Nüüdne olukord Eesti poliitikas võtab väga kurioosseid pöördeid ja hakkab kahjuks meenutama 1940daid. Nii jätkates ootab meid eest väga pime paik, kirjutab lugeja Mihkel L oma blogis.
Ma ei tahaks käesolevat kirjatükki tegelikult avaldada. Õieti ei taha ma juba ammu poliitilistel teemadel midagi kirjutada, rääkimata ettepanekutest, kuidas moel või teiselt võiks Eesti elu paremaks teha – või siis vähemalt hullemat ära hoida. Samas ka mitte sellepärast, et ma oleks täielikult lootuse kaotanud Eesti intellektuaalsema ja ühiskondliku arengu osas või et ma peaks enda mõtteid iseenesest täiesti lootusetult kasututeks. Vaid eelkõige seetõttu, et see tegevus tundub kahjuks lihtlabase ajaraiskamisena – arvamustel on tänapäeva Eestis võrdlemisi vähe kaalu. Mis aga peamine: tegelikult peaksid 2021. aastal olema Eesti riigis olema piisavalt kõrgelt arenenud sõltumatud institutsioonid, ametid, erakonnad ja eriala spetsialistid – kes riigi parima arengu, kultuurilise kõrgtaseme ja helge tuleviku eest ilma minu ja teiste ullikeste arvamusteta hiilgavalt hakkama saavad. Kes kritiseeriksid, kommenteeriksid ja suunaksid poliitikuid ja ühiskonda õigele rajale.
Ometi pole see nii: ometi ei toimi see masinavärk ligilähedaseltki ideaalsel kujul; ometi kulutame me kõik kollektiivselt kohutavalt palju aega ja energiat uskumatute teemade peale.
Pilt on palju laiem ja süngem, kui tahaksime tunnistada. Tegelikult algas värske oravavalitsusega uue elu sisse saanud nn Suur Kärpehüdra juba mitme aasta eest kombitsaid soojendanud ühe vähese sõltumatu sisepoliitilise kajastusega telekanali TTV sulgemisest (mida ei pandud suuremat ühiskonnas tähelegi). Küllap jõuavad kärpekäärid lõpuks ka Vikerraadio, kultuuriministeeriumi või kirjandusmuuseumini. Tegelik tuumküsimus on: kuidas see kõik Eestis üldse on võimalik?
Kuivõrd meedia valdkonna spetsiifika on autoril pigem nõrgavõitu, käsitlengi arutluses pikemalt vaid nimetatud kolrumi teist allikat Eestis. Kõrvalepõikena mainin vaid meedia kohta: õieti näeksin meediaprobleemis ainsa toimiva lahendusena pigem altruistlikku kultuurimetseenist suursponsorit, kes looks konkureeriva laiapõhjalise kvaliteetmeedia portaali, mis tõmbaks tänasel massiivsel kollasel (ja /või äärmustesse kalduvatel alternatiividel) meedial korralikult õhku vähemaks – teoreetiliselt isegi kergelt kasumliku ärimudelina. Vähemalt nn Esimese Eesti Wabariigi ajal säärane mitmeharuline vaba trükimeedia konkurents ideaalselt (kuni 1934.a riigipöördeni), muuhulgas toimides täiesti kasumlikult – vaatamata igasuguse Interneti puudumisele. Tihti arvatakse, et Internet müstilisel moel suretab meediat välja – tegelikult peaks olema vastupidi – Internet on teinud inimesed lihtsalt mugavamaks, kuid peaks vähemal teoorias oluliselt lisama kvaliteedikonkurentsi ja tagama parema ligipääsu kvaliteetmeediale. Puudu näib olevat Eestis ainult kapitalist/tegijatest.
Niisiis, asja juurde. Winston Churchill’ile omistatakse lauset, mille järgi “Demokraatia on küll väga halb valitsemisvorm, aga siiski kõige parem neist, mida on proovitud.” (tegelikult Churchill olevat tsiteerinud tundmatut varasemat autorit). Nähtavasti oli II maailmasõja võidule juhtinud Briti peaministril õigus, siinkohal muutuvad oluliseks aga demokraatia toimimise mehhanismid. Demokraatia pole reaalses maailmas siiski perpeetum mobile või deus ex machina, mis võluväel toimima hakkab, demokraatia vajab toimimiseks kindlaid tingimusi. Jättes kõrvale küsimuse Eesti riigi liigväiksest rahvaarvust (üks väiksemaid mandrilisi riike maailmas, absoluutselt väikseim oma laiuskraadidel) ja ühiskondlikud küsimused, kuivõrd Eestist väiksemaid toimivaid demokraatiaid on maailmas olemas ja Eesti ühiskond peaks ajaloolise kogemuse põhjal siiski olema teoreetiliselt võimeline väga toimivaks demokraatiaks, kus on siis sisulised probleemid?
Kas süüdi on äärmusteni vastanduvad poliitvaated, rumalad poliitikud, madal poliitkultuur jne? Väidan, et mitte ükski neist eraldivõetuna. Need on üksnes sümptomid haigusele, mida võiks üldistatult nimetada partokraatiaks. 1920. aastate noores Eesti Vabariigis oli tingituna ülidemokraatlikust (ja n-ö progressiivsest põhiseadusest) parlamendil ülisuur võim, samal ajal puudus aga sisuliselt peaministri amet (täitis seda riigivanem, kes sisuliselt oli korraga nii peaminister kui riigi president). Levinud käsitluse järgi öeldakse küll, et Eestil puudus toona president, aga kas on õige nimetada toonast riigivanema institutsiooni ka peaministri rolli täitjaks? Kuivõrd valitsuse eluiga oli keskmiselt alla aasta, tundub “peaministri” mõiste selles kontekstis isegi kohatu. Peaminister vajab võimu teostamiseks ja sisuliseks juhtimiseks siiski rohkem aega. Sisuliselt juhtisid toonast poliitilist süsteemi tugevamad poliitilised liidrid (erakondades ja Riigikogus). Eriti nõrgaks osutus säärane süsteem 1929.aastal alanud majanduskriisi tingimustes. Neid teemasid on väga põhjalikult käsitanud eesti ajaloolane ja Riigikogu saadik Jaak Valge.
Uuesti iseseisvudes loodi, nähtavasti 1920. aastate valusat kogemust meeles hoides, sisuliselt vastupidine demokraatia mudel Eestis. Võimu kujunemine kaasaegses Eesti Vabariigis on küll väga stabiilne ja jõuline protsess, üsna selgepiiriliste reeglitega, milles ei ole õnneks ruumi valitsuste kukutamistele (nn Esimeses vabariigis tuntud “lehmakauplemisena”) ja pidevatele valitsuskriisidele. Sellel mudelil on aga märksa sügavam teist järku puudus, mis pikas perspektiivis võib olla vähemalt sama hukutav või isegi hullem. Puuduse võib lühidalt kokku võtta sõnapaariga: potestas eternum (ld.k “igavene võim”). Säärane võimusüsteem võib märkamatult ruttu viia olukorrani, kus väikses riigis on võimutäius koondunud ülimalt kitsa seltskonna /seltskondade inimeste kätte, kes on positsioonis silmatorkavalt ebakompetentsed, mis aga veelgi hullem: oma otsustega soodustavad pidevalt võimuhierarhia (eelkõige tipu) kasvu ebakompetentsuse suunal, rääkimata lihtsalt halva kvaliteediga pikaajalistest otsustest. Võimalikud arengustsenaariumid sellele olukorrale on loendamatud, alates totaalsest moraalsest kokkukukkumisest, suvaliste inimeste riigi etteotsa jõudmiseni, süvakorruptsioonist, kuni Eesti riigi sisulise enesehävitusliku poliitikani keskpikas perspektiivis. Miks selle temaatikaga siis sisuliselt Eestis polegi tegeldud, kas tõesti pole keegi teine neid ohte näinud??? Loomulikult on, mõned isegi vahel räägivad sellest. Eelkõige on temaatika aga lootusetus varjusurmas kolmel põhjusel:
1. inimesed on millegipärast reeglina veendunud iseenda ääretus tarkuses (sama häda kummitas nähtavasti president Pätsi, kelle teatud strateegilised valearvestused tegid juba halva olukorra Eesti jaoks 1939-40 täiesti kohutavaks olukorraks; vaenlase salakavalus polnud selles võrrandis ka muidugi väheoluline komponent)
2. poliitikud ei soovi reeglina tegelda teemadega, mis vähendavad nende endi võimu või hüvesid, samuti ei huvita neid eriti teemad, mille mõju ja kvaliteet avaldub alles ühe või mitme valimistsükli järel
3. inimesed, kes teemadest tõsisemalt huvituvad, pole piisavalt häält; ühiskond on liiga passiivne sisulistes küsimustes. Seda probleemi ilmestas väga sisuliselt nn Jääkeldri protsess 2012. aastal. Kus mõistagi taaskord kasutati võimurite poolt ka alatult riukalikke taktikaid.
Mis on siis võimude lahususe mittetoimivuse kõige kandvamad probleemid Eestis: millest on need tingitud ja milleni võivad viia? Rääkigem neljast probleemist
Riigikogu kujunemise probleem
Üksikkandidaadina parlamenti pääsemine Eestis on valimisreeglitega sisuliselt täiesti võimatu (vahest see polegi kõige halvem piirang, et vähendada Riigikogu liigset manipuleeritavust), seetõttu käsitlen võimukeskustena/võimuühikuna Riigikogu kontekstis erakondi. Erakondade loomisel on Eestis üsna vabad käed ja võrdsed võimalused, seetõttu on neid viimase 30 aasta jooksul ka väga arvukalt loodud. Küll aga pole sugugi võrdsed (isegi mitte võrreldavad!) tingimused nende erakondade pääsemisel parlamenti, sellel on vähemalt kolm ilmselgelt tugevat põhjust, tegelikult veelgi rohkem.
Erakondade rahastamine riigieelarvest on sügavalt ebademokraatlik, toetust jagatakse sisuliselt olemasoleva võimu ulatuse järgi, kui 2019.a sai näiteks Reformierakond 1,8 mln eurot (Keskerakond 1,4 jne), siis 2-3% toetuse saanud erakond saab riigilt 30 000 eurot.
Kas keegi oskab nimetada ühtegi demokraatiat soosivat põhjust, miks parlamendi suurim erakond peab saama 60 korda rohkem toetust, kui 2-3%-se reitinguga partei? Kas neil on 60 korda suurem toetus ühiskonnas?
Omaette küsimus on muidugi see, et miks erakondi peab üldse riigieelarvest toetama – aga eeldades, et see on tehtud demokraatia huvides ja korruptsiooni vastu, peaksid toetused mõistagi olema ühesugusel võrdskaalal, näiteks nii, et iga toetusprotsent annab 15000 eurot
Eestis ei ole piiratud valimisreklaami kulude hulka ühe erakonna kohta, mis on täiesti kohutav möödalask nii demokraatia, korruptsiooni, meedia sõltumatuse kui isegi looduskeskkonna seisukohalt. Küllusliku riigitoetuse, lisaks laenurahade ja kahtlaste annetuste toel korraldatavad hirmkalleid valimiskampaaniad, on kõike muud kui vesi demokraatia veskile.
Eesti valimisseadusega on seadustatud jõhker häälte tõstmine väikestelt erakondadelt suurtele, ilma igasuguse valija mandaadi või demokraatliku mehhanismita. Hääled lihtsalt tõstetakse ümber, arvestamata mingisugust valijate eelistust, poliitilisi lubadusi valimistel või õiglust, seda soodustab Euroopa üks kõrgemaid valimislävendeid – 5%. Midagi ebaõiglasemat demokraatia sildi all arenenud Euroopa riigis teha, on raske ette kujutada. Eriti hakkab siin kontekstis mõju avaldama Eesti riigi väiksus, kuivõrd suures riigis võiks väiksemate valijagruppide häälte “ülekandmine” olla kuidagi teoreetiliselt põhjendatud suurriigi ühtsuse hoidmisel. Meil aga toimib see efektiivse ja väga kõrge konkurentsipiiranguna. Valitsevale parteile ei saagi kunagi kujuneda toimivat opositsiooni, kuivõrd need oponendid ei pääse (piisava esindusega) isegi mitte parlamenti. Nende hääled on sisuliselt röövitud! Intellektuaalne vähemus on selles olukorras kõige viimane, kes parlamenti pääseb, parimal juhul mõni populistlik erakond suudab end sisse suruda. See ongi nn kartelli kujunemise kõige sisulisemaid põhjuseid Eestis. Mitte ükski tugev võimuerakond isegi ei soovi mõelda selle süsteemi muutmisele, kuivõrd nende võim ei oleks siis enam eternum.
Seoses väikse, vananeva ja pigem linnadesse koondunud elanikkonna taustsüsteemiga, on konkurents parlamenti veelgi väiksem, kui võiks eeldada. Kuivõrd piirkondliku mandaadiga pääseb parlamenti üha väiksem osa riigikogulasi väljastpoolt Tallinnat (ja suuremaid linnu), on suurte erakondade võim veelgi kindlam, kui regionaalselt tasakaalustatumas olukorras oleks. Näiteks võiks mitmetuhandese ruutkilomeetrise maa-alaga haldusüksusest (maakonnast) teoreetiliselt pääseda parlamenti ju 5-6 (või enamagi) erakonna esindajaid, kuivõrd sellel alal võib elada väga erinevaid inimesi, nii linnalises kui maakeskkonnas, erineva kultuuri-, haridus jm taustaga kodanikke. Samal ajal ühest Mustamäe või Lasnamäe hiiglaslikust valimispiirkonnast on vähem šansse näha toetust väga erinevatele erakondadele. Ikkagi võtavad seal lõviosa 2-3 suuremat erakonda, mis soodustab teistes punktides näidatud võimu koondumist veelgi.
Riigikogu võimu koondamine parteikontorisse
Vähe sellest, et parlamendi kujunemine pole Eestis mitmes mõttes (ja ülalmainitud põhjusel) demokraatlik, on veel vähem demokraatlik võimu jaotumine parlamendifraktsioonides. Arusaadav, et parteil peab olema mõjuvõim parlamendis oma lubaduste ja mandaadi läbisurumisel. Samal ajal on võimu koondumine muutunud selgelt äärmuslikuks, kui parlamenti pääsevad inimesed, kellel sisulist valijate mandaati pole, seda kas asendusliikmena või üldise parteinimekirja alusel. Kuidas selline ülimalt ebademokraatlik praktika, nagu parteikontori loodud nimekiri, mille alusel parlamenti sisuliselt koostatakse, on üldse võimalik? Väga lihtne: potentas eternum. See on suurparteide jaoks kõige efektiivsem moodus parlamendi kontrollimiseks ja sisuliselt parlamendi muutmine parteijuhtide käpiknukuks. Küsimus pole selles punktis niivõrd isegi asjaolus, et fraktsiooniliikmed hääletavad vastavalt ühiselt parteis vastuvõetud otsustele (see on ilmselt siiski elementaarne, et üldse efektiivset parlamendi tööd käigus hoida).
Küsimus on pigem just: laiema parlamentaarse arutelu kvaliteedi sisulises allakäigus läbi selle, et parlament koosneb kehadest, mitte rahva poolt valitud saadikutest. Seda märkasid juba omal ajal legendaarsed Riigikogu esindajad nagu Liina Tõnisson jt. Miks nende generatsioon selle probleemi vastu midagi ette ei võtnud – tuleks küsida neilt. Minule on see arusaamatuks jäänudki, miks selle sügava probleemi vastu tugevamalt ei ole võideldud.
Tänased valitsust juhtivad erakonnad järgivad Maastrichti kriteeriumite sihte justkui Piibli käske ja seda olukorras, kus enamik EL-i riike seda ei tee, pigem ei tee, jätkuvalt ei tee, üha enam ei tee või ei saagi teha enam mitte kunagi (nt Kreeka). Miks EL lõi 2009. aastal kriisi järel olukorra, kus osadel riikidel on sisuliselt õigus seaduslikult pankrotti minna, on keeruline ühe lausega öelda – ja siinkohal pikemalt ei peatu. Igal juhul on EL-is tekkinud olukord, kus eelarve tasakaalu hoidmine valuutasüsteemis, kus suure osa eurosüsteemi võlakoorem on üle 100% SKP-st ja kasvab – täiesti hullumeelne. Eriti arvestades, et ECB baasintress on jätkuvalt 0% või alla selle ja inflatsioon ilmselgelt peab ajas rahatrüki toel kasvama – küsimus on ainult kui palju. Seetõttu on eelarvetasakaalu raiumine niivõrd muutunud olukorras täielik hullumeelsus, millesarnast Eesti poliitikud pole kunagi varem üritanud teha, parim võrdlus vist siinkohal on kirjandusest tuntud parun Münchausen, kes end juuksetpidi soost välja tõmmata üritas.
Kui Eesti poliitladvik ei karda ülalkirjeldatud tasakaalustamata parlamentarismi kokkukukkumist, siis ühiskondlik kokkukukkumine või kaosesse langemine on võimalik veelgi kiiremini – ja seda eelkõige põhjusel, et valitsuserakonnad ei näi üldse aru saavat meid ümbritsevast rahanduslikust reaalsusest. Viimane aeg on silmad lahti teha ja veidi keerulisemat matemaatikat õppida. Kahjuks raamatupidaja haridusest jääb eduka riigijuhtimiseks tarvis väheks.