27.11.2018
Poliitikas antakse verbaalse rusikaga pidevalt ja otse näkku. Pilt on illustratiivne.
Öeldakse, et “vaata, mida sa ise teed” olevat väitlustes eriti halb argument, aga vahel peab sedagi kasutama.
Esmaspäeva õhtul laiutas üle tele-ekraanide Indrek Tarandi ülbe ja enesega rahulolev nägu, mis andis ehk siiski ühe lootuse – tõenäoliselt näevad inimesed selle “kannatanu” maski tagant ära nurjatu intrigandi lõusta. Samas teisipäeva hommikul telekanali Kanal 2 saatesse ta Martin Helmega väitlema tulla enam ei julgenud – erinevalt TV3 Seitsmestest, kus ta sai üksi “loomastunud massidest” rääkida.
Muide, 21. novembril kirjutas Objektiiv otsest FB kõnet vahetades selle ülburi laiutamisest sotsiaalmeedias: “Eile õhtul avaldas muusik Jaanus Nõgisto oma Facebooki seinal arvamust migratsiooniteemadel. Postituse kommentaarides võtab häälekalt sõna ka Indrek Tarand, kes saadab kaaskodanikke otsesõnu p****e ja lubab “lollidele molli anda”.”
Kolmapäeval oli miitingu eel ka Ossinovski, Mikseri, Vakra ja teiste tippmarksistide näost näha, et miski on tulemas – nad olid juba arvestanud, et neid kõnelema ei lasta ja nautisid juba ette järgnevat. Aga see selleks. Mingem vihateema juurde.
EKRE-t nimetatakse pidevalt vihaõhutajaks, aga üks korralik kodanik peaks jälgima ka Riigikogu istungeid. Kui jätta rahvuskonservatiivid üldse kõrvale, siis ka kartellierakondade vahel käib pidev ärategemine, üksteise solvamine, mõnitamine, alandamine. Vihast pungil on kõik erakonnad, eriti nüüd, valimiste eel. EKRE poliitikud ütlevad kõik ausalt ja otsekoheselt välja, teised aga varjavad oma nuga selja taha ja pistavad ootamatult – selles vahe ongi.
Vihaõhutajana paistab silma ka peaminister Jüri Ratas, kes avalikkuse ees esineb nii Kõlvarti kui Tarandi kaitsjana, kuid Riigikogu ees käitub nagu peremees sulastega – kuigi just parlament on tema tööandja, kellele ta aru peab andma.
Ilmselt ei jäänud eriti paljudele silma vahejuhtum eelmisel kolmapäeval, kui peaminister hakkas Jürgen Ligit ründama ja Martin Helme pidi Ratase korrale kutsuma. Helme selgitas hiljem saates “Räägime asjast”, et ta mitte ei kaitsnud sedavõrd Ligit, kui tervet parlamenti valitsusjuhi ülbitsemise eest.
Peaminister Jüri Ratas paistabki Riigikogu ees silma mitte sedavõrd demagoogilise mittemidagiütlemise (sellega ollakse harjunud), kuivõrd ennasttäis suhtumisega seadusandjatesse. Nii ründas ta isiklikult talle küsimuse esitanud Peeter Ernitsat, andes talle mürgise vastuse tema pereelu kohta (seoses mõningate lahkhelidega isa ja tütre vahel). See on täiesti lubamatu, kuid teisi korrale kutsuv peaminister harrastab kahekeelsust eriti märgatavalt.
Kuivõrd kogu kartellipoliitika mahub mõiste “sallivus” alla, siis sellised nad ongi, nagu need nn sallivuslased – sõnades kallistaks geisid, pagulasi, neegreid ja ei tea veel keda, aga väitlustes pritsitakse mürki ehtsate kuningkobrade moel, ikka kaugele ja otse silma. Ükski sots ei ole vähemalgi määral tolerantne – Marianne Mikko nõudis Tallinna TV saates “Ajurünnak” Varro Vooglaiule alla jäädes “katoliikliku propaganda keelamist sekulaarses riigis”. Kui saatejuht teatas talle väitlusreeglitest, ütles Mikko süüdimatu näoga: “Aga õigus on ju minul!”
Eesti ühiskonnale on kasulik teada, et siinses poliitikas ei ole enam süütukesi, armsakesi, sallijaid, tolerante – siin käib võitlus maailmavaadete vahel ja viha pulbitseb kõigis, nii presidendis, peaministris, valitsusliikmetes, saadikutes kui ka tavakodanikes. “Võimueliit” räägib küll vajadusest kokku hoida, kuid süstib samas välkkiirelt igale poole mürki, et lõhet ühiskonnas veelgi suurendada – ja see käib ka globalistist riigipea kohta, kes nüüdki võrdleb rahvuskonservatiive internatsidega.
Erilist uljanovlikku viha on täis sotsid, kes varjavad oma hundikoonud tallekeste armsate peakeste taha, et lõrinat varjata. Ja muidugi on viha täis ka rahvuskonservatiivid – Eesti riiki ja eestlust müüakse maha juba nii varjamatult, et muid tundeid enam tekkida ei saagi!
Sotsidele ja riigipeale võikski ju öelda, et harjuge selliste konfliktidega ära – te soovite ju rändepaktiga Aafrikat siia tuua, aga see tähendabki Rwanda genotsiidi importi Euroopasse, ja et see nii ka olema hakkab, näitab migrantide vägivald ja terrorism Lääne-Euroopas. Vägivald ju ongi see, mida te ootate!
Esmaspäevane EKRE miiting Toompeal näitas, kui palju on ühiskonnas kõige ehedamat viha ja see on lihtinimeste viha kartellipoliitikute vastu. Et seda ainult EKRE-ga ei seostataks, soovitaks vaadata Prantsusmaa poole, kus käib juba mitu nädalat rahvaülestõus president Macroni vastu. See aeg võib praeguse võimurite vihapoliitika juures ka meil üsna ruttu tulla.
UU