26.08.2022
“Üheskoos klientidega oleme teekonnal nulli”.
Kui küsida ettesattuva inimese käest, mis on tema meelest Eesti Energia eesmärk, siis suure tõenäosusega on vastus “varustada Eesti inimesi ja ettevõtteid elektriga”. Vaikimisi eeldatakse, et see elekter on stabiilne ning taskukohane, selline enesestmõistetav nähtus nagu õhk või päevavalgus.
Eesti Energia juhtkond ei paista sama ideed jagavat. Tegeldakse kõigega, mis tore tundub, igav elektriga varustamine on prioriteetide järjekorras päris lõppu nihkunud.
Et mõista, mis asju Eesti Energia enda arust ajab, siis tasub heita pilk nende kodulehel välja toodud visioonile [1].
Algus on paljutõotav: “Üheskoos klientidega oleme teekonnal nulli”.
Viimasel ajal toimuvat jälgides võib sellega ainult nõustuda. Kliendid on jõudsalt nulli poole teel.
“Oleme rahvusvaheline energiaettevõte” ja “Eesti Energia koduturg on Soomest Poolani”.
Millal ja kelle otsusel Eestit energiaga varustava firma asemele rahvusvaheline energiaettevõte tekkis? Pole teada, aga nüüd on nii nagu on. Eesti on väike saareke ambitsioonide merel.
“Rohelisel elektril põhinev elektrifitseerimine on kiireim, odavaim ja kõige keskkonnasõbralikum tee süsinikuneutraalse majandusmudelini”.
Ei mingit juttu stabiilsest ja taskukohasest elektrist. Taga aetakse utoopilist süsinikuneutraalsust ning “roheteekonda”. Kuidas see kohalikku tarbijat mõjutab? Kas ta jaksab ideoloogilise hulluse kulud kinni maksta? Ei huvita.
“Vastutame selle eest, et meile usaldatud maavarad, tehnoloogia ja elektrivõrk oleksid kasutatud parimal võimalikul viisil”.
Siin tunnistatakse, et kasutatakse nende hoolde usaldatud ressursse. Aga kasutamise käigus aetakse virvatulesid taga ja painatakse lahket usaldajat pööraste hindadega.
Ülaltoodud visioon on nukker näide saba ja sarvedeta tühiturundusest. Kus puuduvad selged ja realistlikud eesmärgid, tuleb asemele ideoloogiline vaht.
Eesti Energia on nagu dresseerimata karjakoer, kellest eeldatakse, et ta kaitseb karja ja kodu. Koer, kellele pole piire seatud, teeb aga seda, mis pähe tuleb. Uriseb peremehe peale, murrab hoovi pealt kanu ja vahel kaob metsa uitama.
Meil on kummaline olukord. Rahvas läbi oma valitud esindajate on ühele ettevõttele andnud kõik, millest üks ettevõte unistada võib. On andnud põhivahendid, on andnud kapitali, on andnud monopoolse turu koos klientidega. Eeldaks, et selline firma teenib tões ja vaimus omanike huve.
Aga ei. Kuna selged juhised puuduvad, siis arendab firma juhtkond isiklikke ideid. Mängitakse rahvusvahelisi suurärimehi, lennatakse VIP klassis ja lastakse miljonitel haihtuda maailma eri otstes kõrbevatesse liivalossidesse. Joostakse kaasa ideoloogiliste veidrustega. Kaotada pole ju midagi– selja taga on sundseisu pandud kodumaine tarbija, kes maksab nii palju kui küsitakse.
Asjad on meie suure riigifirmaga lappama läinud. Kuna omaniku poolt pole selgeid reegleid kehtestatud, siis aetakse aasal liblikaid taga. Ettevõttest, mis peaks eelduste kohaselt olema igav ja stabiilne energiaga varustaja, on saanud spekulatsioonidega tegelev finantsasutus. Wall Streeti hunte on lahe mängida, aga seda ei tohiks teha terve rahva kulul.
Kuidas tekkinud olukorda lahendada?
Kõige esimene asi: omanik peab kehtestama selged reeglid. Tagasi juurte juurde. Kui Eesti energiaga varustamine, siis Eesti energiaga varustamine. Tõhusalt, stabiilselt, mõistliku hinnaga, toetades kogu riigi arengut. Ilma selleta ei ole meil tulevikust midagi head loota.
Kui mõnel ambitsioonikal tegelasel on himu rahvusvahelist suuräri ajada, siis selleks on teised võimalused.
Karl Olaf Rääk, kolumnist
Viited Eesti Energiast
https://www.energia.ee/ettevottest