Karis ja Tsahkna mitte ei toeta Gruusiat, vaid nõuavad, et see riik alluks globalistliku süsteemi poolt ettekirjutatud programmile

Traditsionalistidest SAPTK poliitikud Varro Vooglaid ja Markus Järvi kirjutavad sotsiaalmeedias sellest, et Eesti võimupoliitikud esindavad Gruusia kohta sõna võttes mitte Eestit, vaid Brüsseli globalistlikku poliitikat.

Varro Vooglaid: “Kui Karis toetaks Gruusia rahvast, siis aktsepteeriks ta ka Gruusia valimiste tulemusi ja nende pinnalt langetatud poliitilisi valikuid – isegi kui need valikud pole talle ja tema selja taga seisvale globalistlikule süsteemile meelepärased.

See, millega Karis koos Tsahknaga päriselt tegeleb, on aga banaalne pettus: tegelikult toetatakse mitte Gruusia rahva valikuid, vaid seda, et Gruusia alluks globalistliku süsteemi poolt ettekirjutatud programmile.

Karis on varem öelnud, et Gruusia rahvalt ei saa võtta nende vabadust valida EL-i tulevik. Ütlemata jätab ta aga tõdemuse, et just samuti ei saa Gruusia rahvalt võtta nende vabadust mitte valida EL-i tulevik.

Ikka ja jälle näeme, kuidas meil võimu juures olev seltskond peab demokraatiaks vaid seda, kui viiakse ellu neile meelepärast ideoloogilist ja poliitilist programmi (sel põhjusel ei toeta nad kunagi ka rahvahääletusi). Kui keegi valib midagi muud, soovitakse kohe hakata teda korrale kutsuma ja karistama. Ei, sellisel hoiakul ei ole demokraatiaga mingit pistmist.”

Markus Järvi: “Gruusia rahva poolt seaduslikult võimule valitud valitsusel on õigus teha seda, milleks talle mandaat anti: katkestada valimisi valelikult võltsituks kuulutanud Euroopa Liiduga läbirääkimised ja saata see “homoõigust” juurutav, “vihakõnet” karistav, mõttevabadust tsenseeriv, lapsi kohitsev ja “rohepöördega” enda ning teiste jalgu nüri noaga alt saagiv gerontlik bürokraatia sinna, kus päike paistab eriti eredalt – Kuu peale.

Ilmselt mitte kõige vähemaks põhjuseks, miks Gruusia valitsus sellise positsiooni on võtnud, on ka Margus Tsahkna suguste euromutrite imbetsilli tasemel võimlemine ja karglemine Gruusia valitsuse vastastel meeleavaldustel, mis tuletasid sealsele seltskonnale veelkord eredalt meelde, mille eest Euroopa Liit ikkagi seisab ja millist “kultuuri” Brüsseli avaratelt väljadelt ja Eesti metsade diplomaatiakoolkonnast oodata on.

Nüüd ootab keskharidusega kodumaine välispoliitika juhtfiguur “Euroopa Liidu samme Gruusia valitsuse suhtes”…

Aga kas sekkuma ei peaks ka NATO? Võib-olla paneks ka Gruusias Sorose rahadega ja USA kolmetäheliste organisatsioonide lauluraamatute järgi ühe Maidani püsti ning siis karjuks reaalse sõjategevuse puhkedes: “Nõuame eskalatsiooni! Viige väed juba sisse! Andke rakette!”?

Miks ainult üks eskalatsioon, kui on võimalik eskaleerida mitu kriisikollet korraga? Tuumaholokaust on tõsine asi, mille esilekutsumist ei saa jätta üksnes Ukraina konfliktikolde eskalatsiooni hoolde.

Eesti külateater on jõudnud teatava tragikoomilisuse astmeni, mida on raske sõnadesse panna.”

Toimetuselt: rahvusvahelistes pildipankades on näha, kuidas Gruusias toimuva kohta antakse libainfot – nimelt on pildiseletustes valitsusvastasteks märgitud ka need inimesed, kes lehvitavad ainult Gruusia lippu. Üldjuhul kasutavad sealsed euromeelsed Gruusia ja Euroopa Liidu lippu üheskoos.