Ameerika Ühendriikide 45. ja 47. presidendi jaoks pole hegemoonia laialisaatmine olnud kunagi eesmärgiks. Eesmärk on hegemoonia ülevõtmine koos selle süvakoetisega.
Käesolev tekst ei ole Trumpi apologees, ainult üritus saada aru, mis maailmas toimub. Kindlasti suuremas osas abitu, sest olulisi algandmeid pole võimalik hankida. Pigem mõtteharjutus kui väide, et asjad on just nii ja mitte kuidagi teisiti.
Kuid on olemas ajaloolised mustrid ja suur hulk tüvitekste, kuidas poliitika selles maailmas välja näeb.
Inimkonda on tänu tolle pärispatusele olemusele Eedeni aiast väljaheitmisest saadik saatnud närune valik, mille võib võtta kokku banaalse maksiimiga: kas poliitikaga tegeletakse ise või poliitika tegeleb sinuga. “Inimene on poliitiline loom” ja nii edasi. “Ela ise ja lase teistel elada” on tore mõte, kuid isegi üksikinimeste puhul ja seda enam rahvusvaheliste suhete kaastekstis on selline lähenemine… pisut õigustamatu. Viisakamate politoloogide hulgas selgitatakse olukorda retsiprooksuse põhimõttega.
Lühidalt näeb maailmapoliitika välja viisil, et suured jagavad omavahel mõjupiirkonnad ära ja väiksematel on seda suurem tegutsemisvabadus, mida inimlikumad ning osavamad poliitikud neid juhivad. Kakistokraatia võim on märk, et võimul olevad inimesed ise suurt midagi ei otsusta. ÜRO harta on selle vilju hinnates ja hinnangu ausalt sõnastades mõeldud rahvamasside lollitamiseks.
Alati on mõistlik jälgida kaastekste, otsida raame ja üheks kõige olulisemaks nende seast on tõenäoliselt tõik, et mingisugune ennast universumi kuningatena ette kujutav jõuk üritab ehitada globaalsotsialistlikku Ühte Maailma.
Mida pole taas võimalik kindlalt väita, kuid millele osutab järjest enam mustreid: 2016. aastal toimus Ameerika Ühendriikides paleepööre, mida 2020. aastal üritati tagasi pöörata, mis 2024. aastal uuesti aset leidis. Teisel korral märksa jõulisemal kujul. Mille peale vana süvariigi tuumik põgenes Washingtonist ja New Yorkist Londonisse ning Brüsselisse.
Euroopa on alates XX sajandi algusest olnud Ühendriikide nukujuhtide vasall ja poliitiline etendus. Teise Maailmasõja järgne “kolmanda maailma dekoloniseerimine” ei olnud niivõrd “vabaduse ja demokraatia” ideaalide plahvatus, vaid rahvamasside lollitamine, suuremat sorti külakurnamine, mille eesmärgiks on Üks Maailm. Mis Esimese Maailmasõjaga kinni ei jäänud, löödi kinni Teisega. Euroopa Liit on Ühendriikide Trumpi-eelse süvariigi kuritahtlik sepitsus.
Kõrvalmärkusena: loomulikult, ei tähenda nii Hiina RV, Venemaa kui USA “huvid” pisematele ja väga väikestele, nagu Eesti, midagi toredat. Teisalt võiks iga inimene suuremad võimukoetised enda jaoks lahti mõelda, arendada endas olukorrateadlikkust ning, kuna “ela ise ja lase teistel elada” on võimatu, siis langetada poliitiliselt võimalikult arukaid otsuseid. Ükski partei pole inimeste pärispatu tõttu ideaalne, kuid lääne ühispartei on läänemaailma kaastekstis üheselt kõige hirmsam valik. Nii selle sotsialistid, liberaalid kui libakonservatiivid. Kogu see kollektiiv ei erine millegagi kommunistidest, natsionaalsotsialistidest, fašistidest ja ülejäänud etatist-käsumajandajatest-tsentraliseerijatest.
Trump ei taha Euroopa vasallidest lahti saada ja eurooplastele halba, kuid Euroopat juhib ühispartei, mille kakistokraatia on mehitanud ja eidestanud Ühendriikide “vana” süvariigi nukujuhid. Sama kehtib “reeglitepõhist” rahvusvahelist korda tagavate rahvusvaheliste institutsioonide puhul. Ergo, poolearulise jutu liitlassuhetest võiks ootele panna ja tunnistada: Euroopas on võimul tänaste Ameerika Ühendriikide verivaenlased. “Verised” põhjusel, et Trumpi näol vaatab neile vastu nende maailma ots.
Millisel põhjusel on poliitilise “loomastumise” ja jagamise ning valitsemise kaastekstis täiesti mõistetav, miks Trump Euroopale käru keerab. Iraan ei ole iseenesele piisav ja ainult enda huvide eest seisev islamivabariik, vaid suhteliselt tähtis nupp “suurel malelaual”. Sõda Venemaaga pole Trumpi, vaid süvariigi eelmiste nukujuhtide üritus. Mis kestab suuremas osas ainult põhjusel, et Euroopasse põgenenud eelmise süvariigi jäänukite ning selle korporatistliku ühispartei nomenklatuuri jaoks on tegemist tõenäoliselt elu ja surma küsimusega.
Energiapööre on nukujuhtide poolt Ühe Maailma eesmärgil korraldatud inimsuse vastane kuritegu ja Euroopa ühispartei kukutamise kaastekstis töötavad paraku sõda Venemaa ja Iraaniga täpselt nii, nagu peab. Trump kaalub lisaks USA diislikütuse ekspordipiiranguid. Sest vaenlase külma, nälja ja ressursipuuduse toel alistamine on sama vana lahendus kui inimkond. Kuna Euroopa ühispartei toodab kakistokraatiat, pole see võimeline ise võimeline midagi parandama. Uue hegemoonia kasuks mängib isegi Ukrainast Venemaa naftatehaste pommitamine. Oma äraspidisel viisil saab sellest kasu Venemaa tänane võim.
Kõige lõpuks on Trumpil rohkem ühiseid huvisid Vladimir Putini ja Xi Jinpingiga kui Leyeni, Macroni, Merzi ning Burnhamiga. Kõigil kolmel üksikult on üksteisele palju enam pakkuda kui neljal viimasel üheskoos.
Ja suuremat pilti ausalt vaadates on “kollektiivse lääne” kõige suurem vaenlane islam, seda eesotsas NATO liitlase Türgiga, mida Venemaa ja Hiina RV lääne vastu ära kasutavad. Mille järel on olemas sellised asjad, nagu “loomulikud vaenlased”, millises kaastekstis on kollektiivne lääs ühes paadis Venemaaga Türgi ja ülejäänud islamiriikide vastu. Samas loomulike vaenlaste vaates on loomulikult vaenlased Hiina RV ja Venemaa ning läänel on viimasega rohkem ühist kui esimesega.
Kõigis sellistes vastuoludes aitab orienteeruda ja ellu jääda ainult tervest mõistusest ning loodusseadusest lähtuv olupoliitika. Mida siinkohal ameeriklaste poolt vaadates – ja iga riijuhi esimuseks peaks olema oma inimeste hüve – Trumpi valitsuses natukene jagub, kuid mille kohal Euroopas haigutavad libakonservatiiv Ursula von der Leyeni ja uusliberaal Kaja Kallase näoga mustad augud.
Karol Kallas