eluaastat. Võiks öelda, et tegutsesime ennetavalt. Õnneks on meie lapsed seda kogenud suhteliselt vähesel määral.
Oleme näinud, mis toimub üle riigi koolides, kuidas aeglaselt, peaaegu märkamatult tuuakse sisse muudatusi hariduses, mille eesmärk on seada kahtluse alla laste sooline identiteet ja palju muud. Meie tüdrukud puutusid seksuaalkasvatusega kokku juba põhikooli algklassides, mis sisenes nende ellu kiiresti.
Konkreetne näide, kuidas lapsi “vormiti”? Ühes meie tütarde koolis teatas tüdruk, et ta on kass, teda tuleb kassina käsitleda ja teda tuleb kohelda nagu kassi. See ajas klassi naerma, kuid “kassiga” rääkimise asemel õpetas õpetaja naervatele lastele, et nad peavad “kassi” austama ja naermise eest karistuse ähvardusel tema ees vabandama. Teadsime, et see ainult tundus naljakas, see on algus ja see kaldub millegi kindla poole.
Arvame, et lahkusime Kanadast viimasel hetkel. Seda tüüpi nähtused on alates 2020. aastast märgatavalt sagenenud. Jälgime seda – võiks öelda – jooksvalt, sest oleme endiselt tihedas kontaktis ülejäänud Kanadasse jäänud pereliikmetega. Kanada sõpradega hoiame suhteid sotsiaalmeedia kaudu ja ikka käime seal aeg-ajalt puhkusel. Me ütleksime, et lahkusime Kanadast just siis, kui translipp ametlikult heisati.
Sooideoloogia, mitmesugused tegevused selle ideoloogia praktiliseks levitamiseks, mood nn üleminekuteks, homoseksuaalsus, biseksuaalsus – see rull aina kiireneb. Tüdrukud on sellele eriti vastuvõtlikud ja meie sõprade, sealhulgas Kanada õpetajate tähelepanekute kohaselt on see mõnes koolis tänapäeval ligikaudu 20 protsenti 13-aastaseid, kes ei tea, kes nad on, ei oska selgelt määratleda oma sugu ega identiteeti või ütlevad, et on lesbi või mittebinaarne. See ei pruugi olla õige statistika, kuid seda kinnitavad meie lapsed, kellel on Kanadas eakaaslastega sotsiaalmeedia vahendusel veel palju kontakte.
Õppisin sotsioloogiat ja mu professor kuulutas ennast kommunistiks, tal oli Kanada Kommunistliku Partei pilet. Kanadas aktsepteeritakse seda normaalsena. Ta isegi uhkeldas sellega. Ta pani oma kommunistlikud ideaalid oma õpilaste pähe. Kui ma poleks oma esimesi eluaastaid Poolas elanud ega teadnud, mis on kommunism, oleksin ilmselt ka selle endasse haaranud. Ja see on asi – neil Kanada vaestel lastel ja noortel pole pidepunkti. Nad ei tea, mis on kommunism, mida tähendavad kõik need vasakpoolsed loosungid ja ideed.
Ajalooõpetus Kanadas piirdub viimase 150 aastaga ja käsitleb peamiselt kohalike indiaanlaste rõhumist asunike poolt. Kanada on inimeste kogumik üle kogu maailma. Paljudel inimestel on Hiina juured, kuid see on teistsugune kommunism. Juba minu õpingute ajal oli Kanadas näha kommunistlike liikumiste tegevust koos LGBT- ja transseksuaalide liikumistega, mis esialgu leidsid end nii päritolult kui ka väärtustelt ideoloogia ja identiteedi poolest viljatul pinnasel. Kõik see aga Kanadas toimis ja oli kommunistliku ideoloogia laienduseks. Kui läksime Ottawas elu pooldavatele marssidele, tulid need rühmad tänavatele vikerkaarelippude ja sirbi ja vasaraga lippudega. See ideoloogiline rull läbis ilma suurema vastupanuta kogu Kanada ühiskonna, muutes seda.
Ka Kanada immigratsioonipoliitika on aastate jooksul muutunud. Olime 1980. ja 1990. aastate väljarändajate põlvkond. Hiljem suleti värav eurooplastele ja sisse lubati peaaegu ainult Aasiast pärit uustulnukaid, kellel polnud kristlikke juure. Selle tulemusena on sellistes linnades nagu Toronto valged jäänud vähemusse.
Töötan meedias ja näen hästi, kuidas see ühiskonna kontrollimise ja kujundamise aparaat töötab. Meil on Kanadas aastaid olnud tohutu soo- ja LGBTQ-poolne narratiiv. Need ideoloogiad on sisendatud inimestele, kes on tänapäeval nii ajendatud selle maailma hüvede jahtimisest, et neil pole aega järelemõtlemiseks, mistõttu nad lihtsalt tarbivad seda, mida neile esitatakse. Nii tunnistavad nad neile pealesurutud arvamuse enda omaks. Nii et ma ei imesta, kui näen, kui suur võitlus täna meedia pärast käib, ka Poolas.
Kanadalased ei näe, pole toimuvast teadlikud? Sellistest inimestest ei ole puudust, ka meie sõprade hulgas, kuid neile on mugavam ja lihtsam kuuletuda. Sooideoloogia on nüüd Kanada seaduste ametlik osa. Need, kes soovivad sellele vastu seista ja protestida, puutuvad kokku arvukate raskuste ja ahistamisega, sealhulgas satuvad vastuollu seadusega. Ja me näeme, et ka Poola – see, mis praegu vasakpoolsete ringkondade poolt toimub – liigub selles suunas.
Nagu öeldud, on ideoloogiline teerull alates 2020. aastast märkimisväärselt kiirenenud. Kui Kanadas oli Pride’i kuu, soovitas mu õe ülemus tal oma ettevõtte peakorteri ette vikerkaarelipu riputada. Ta keeldus. Siis ei olnud tema jaoks mingeid tagajärgi, kuid tänapäeval võib seda tõlgendada kui potentsiaalset vihkamist. Tänapäeval, kui keegi palub mul oma last “kassina” näha ja ma keeldun, võib “kass” kutsuda politsei ja politseil on seadusest tulenev kohustus mind selle eest karistada.
Justin Trudeau valitsuse järgmine ametiaeg tõestab, kui ajupestud on Kanada valijaskond. Kuigi palja silmaga on selge, mille poole see riik liigub, toimub ideoloogiline progress. Piisab, kui mainida marihuaana legaliseerimist viis aastat tagasi, seejärel eutanaasia legaliseerimist, rääkimata abordist, mis seadustati palju aastaid varem. Siis jagati süstlaid ja nõelu ning soovitati, et riik peaks narkomaanidele narkootikume andma, sest ilma narkootikumideta nad väsivad, aga väsimisest hoidumine on inimõigus. Ja nii see käibki põhimõtte järgi: õpetame noori olema lasteta, muudame nad narkosõltlasteks, abort lahendab rasestumise seotud probleemid ja eutanaasia kõik muud probleemid. Selle tulemusena on meil surmatsivilisatsioon.
Lahkudes arvasime, et Poola oli 15 aastat maas. Mõtlesime: okei, sellest piisab, et saaksime oma lapsed üles kasvatada, anda neile usujuured, ühendada nad mõne kiriku kogukonnaga, et meil oleks head eeskujud ja keskkond. Siiski tuleb tõdeda, et ka Poolas on muutused, millest me räägime, väga kiirenemas. Oma osa teeb näiteks sotsiaalmeedia, mille kaudu esitab transseksuaalide liikumine ühiskonnale mõlemal pool ookeani täpselt ühesuguseid nõudmisi ja kehtestab samad standardid.
Kanadas ei puudunud meil inimlikult miski, kuid kõik need ideoloogilised muutused tähendasid, et seal oli kõik keskpärane, ilma mineviku ja tulevikuta. Kanadalased on lahedad ja toredad, kuid enamasti on neist saanud leebed inimesed, kes on vormitud neile pealesunnitud ideoloogiatele sobivaks. Kanada noored on eksinud lootuses, seadmata endale õilsaid eesmärke. Kartsime, et meie lastel pole eeskujusid, keda järgida.
Poolas on selles osas ikka päris hästi. Kui me viimati Kanadas olime, oli Poola elu vaatenurgast vaadates kanadalaste vaimne tühjus, mida seal kogesime, kõikjal ja domineeriv. Seal riik lubab ja rahastab seadusliku soo muutmist “soovi korral” ning kooliealise lapse jaoks ei ole selles küsimuses otsuse tegemiseks vaja vanema nõusolekut. Vastupidi – kui vanem teele jääb, võidakse laps vanemalt ära võtta. Vanemad võivad jääda ilma juurdepääsust oma lapsele, kui nad ei toeta oma “transsoolist identiteeti”.
Dramaatiline on see, et Kanadas esitatakse vanemate õigusi paljudes aspektides laste õiguste rikkumise ilminguna. See seab lapsed oma vanemate vastu. Soomuutuse kättesaadavuse protsess on võrdsustatud juurdepääsuga abordile. Lapse soo muutmine tema sooviks on Kanadas samavõrd inimõigus kui naise õigus abort. Oma lapse “soolise üleminekuga” mitte nõustudes rikub vanem Kanada regulatsioonide järgi inimõigusi ja vastavalt sellele karistatakse teda isegi vangistusega.
See absurdsus – seda enam, et Kanadas ei ole lapsel õigusvõimet ja ta ei saa, välja arvatud soov sugu muuta, enda üle otsustada – tegelikult kipub vanemlikku võimu täielikult kukutama. On võimalik varjata oma lapse asukohta tema vanemate eest, kui nad on soolise ülemineku vastu. Idee on eraldada vanem lapsest. Miks? Sest lapsest, kes on lahti ühendatud sotsiaalsest põhiüksusest, milleks on perekond, saab kerge saak, kellega liberaal-vasakideoloogid saavad kõike teha.
Teine asi – Kanadas on keelatud ravida soolise identiteedi häire all kannatavaid inimesi, isegi kui nad sooviksid ravi. Homoseksuaalidele on keelatud igasugune üleminekuteraapia ja konversiooniteraapia on karistatav. Arvatakse, et homoseksuaalsus on kaasasündinud ja sellesse ei saa sekkuda. Teadaolevalt on Kanadas uued arstid juba Hippokratese vandest vabastatud. Ülaltoodud põhjustel ja need pole kõik häirivad faktid, kuuleme üha sagedamini, et perekonnad, kes sellise olukorraga ei nõustu, lahkuvad Kanadast.
Öelgem paar sõna ka rohujuuretasandi, vanemate vastupanuliikumiste kohta.
Need on peamiselt usurühmad. Huvitav on see, et laste kaitsmisel sooideoloogia vastu ühinevad eri uskude rühmad, peamiselt kristlased ja moslemid. Viimased on eriti hästi organiseeritud. Nad tulid kogu oma peredega koolides seksuaalhariduse vastu protestima. Nad on palju kompromissitumad. Nähes riigikoolides toimuvat, avasid nad kiiresti paljud oma koolid moslemilastele. Areneb ka koduõpetus – kahtlemata riigikoolide indoktrinatsiooni mõjul. See näitab, et alternatiiv on olemas ja pole mõtet oodata, et teised lahendavad meie lapsi ohustava sooideoloogia probleemi.
Kas Kanadas või Poolas on võimalik soolisele “jampsile” tõhusalt vastu seista?
Lühidalt – seda ei saa teha. Pikemas perspektiivis ei tee seda ka Kanada. See erinevate ideoloogide jultunult ärakasutatud sallivuse vundamendile rajatud migrantide riik on meie arvates juba hukule määratud. Rohujuuretasandi liigutused, mis on piisk meres, ei peata seda hullust. Ülikoolide käsutuses on need ideoloogiad ja nad ostavad endiselt erameediat – täpselt nagu praegu Poolas. Nad teavad, et meedia kontrollib meelsust. Poolas on vastupanu aga väga mõistlik, sest siin on veel palju inimesi, kes on säilitanud oma väärtused ja usu. See on see, millest peab lähtuma.
Kas me saame selle soolise suundumuse ümber pöörata? See sõltub sellest, kas ja mil määral oleme kõigist nendest ohtudest teadlikud ning kuidas me neile reageerime. Apostlid arvasid juba, et elavad lõpuaegadel. Meie arvates on tänapäeval sellel mõtlemisel palju tugevamad alused. Viimase kaheksa aasta jooksul on Poola suutnud selle teerullile mingil määral STOP panna! Nüüd, kus meil on teistsugune haridusminister, pole kahtlustki, et see teerull hakkab uuesti käima ja sõidab topeltkiirusel, kas või juba sellepärast, et tal on lääneriikidega võrreldes veel palju järele jõuda. See toimub kahel viisil: hariduse ja meedia kaudu. Ja just nendel väljadel tuleb pidada kõige visamat võitlust.”
Allikas: wPolityce.pl