Karl Olaf Rääk: lahkujad hüpnoosi all?

Rääkisin eile ühe hea ja targa inimesega EKRE-st lahkumise lainest. Ta rääkis, et oleks ise peaaegu selle ohvriks langenud. Et mingil hetkel, ilma selge põhjuseta, tekkis imelik ärevuse ja hirmu tunne, et vaja on midagi väga kiiresti teha, vaja on ennast EKRE nimekirjast kustutada ja Isamaa poole vaadata.

See ei olnud mõistusega kontrollitav, vaid irratsionaalne sundkäitumine. Mingi aja pärast ärevus taandus ja ta hakkas mõtlema, et mis siis juhtub, kui ta kiiresti-kiiresti erakonnast lahkumise liigutust ei tee. Selgus, et mitte midagi ei juhtu. Oli ainult seletamatu hirm.

Seda, mis teda tabas, kirjeldab eestikeelne sõna “lummus”. Väline sund, nõiutud olek, “ära tehtud” või “kaetatud” olek.

Arvatavasti on paljud kampaania korras lahkujad millegi sarnase mõju all. Kui mõistus taastuma hakkab, siis otsitakse ratsionaalseid selgitusi. Ja siis tulevadki õigustused stiilis “demokraatia puudumine” ja “vale retoorika”.

Kui küsida, et kui aastaid on erakonna juhtimisstiil väga hästi sobinud, kuidas siis nii järsku see sobimatuks muutus? Vastust ei tule. Sest ratsionaalset seletust ei olegi. Oli vaid hüpnoosi meenutav sõgedusehoog.

Toimuvat jälgides joonistuvad välja ka mustrid– on inimesi, kellele lummus ei mõju, ja on teisi, kes iga lainega takistusteta kaasa lähevad.

Karl Olaf Rääk