22.04.2026
Protestil.
Alustuseks – olen täiesti selle poolt, et kanu ei peetaks puuris. Minu lapsepõlvekodus olid nad vabapidamisel ja need kohad, kuhu kodulinnud minna ei tohtinud, tõkestati aiaga. Aga ma pole sellise võitluse toetaja, nagu seda kolmapäeval Toompeal näha võis.
Esiteks ei meeldi mulle need marksismihõngulised võitlused, kus “meie oleme head”, siis pannakse paika “paha” ja edasi on eesmärgi nimel kõik lubatud, ettevõtjate laostamine, elutöö hävitamine, jne. – “Oled hea nüüd ja kohe, muidu saad veel meie raevu tunda!”
Peavoolumeedias ajakirjanikuna töötades tahtsin teha maaeluloo tšintšiljakasvatajast, kes oli üksik tore naine, kolme lapsega, neil oli päris korralik karusloomakasvatus ja omanik oli valmis ka vestlema. Siis aga teatas ta, et mõtles ümber: “Kui nad saavad teada, kus ma elan, siis hävitavad nad mu ettevõtte, hakkavad peret kiusama ja muudavad elu põrguks.” Jutt käis loomakaitsjatest. See ettevõtja lõpetas oma farmiga, aga kõige rohkem kartis ta äärmuslasi ja oma pere pärast.
Praegu murravad kanakaitsjad sisse lahtisest uksest – minu teada on munatootjad juba leppinud kokku, et loobuvad kiiremas korras kanade puurispidamisest. Just siin vajavad nad pisut aega, et tootmine ringi kohendada – aga seda ei taheta neile võimaldada.
Teiseks. Kui õpetajad streigivad palga pärast, siis ma toetan neid, sest nad on asjas sees, nad teavad, millest räägivad. Kui näen neid noori kanakaitsjanaisi, siis ei ole ma sugugi kindel, kas nad teavad, mida nad teevad. Nad elavad linnakorteris, süüa tellivad toidukullerilt, töötavad kodukontoris, õpingute ajal käivad Palestiina- või kliima- või abordiõigusmiitingul, õhtul lähevad ööklubisse – ma ei ole kindel, kas nad ikka on need õiged “head”.
Paljude aastate eest lõid noored naised Varjupaikade MTÜ. Põhjuseks oli see, et tollal hukati varjupaikadesse toodud loomad, kui neile kahe nädala jooksul järgi ei tuldud. Triinu Priksi eestvedamisel loodi tänaseks võimas võrgustik ja nad ise tegid selle oma kätega, igavene au neile selle eest. Kui tänased “loomused” ja “nähtamatud loomad” teeks ka midagi reaalset, näiteks väärkoheldud kanade vabafarmi, kus nad ise askeldaksid, tuleks ka lugupidamine
Kui vaatan neid loosungeid: “Siin on hirmus”, “Ma kardan”, “Ma ei taha nii elada”, siis kahtlen väga protesteerijate teadmistes. Ka vabapidamises ja looduses on lindudel oma hierarhia. Teate, kus on tulnud ütlus “kanakarja kambakas”? Seda kohtab ka vabalt elavate kanade seas, et asju pannakse paika väga karmilt ja isegi surmavalt, mistõttu on imelik näha, kuidas “kanaõigustele” lähenetakse puhtinimlikult, sest kaitstavad sellist elu ei ela.
Meil maakodus on mitu koera ja mul on alati kahju ühest emasest koerakesest, kes on hierarhias madalaimal kohal. Kui teised teda tuustivad, astun vahele, aga ma tean, et koerte maailma sisekorraldust ma muuta ei saa. Kanadele tuleb luua head tingimused, aga nendega ei saa elada inimlikus kalli-kalli-maailmas.
Kolmandaks. Ma tahaks väga teada, kes rahastab neid suuri kampaaniaid, alates puurikanadest kuni kliimavõitlusteni. See kõik ei käi ju põlve otsas. Kusagil on MTÜ-d, kes saavad kusagilt raha (ka riigilt), kuskil koordineeritakse tegevusi, kusagil planeeritakse mingit sammu. Kindlasti on seos kliimahüsteeriaga, liha keelustamisega, veganluspropagandaga… On täiesti kindel, et kui puurikanadega on OK, tuleb järgmine võitlus, sigade või lehmade kaitse. Ma ei taha toetada mingit suunatud kampaaniat, mis lammutab mõtlematult normaalset väljakujunenud elu.
Meenub, kuidas aastaid tagasi, enne Venemaa sigatsemisi, süüdistati üht keskkonnaorganisatsiooni Gazpromi rahade kasutamises ja nii oligi – tollal oli gaas naftaga võrreldes veel “puhas” (ka Tallinnas sõitsid rohelised gaasibussid), Vene gaasitööstuse lobby tahtis Nord Streami Euroopale peale suruda ja nii kasutati looduskaitsjaid (muidugi läbi paljude MTÜ-de) gaasipropagandas ära. Võib-olla on praeguse kanakampaania taga Läti-Leedu mitte-puuri-munatootjad? Sellised asjad on pigem reegel kui erand.
Nüüd kanakarja juurde. Teate, kuidas minust sai rahvuskonservatiiv? Ei, Mart Helme ei käinud mind kodus agiteerimas. Juba aastaid tagasi nägin hoopis internetis ühte videot, kus viis tüsedat noort naist tegid bikiinireklaami ja see vaade oli väga ebaesteetiline.
Ei, mitte need viis tüsedat naist ei teinud minust konservatiivi, vaid hoopis need ilusad saledad ja hoolitsetud “kanakesed”, kes sädistasid video all kommentaariumis: “Ah, kui vaprad tüdrukud, nad julgevad olla nemad ise!” Ja selliseid vaimustusavaldusi oli kümneid.
Videos rääkisid kõik need viis tüdrukut endast ja selgus, et mitte keegi neist ei olnud paks ei geneetiliselt (suure kondiga) ega meditsiiniliselt (nt haige süda). Ei, kõik nad tunnistasid, et ei suuda lihtsalt koogikestele EI öelda.
Just see viskaski üle: kuidas saab ülistada tüdrukuid, kel oleks võimalik veidigi normaalsema väljanägemisega olla, kuid kellel pole iseloomu, et millestki loobuda. Kõik nad lootsid leida oma poisi ja üks tahtis ka last saada – ja laps võib jääda orvuks, sest ema süda uppus rasvasse?
Kordan üle, et mitte tüsedad tüdrukud ei ajanud hinge täis, vaid need ebatäiuslikkuse kummardajad. Just siis otsustasin ma, et minust ei saa kunagi sellise elu- või maailmavaate toetajat, kus jumaldatakse täiesti valede asjade eest. Ja nagu ma olen ammu näinud, pärinevad sellised kommentaatorid ennekõike vasakpoolsete ja liberaalide ridadest, konservatiivid ütlevad pigem Mart Helme kombel otse ära: kuule, sa oled ülekaaluline, lõpeta koogikeste pugimine ja hakka jooksma!
Tunnistan, et mõneski põhimõttes saaks ma toetada ka Züleyxa Ixmailovat või Hanah Lahet, aga täiesti vastuvõetamatu on just see üleidealiseeritud maailmavaade, kus elatakse lillede ja liblikate seas ning tahetakse kõigile suur-suur kalli teha, mässida vatti iga lumehelbeke. Realismis elamine on igati elutervem ja ka vaimne tervis on parem kui kliima- või sooärevuses elades ja revolutsioonibarrikaadidel istudes.
Ei saa lihtsalt toetada seda, kui pagulasi peetakse tingimusteta õnnetuteks ja abivajavateks, samas kui migrandid on elu Läänes põrguks muutnud ja muuhulgas vägistavad teistest kultuuridest tulnud mehed mõnuga just neid sallivusneidusid, kes neid igati aitavad. Ma ei toeta vähimalgi määral massimigratsiooni, kui meenub see värske eutanaasiajuhtum Hispaaniast, kus migrantide vägistamisest alakehast halvatuks jäänud 26-aastasele naisele tehti eutanaasia (mis on ka “uusväärtus”), kuigi oli näha, et ta seda lõpus siiski ei tahtnud. See lugu jõudis isegi Trumpini ja sai hukkamõistu osaliseks.
Või see, kuidas meie haridussüsteemi laostatakse sellega, et võrdsesse seisu seatakse tõesti andekad noored ja need, kellel on õpiraskusi; leevendatakse eksamite taset, kõiki võrdsustatakse, et kellegi õrn hingeke kannatada ei saaks – aga kannatab meie üldine teadmiste tase, õpipagas, ka intelligentsus. Me muutume võrdselt mandunuteks. Ja samas on huvitav, et enamik koolikiusamise all kannatanud lapsi on täiskasvanuna vägagi läbilöögivõimelised ja edukad. Mitte et koolikius oleks hea, vaid hea on raskustes karastumine.
Või siis naisõiguslus. No tõesti ei tea ühtegi liikumist, mida radikaalid veelgi kindlamalt liitlasteta on jätnud, lihtsalt sellega, et igas asjas lastakse võllist üle. “Feminist” on juba sõimusõnaks kujunenud.
Selliseid arenguid ei saa toetada. Paraku on see kõik juba suur süsteem ja sinna kuuluvad ka kõik sellised survegrupid, kes võitlevad võitlusi, mida tuleks võidelda teisiti, realismist lähtuvalt. Siit soovitus “kanakarjale” – vaadake elu realistlikumalt, siis toetatakse ka teie võitlusi rohkem. Mina olen teiega üht meelt, aga teid ei toeta.
Toompea protestil oli ka paar “eidestunud” meest. Nende toetus kanade puurispidamise lõpetamisele on tervitatav, aga see võitlusviis, millega asju konkreetsel juhul aetakse, on ideoloogiline eidestumine. Mehed saaksid kanade heaks reaalse tegevuse kaudu enam ära teha, kui koos lillelastega protestil seistes.
Meenub see, kuidas Jüri Ratas käis peaministrina kaubanduskeskuses vähihaigetele annetusi kogumas ja üks vanem mees kähvas talle: “Peaministrina töötades saaksid sa vähihaigete heaks rohkem ära teha kui siin peaministrina kerjates.”
Jüri Kukk, toimetaja