Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kärajad, Maakogu, kihelkonnakogud – kas tõsine tegemine või pigem lihtsameelsuse laat?

-
11.03.2018
Kärajad, Maakogu, kihelkonnakogud – kas tõsine tegemine või pigem lihtsameelsuse laat?

Ma ei tea, kas Eestis on veel inimesi, kes usuvad, et meil on kodanikuühiskond? Või et seda on praeguse riikliku süsteemi juures üldse võimalik luua?

Jaanuaris kirjutasid 104 tuntud kultuuritegelast president Kaljulaidile kirja, kus soovitasid naist löönud lavastaja Tiit Ojasoo riigi 100. juubeli piduliku programmi loomisest eemale jätta. Kas riigipea kuulas neid? Ei, ta vilistas suure seltskonna inimeste arvamusele, laskis NO99 lavastamise kallale ja tulemuseks oli depressiivne “saast”, mida kiitsid vaid need, kellel taoline kohustus või kelle mõttelaad ongi vildak.

Tartlased kogusid üle 7000 allkirja tselluloositehase vastu, see aga ei takista Est-Fori juhatuse liiget Margus Kohavat enesekindlalt teatamast: “Tartu vastuseis ei mõjuta tselluloositehase plaane.” Muide, Valga vald pakkus ise tehasele maad, aga rikkad ülburid loobusid: neil on oma mängukast juba valmis vaadatud, pistke see maatükk Taheva kandis endale teate kuhu! Huvitav on ka see, kui hästi lähevad eestlased endiselt sõnaühendi “uus töökoht” õnge, kuigi palgad pole kuskil Eestis Euroopa tasemel.

Põhjalastud kodanikualgatuste näiteid on iseseisvusaastate Eestist palju tuua, kusjuures absoluutsest enamikust neist on lihtsalt teerulliga üle sõidetud. Et aga rahvas mässama ei hakkaks, korraldatakse neile palagane, nagu Arvamusfestival, jääkelder ja palju muud sellist, kus tehakse ilusaid plaane, lepitakse kokku, hõigatakse maha, lastakse aur välja, rahustatakse… ja asi jätkub endist viisi!

Siit jõuame ühe uue seltskonnani, kes kogunes 3. veebruaril Raikküla kärajatel. Tegu on väga toredate inimestega, kellest paljusid ma tean ka isiklikult; nende süda on õige koha peal ning mure eesti rahva, kultuuri ja riigi pärast siiras; nende üleskutsetes on kõik õige, aga…

“Siit pärinebki idee luua Maakogu näol erakondade-väline, kogukondlikkusele toetuv vastusurve-grupp, millel oleks ambitsioon selgelt esindada ja võimendada rahva häält. Maakogu apelleeriks elektoraadi tahtele ning muudaks oma tegevusega ka valimiste vahelisel ajal raskeks selliste otsuste langetamise, milleks ei ole valimistel rahvalt mandaati küsitud,” kirjutavad algatajad.

Tänavuse sügiseks kokku kutsutavad Maakogu põhimõtet ei ole vaja ümber jutustada, sellega võib igaüks nende kodulehe kaudu tutvuda. Erilist optimismi see algatus ei tekita. Oma pöördumises ütlevad Maakogu algatajad välja umbes sellise mõtte, et nad tahavad poliitikat suunata ise poliitikasse sekkumata. Oleme poliitikavälised, aga teeme poliitikat – see on juba lihtsameelsus.

Fraas “Maakogu ja Kihelkonnakogud on erakondlikkuse-välised, toetudes kogukondlikkusele ja välistades politikaanluse”, viitab sellele, et tegijad kas ei saa aru otsustusprotsessidest või siis teavad kõike väga hästi, aga lollitavad rahvast nimme.

Ilmselt ei tea kärajad ka seda, kuidas Riigikogus sõidetakse sama teerulliga üle kõigist opositsiooni algatustest, et paremad neist hiljem ise pisut teistsugusena, kuid juba oma ideedena rahva ette paisata, ja seda täiesti demokraatia reeglite järgi. Rahva tahte eiramise mehhanisme tuntakse võimukoridorides ülihästi. Kümnete tuhande allkirjadega petitsioonid on prügikastide roog.

Ilmselt saavad kärajate algatused alguses isegi heakskiidu kui tublid kodanikuettevõtmised, siis aga suunatakse protest tasahilju teise sängi, seda hakatakse oma huvides ära kasutama. Kui ka see ei toimi, siis järgneb ülbe ja enesekindel eiramine ning kui seegi ei aita, siis paisatakse kodanikuaktivistide vastu rammiv meedia ja vajadusel ka seadusepügalad. See on nii sissetöötatud praktika, et tõrkeid peaaegu ei esine.

Eestis pole praegu mingit poliitilist väljundit, millega valimiste vahepeal seadusandjaid mõjutada ja vaevalt seegi algatus olukorda parandab. Maakogu hakkab lihtsalt peaga vastu seina jooksma kuni väsib, see lõhestatakse, uinutatakse ja elimineeritakse – uskuge, kärajate-maakogulaste vastas on professionaalid. Ja seda väljundit ei saa enam lillelapselikult luua, Eestisse on juba jõudnud karmi võitluse aeg.

Hullem lugu aga seisneb nüüd selles, et Maakogu peab tööle hakkama sel sügisel, enne valimisi. Näiliselt on kõik õige, kandideerijatel tuleb silm peal hoida. Paraku aga suunatakse asjalike ja aktiivsete inimeste kogu aur ilmselt Maakogule, kes pakub välja tõsiselt rahvuslikke ideid, kuid kes ei saa kunagi jõuda sinnamaale, kus ta hakkab ka reaalselt midagi muutma.

Samas aga pakuvad nad lootust rahvuslikult meelestatud inimestele, kelle tähelepanu viiakse sellega eemale Eesti ainsast rahvusmeelsest erakonnast EKRE-st, kes saab Maakogu püstitatud eesmärkide nimel midagi ka reaalselt ära teha. Lõpptulemuseks võib olla see, et meil on üks tühjalt töötav veski, Maakogu, mandaadita jäänud rahvuskonservatiivid ja rahvusmeelsete jagelustes võimule pääsenud vasakliberaalid.

Ma ei ütle, et Maakogu idee oleks vale ja et ta on loodud kellegi, näiteks süvariigi poolt, kuid see võib olla teadlikult suunatud, et rahvuskonservatiividel kandideerimine ja kohtade võitmine võimalikult raskeks teha – lihtsalt tähelepanu suunatakse mujale ja selle varjus aetakse oma joon läbi. Alternatiivne algatus paneb inimesed lootma mingi muu väljundi, mitte EKRE (või mingi teise rahvusmeelse jõu) parlamendiesinduse kaudu.

Ohtlik on ka idee keskenduda kindlate inimeste tegelikele tegudele, hoolimata nende erakondlikust päritolust  – igas erakonnas on küllalt palju tublisid inimesi, kelle sõnade ja tegude vahel pole kääre. Meie valimissüsteem aga on paraku selline, et kui asjalik sots või IRL-i liige maakogulaste soovituse järgi ka valitakse, hakkab ta ikkagi seadusi tehes parteipoliitilist joont ajama.

Hull lugu on see, et kärajad ehitavad nüüd üles tohutu struktuuri kihelkonnakogudest, Maakogust ja nõukojast, nad hakkavad ideid koguma, mingeid soovitusi ja eelnõusid välja töötama, kogunema, korraldama aktsioone – kust see süsteem õlitust (ehk raha) saab? Vabatahtlikkuse alusel läheb väga kulukaks juba küla ja maakonnalinna vahel sõitmine, rääkimata ürituste korraldamisest, tegevusteks vajalike asjade soetamisest, ruumide rendist jne. – ilma hea rahastuseta lõpeb kord otsa ka aktivistide energia.

Mind ennast häirib “algidee” all asuv “Eesti tuleviku heaks” embleem – see on ühtlasi Euroopa Liidu struktuuritoetuste puhul kasutatav logo. Kui see idee on saanud toetuse sealtmailt, siis pole rohkem öelda vajagi. Rahvuslikud ideed ja eurorahad ei lähe kokku, sest selle raha eest ostetakse tavaliselt truudust Brüsselile.

Ma ei ütle, et kärajate idee on halb, aga nad lihtsalt ei kujuta ettegi, milliste deemonite vastu nad lillelastena astuvad! Eestit saab praegu päästa rahvuslaste võimsa parlamendifraktsiooni ja seda toetava rahvaalgatuse koostöös.