Lehm on loom. Lehma piimast tehtud kodujuust on loomne valk. Punkt. Teadus võib selles osas jääda eriarvamusele, ent Eesti inimene teab oma kõhutunde järgi, mis on hea ja õige. Kodujuust on populaarne ja väga kasulik. Loomad on meie sõbrad ja liitlased, me võlgneme neile tervise ja täisväärtusliku elu.
Tallinna Tehnikaülikooli toiduteadlane Kristel Vene rääkis Vikerhommikus, kuidas kasvav maailma rahvaarv sunnib meid otsima taimseid valke ning kuidas just sellega võib olla seotud kodujuustu ootamatu populaarsus. Taimse valgu otsimine viib teadlaste mõttemaailmas loomse valgu populaarsuseni, see loogika on hoomamatu. Pealegi väheneb eestlaste rahvaarv katastroofiliselt ja see on fakt.
Samas tunnistas ta, et kodujuust nõuab ensüüme ja tehnoloogiat – see ei ole lihtne talutoit, vaid meierei tase. Nõus, leidsime tõetera, see polegi täiesti lootusetu juhtum. Piimandusmuuseumis Imaveres tähistati piimapäeva rõõmuga, et eestlased on kodujuustu taas avastanud. Aga miks peab seda head uudist kohe siduma globaalse valguülemineku narratiiviga? Väga võimalik, et kurjusest.
Just siin väljub ERR kontrolli alt. Me mäletame lähiminevikust liiga hästi toiduteaduse sügavat juhmust. 1980ndatel ja 90ndatel demoniseeriti kanamune kui kolesteroolipomme. “Ärge sööge rohkem kui kaks muna nädalas!” hoiatasid toitumisteadlased. Täna peetakse muna üheks täiuslikumaks toiduaineks planeedil. Sama juhtus võiga ja margariiniga. Kunstlik transrasvane mutant taimne margariin kuulutati tervislikuks, või inimkonna vaenlaseks. Nüüd teame, et paljud seemneõlid, mis tollal imerohuks nimetati, põhjustavad kroonilist põletikku.
Need ei olnud juhuslikud vead. Need olid toiduteaduse ideoloogilised kampaaniad, mida toetasid toiduainetööstuse hiiglased. Täna kordub sama muster uue, veelgi ambitsioonikama valgunarratiiviga. Teadlased vaatavat väidetavalt 50–100 aastat ette ja näevad luupainajaid. Loomne valk olevat planeedile liiga kallis, seetõttu tuleb inimkond suunata taimse valgu, putukate ja laboriliha suunas. Vene mainis ausalt, et GLP-1 kaalulangetusravimid (ilmselt Ozempic), mis tapavad isu ja viivad lihaste kõhetumiseni, annavad omalt poolt hoogu valgu tarbimisele. Nii saab ühest ise tekitatud meditsiiniprobleemist uus turutrend.
Paha loomavalgu narratiiv on murettekitav just Eestis. Meil on puhas põllumaa, rohumaad ja sajanditepikkune piimandustraditsioon. Eesti lehm, Eesti rohi ja Eesti kodujuust ei ole keskkonnavaenlased – need on meie kultuuri ja toidujulgeoleku alus. Just seepärast ongi kodujuust praegu populaarne: inimesed igatsevad midagi oma ja ehedat. Kodujuust annab täisväärtuslikku valku ja aminohappeid, mida taimsed allikad nii lihtsalt ei paku. See täidab kõhu pikaks ajaks. See on loomne toit loomsele inimesele.
Ja siin jõuame põhiasjani. Inimene on loomne olend. Me ei kuulu taimeriiki ega seeneriiki. Me oleme omnivoorid, kelle seedimine ja ainevahetus on kujunenud aastatuhandete jooksul loomset toitu tarbides. Seda bioloogilist reaalsust ei muuda ükski Brüsseli roheline direktiiv ega TalTechi trendiuuring.
Murelik küsimus on: kui kaua lastakse Eesti inimesel veel olla loomne inimene? Kui kaua tohib kodujuustu nimetada loomseks valguks ilma vihakõne menetluseta? Kui kaua tohivad meie talunikud kasvatada lehmi ilma, et neid süüdistataks planeedi hävitamises?
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on seisukohal, et toidupoliitika peab lähtuma Eesti rahva, mitte globaalse eliidi huvidest. Me ei vaja toiduteaduse jaburat diktaati, mis muudab traditsioonilise Eesti toidu “probleemiks”. Me vajame toetust Eesti piimakarjakasvatusele, ausat tunnustust loomse toidu väärtusele ja kaitset sitikasööjate inimvaenuliku ideoloogia eest.
Kodujuust ei ole trend. See on Eesti asi. Lehm ei ole kliimavaenlane. Ta on meie talu ja igapäevaelu loomulik osa. Ja Eesti inimene – see vana hea loomne inimene – teab seda. ERR ja muud uuskommunistlikud agitaatorid võivad ennast sooneutraalseks vinguda, miks peaks keegi neid tõsiselt võtma?
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 16.07.2026