Eesti peavoolumeedia üritab meeleheitlikult tõestada, et ta on ühiskonnale vajalik, kuid kogu meedia tegevus näitab, et ilma sellise ajakirjanduseta oleks informatsiooni tarbijal ilmselt lihtsam, aju ei saaks pidevat loputamist.
BNS vahendab pealkirja “Riigikogu kultuurikomisjon: ajakirjandus on kultuuri osa” all järgmist: “Ajakirjanike liidu 38. kongressil olid arutuse all kultuurikomisjoni ootused ajakirjanikele ja ajakirjanike liidu ootused kultuurikomisjonile. Muu hulgas arutleti selle üle, kas ajakirjandus on kultuur või äri.
Ajakirjanike liidu esimehe Helle Tiikmaa sõnul on seni suhtluses riigikogu kultuurikomisjoni erinevate koosseisudega jäänud mulje, et poliitikute jaoks polegi ajakirjandus olnud kultuurikomisjoni teema. „Oleme saanud tagasisidet, et ajakirjandus on ainult äri. Võib-olla peaks selle valdkonnaga siis tegelema hoopis majanduskomisjon,” ütles Tiikmaa.”
Aga ajakirjandus ongi äri. Muidu poleks 2023. aasta Riigikogu valimiste eel juhtunud seda, et ajakirjandus hoidis tühjaks sisisevat nn Prigožini skandaali iga hinna eest elus, kuid samal ajal hoidis hoolega varjus reaalset Slava Ukraini skandaali. Kui valimised olid läbi, visati esimene teema kõrvale, teine lasti käiku, sest Eesti 200 oli parlamendis jõuliselt sees.
Ajakirjandus hävitab sõnakunsti. Klikinäljas ja kiire info väljastamise käigus paisatakse nö onlaini saastteksti. Üha rohkem on ajakirjanduses noori, kes kas pole saanud piisavalt eesti keele õpetust või on inglise keele mõjus kinni, igatahes ajakirjanduses ilmuvad lood pole keeleliselt ja grammatiliselt eriti head.
Ajakirjandusse on ilmunud ideoloogilised “faktikontrollid”, mis viivad meedia maine alla – neis ei tehta sageli vahet faktil ja arvamusel ning mõne loo ümberlükkamiseks kasutatakse ainult toetavaid “fakte”, kuigi samal teemal on palju ka vastaspoole arvestavaid argumente.
Ajakirjandus ei anna inimestele enam tõest pilti maailmas toimuvast, vaid teeb ideoloogilist ajupesu. Eesti meedia kirjutab Ungarist ainult negatiivselt, samas on jäetud kajastamata see, kui võimsad on Ungari valitsuse programmid perede ja laste toetuseks. Nii on lihtsate eestlaste seas välja kujundatud selgelt Ungari-vaenulik hoiak.
Lugejad ootavad ajakirjanduselt erapooletust, et saaks meediat usaldada. Faktid peavad olema faktid, mitte pooltõed või valed. Paraku, kui vaadata BNS-i vahendatavaid välisagentuuride uudiseid, siis näeb selget sümpaatiat LGBT ja viha Trumpi vastu.
Eesti ajakirjanduses on mõndagi head, kuid üldpilt on väga halb. Lisaks “faktikontrollidele” on meedia stiiliks saanud vandenõuteooriad, kus joonistatakse ring, selle ümber kirjutatakse nimed või organisatsioonid ning siis tõmmatakse suvalised seosed. Seda harrastab Delfi ja eriti Martin Laine. Eesti ajakirjandusel on ka Marian Võsumetsa nägu, kes tahtis tõrvikurongkäiku demoniseerida, püüdis vanalinnas kinni paar joodikut ja seostas nad sündmusega: “Noh, poisid, jäite rongkäigust maha?”
Eesti ajakirjandus on masendav, kultuuri osaks seda küll pidada ei saa. Pigem siis juba kultuurituseks ja ebaeetiliseks äriks.
Uued Uudised