Nädalaleht Eesti Ekspress kirjutas nõretava propagandaloo sellest, kuidas meie valitsejad teevad oma ettenägelikkuse ja tarkusega teistele riigipeadele ja luurespetsialistidele tuule alla (Eero Epner „Suur sisevaade salamaailma | Kuidas käib Eestis sõjaaja kriisijuhtimine? Järgmised pool aastat võivad määrata meie tuleviku“ (Eesti Ekspress, 23.03.2022)).
Loed seda ülistuslugu ja imestad– kas see särav, sõnaosav, infot lennult haarav, raamatuid peast tsiteeriv, ettenägev ja kõiketeadev peaminister on tõesti seesama õnnetu nähtus, kes probleemide eest peitu poeb ja Riigikogu ees abitult laliseb? Kelle põhiargumendiks on see, et ta ei tea, ei näe või et pole kohal olnud.
Suurem osa juttu käib artiklis olmedetailide ümber – mis kell keegi telefoni võttis või kuidas hirmu tundis. Mis aga puudub, on Eesti probleemidega tegelemine. 150 000 põgeniku vastuvõtmine olevat juba eelmisel aastal planeeritud, aga miks praegu toimub kõik isevoolu teed? Miks seda numbrit salajas hoiti? Ah, et ühiskond polnud selleks valmis. Aga miks polnud ja miks peaks olema? Miks me peame ennast lõhki aitama, kas ainult selleks, et imaginaarse eduriigi kulisse ülal hoida?
Tsitaat: “Kui USA kaitseväe juhataja kuulis, kui palju annab New Yorgi eeslinna suurune Eesti tankitõrjemiine, ei suutnud ta seda uskuda ning küsis kindral Martin Heremilt mitu korda üle”.
Muidugi ei suutnud ratsionaalne sõjaväelane seda uskuda. Ja võime päris kindlad olla, et USA kaitseväe juhataja ei sulanud imetlusest vaesevõitu väikeriigi ülluse vastu, vaid keerutas nimetissõrme meelekoha ümber. Teiste aitamine ja ennastkahjustav käitumine on kaks eri asja.
Putini blitzkriegi fiasko Ukrainas peaks teravalt õpetama, kui ohtlik on valitsejate jaoks selvemuinasjutte uskuma jääda. Aga meie maailma taibukaimad tegelased võtavad ikka peegli ees geniaalse riigijuhi poose ja patsutavad endale heakskiitvalt õlale. Vaatamata sellele, et lõhe nende enesepildi ja reaalsuse vahel käriseb aina suuremaks.
Karl Olaf Rääk