Karl Olaf Rääk: meedias ja poliitikas käib stiilipuhas koolikiusamine, kuid kordades jõhkram

Kolumnist Karl Olaf Rääk kirjutab sellest, kuidas kiusamine on saanud poliitikute ja nende käealuse ajakirjanduse üheks töövõtteks.

„Kiusamisvaba elutee tähendab minu jaoks, et inimene ise ei satu kiusamise sihtmärgiks ega osale kiusamises. Paraku on mõlemat keeruline saavutada, sest on palju faktoreid, mis ei sõltu meist endast. Küll aga saame nendest teemadest rääkida ja tõsta inimeste teadlikkust sellest, et nad ei satuks kiusamise kaasaaitajateks ega ka pealtvaatajateks.“ — Kaja Kallas, Europarlamendi liige, tsitaat lehelt kiusamisestvabaks.ee

“Jah, me saame kiusamise teemadest rääkida. On tänuväärne, et kiusamise teemad said millalgi päevakorda tõstetud, nendega tegelemiseks on kirjutatud projekte, trükitud voldikuid ja loodud veebilehti. Jääb mulje, et kiusamine on meie ühiskonnast karmi käega välja juuritud.

Aga võta näpust, see on teooria. Kui vaatame, mis praegu poliitikas ja meedias toimub, siis tegemist on  stiilipuhta koolikiusamisega, ainult et mastaabilt kordi suurema ja jõhkramaga kui üheski lasteasutuses.

Kiusamise mehhanism on sama, olgu põhikoolis või ennast ühiskonna eliidiks pidavas seltskonnas. Keegi võtab endale õiguse jagada kaaskodanikud õigeteks ja valedeks. Olgu siis välimuse, riietuse, iseloomu või maailmavaate alusel.

Õigetel on alati õigus, valed teevad kõike valesti. Valesid hakatakse täie printsipiaalsusega ahistama ja kiusama. Sealjuures, kiusajad peavad ennast tõe ja õigluse apostliteks, mistõttu pühendatud on kõik nende abinõud. Käiku lähevad kõik käepärased vahendid, nagu väljamõeldised,  alusetud süüdistused, laim ja tõe väänamine.

Kiusamine ühendab kiusajaid. Võisteldakse selles, kes halvemini öelda oskab, kes absurdsema vale välja mõtleb, kes rammusama verbaalse sopalaadungi ohvri suunas lennutab. Köetakse ennast järjest rohkem üles, ässitatakse ja õhutatakse ükseist üle trumpama. Kaasa löövad ka need, kes seda ehk väga ei tahagi. Aga karjaga mitte kaasa ulguda on hirmus, võib ise ohvriks sattuda.

Ühiskondlik-poliitiline kiusamine on eriti peale valimisi saanud sisse suisa hüsteerilised pöörded. Loed mõnd teksti ja mõtled, kas selle kirjutaja oli ikka terve mõistuse juures. Või mis seisundis viibib toimetaja, kes sellise deliiriumi tunnustega kirjatüki avaldada lubab? Mida teha siis, kui need, kes peaksid ühiskonnas korda ja tasakaalu hoidma, on ise kõige suuremad riiukiskujad?

Lastevahelise kiusamise jaoks on meil paika pandud protseduurid ja reeglid. Appi võib kutsuda lilla Sõber Karu, teatada võib õpetajale, lapsevanemale, lasteabi telefonile või veebikonstaablile.

Aga mida teha siis, kui infantiilselt õelateks kiusajateks on täiskasvanud, kusjuures mitte suvalised inimesed tänavalt, vaid ajakirjanikud, arvamusliidrid, tuntud poliitikud?  Kutsume ka neile Sõber Karu appi või teatame politseile? Suuname sunniviisilisele koolitusele, paneme meisterdama ja tantsima?

Mida teha lõhestunud isiksustega, kes küll probleemi teadvustavad, aga ei suuda seda endaga siduda? (vt. tsitaat artikli algul). Kes on küll kahe käega kiusamise vastu, samas aga talluvad nelja jalaga kõiki, kelle maailmavaade neile meele järele pole.

Praegused täiskasvanutest kiusatavad on õnneks rahulikud ja tugevate närvidega. Küll sopaloopijad ja valetajad ühel hetkel ära väsivad, mõistusele tulevad või muud tegevust leiavad.

Aga millist eeskuju näitame me oma lastele? Mis kasu on projektidest ja ilusatest sõnadest, kui täiskasvanud, pealtnäha autoriteetsed inimesed räägivad üht, aga teevad teist?”