10.02.2021
Maja, kus ei teatakse palju, aga väidetavalt mitte Eesti poliitikas toimuvast.
EKRE Riigikogu fraktsioonis saadikutele seletusi andnud kapo ja prokuratuuri esindajad rääkisid nagu ühest suust: see, et Porto Franco korruptsiooni avalik paljastamine toimus päev enne abielureferendumi arutelu parlamendis, on täielik juhus, see tärmin oli ainus, mis sobis ja keegi ei osanud arvatagi, et see võib valitsuse kukkumise kaasa tuua.
Kapo peadirektori ja peaprokuröri jutust võis aru saada, et nemad teevad ainult tööd ja poliitikasse ei sekku, kõik seosed alates Panovi juhtumist, mis mõjutas samuti poliitilist hetkeseisu, on juhuslikud kokkusattumised ja selles kahtlemine on vandenõuteooria.
Jäi (või püüti tekitada) mulje, et jõustruktuurid tegutsevad ainult oma ruumis ja poliitikas toimuv on nende jaoks midagi kauget. Kuigi nende tegevuse tagajärjel toimus oluline võimupööre, konservatiivse maailma tegemised paisati uppi, Eesti rahvas jäi ilma esimesest referendumist 17 aasta järel ja traditsiooniliselt mehe ja naise abielult võeti oluline kinnistamine, mis teinuks ta ülimuslikuks mistahes muude ühenduste ees.
Olukorra muudab kõvasti uskumatumaks see, et praktiliselt terve liberaalne leer lubas teha kõik mis iganes, et abielureferendum teoks ei saaks, seda karjuti avalikult maha ja olid vaid loetud tunnid, et seda nurjata. Kapo peadirektori abikaasa on seejuures pärjatud vikerkaarekangelaseks ja härra ise väidab, et tema vaevu teadis, mis järgmisel päeval juhtuma hakkab, temal oli silme ees ainult see, et hetkel olevat kõik kahtlusalused käepärast võtta.
Kui hetkekski ette kujutada, et jõustruktuurid on kristallpuhtad (kuigi endine peaprokurör Perling leidis tööst priiks saades kohe erakonnaosakese, mis olevat ideaalne maailma parandamiseks) ja kõik oli vaid puhas juhuste kokkusattumine, siis tekib teistmoodi hirm – mis saab siis, kui kapo ja prokuratuur kukutavad valitsuse täiesti kogemata suure rahvusvahelise kriisi alguses?
Siit jõuab tagasi valusa küsimuseni: miks puudub nende kahe ametkonna üle tõhus tsiviilkontroll? Siis nad vähemalt ei mängiks tikkudega poliitilise püssirohutünni juures…
Muidugi oleks tore, kui Eesti oleks oma president, kelle juurde võiks kapo peadirektor ja peaprokurör enne oma hagijate vallapäästmist minna ja lihtsalt nõu küsida: milline on hetkel poliitiline olukord, arvestades, et me tahame poliitilist korruptsiooni raputada? Usutavasti võtaks riigipea nad kohe vastu ja koos arutataks läbi võimalikud poliitilised tulemid. Selleks oleks mõistagi vaja tõelist presidenti, mitte praegust aseainet, kes oleks kohe kärgatanud: ass, võta!
Praegu aga on kapo ja prokuratuuri maine saanud tõsise hoobi – juba see, et 35% Eesti inimestest arvab neid poliitilist tellimust täitnud olevat, on pesuehtne julgeolekuoht. Ja üks, mis kohtumistelt ametkondade esindajatega meelde jäi, oli selge ükskõiksus oma maine osas. Vähemalt konservatiivse rahva silmis.
See aeg, kus kapo ja KGB vahele võrdusmärki sobitama hakatakse ning kapo nimi ka ausal inimesel judinad esile kutsub, on juba silmapiiril.